Nr. 5/2004


Artiklid
Ilmetu ja narmendav koolivihik

Jutlustajavend David Sliperi lugu

Kool on alanud ja esimesed targad jutud vihikutesse kirjutatud, asjaosalised ei pruugi aga aimatagi, kes nende konspekti kunagi lugeda võib. Tallinna Linnaarhiivis hoitakse ainust Eestis säilinud keskaegset õpilaskonspekti.



Ja ühel päeval juhtus et

Umbes aastal 1490 sündis Dortmundis või selle lähistel poisslaps, kellele pandi nimeks David. Perekond, kuhu laps sündis, kandis Vestfaalis tuntud, kuigi mitte väga laialt levinud liignime Sliper. Poiss oli terane ja uudishimulik ning talle polnud võõrad laste ja noorukite tavalised riukad. Tema taibukus ja mitmekülgsus võinuks teha temast kaupmehe, käsitööliste tsunfti oldermanni või ehk koguni raehärra, kui perekonna staatus seda võimaldanuks. Tegelikkus kujunes aga teistsuguseks: peres oli peale Davidi veel õdesid-vendi ja kuigi otsest puudust selles majas ei kannatatud, tuli vanematel ometi aegsasti mõelda sellele, kuidas tagada igale pojale iseseisvaks eluks vajalik pärandiosa ja igale tütrele abiellumiseks piisav kaasavara.

Tol ajal oli Davidi kodukandis ja mujalgi Saksamaal tavaline, et keskmise linlase leibkonnast anti üks laps või koguni mitu elatisprobleemide lahendamiseks ja perekonna vagaduse demonstreerimiseks mõnda vaimulikku ordusse. Nii juhtuski, et vanemad panid just Davidi kui õdedest-vendadest taibukaima Dortmundi dominiiklaste konvendi kooli õppima, lootuses, et poisist saab üks neist jutlustajavendadest, kelle haritus ja sõnaosavus äratas linnas üldist tähelepanu. Kuigi teati, et dominiiklastel on kombeks sageli ühest konvendist teise rännata, lootsid vanemad ometi, et poiss jääb ka jutlustajavennana siiski kodulinna nende lähedusse ja kui ta peakski Dortmundist lahkuma, asub ta ehk mõnda mitte liialt kaugel asuvasse Vestfaali konventi.

Vanemate soov paistiski täide minevat: Davidist sai Dortmundi konvendi noviits ning sealse kooli õpilane. Tema õpetajatel tuli küll tunnistada, et poisil jäi sageli puudu järjekindlusest ja et ta kunagi üht raamatut pikalt lugeda ei mallanud, vaid võttis ette aina uusi, ning et uudishimu teda aeg-ajalt selliste tekstide juurde ajas, millel ei olnud ladina grammatika ja Aristotelese loogikaga mingit seost. Samas ei jäänud David kohustuslike õppetükkide ülesütlemisega kunagi hätta ning talle andestati seetõttu nii mõndagi.

Noviitsist sai jutlustajavend. David hakkas koos paarilisega jutlustama Dortmundis ning selle lähistel, tema loomupärane uudishimu ja tegutsemislust ei saanud seejuures aga piisavalt rahuldust – Dortmundi linn ja paljud sealsed inimesed olid talle lapsest saati tuntud ning ka ümberkaudsetes külades oli ta poisikesena koos isaga sageli käinud.

Ühel päeval teatas Dortmundi konvendi prior, et dominiiklaste Saksi provintsi provintsiaalkontsiilil on olnud juttu uute vendade saatmisest kaugel põhjas asuvasse Tallinna, mis on küll saksa kaupmeeste linn nagu Dortmundki, ent asub maal, mille põliselanikud on keelelt ja kommetelt sakslastest sootuks erinevad. Ja oli üsna ootuspärane, et uudishimulik ja püsimatu vend David Sliper oma eakate vanemate meelehärmiks ning Dortmundi konvendi priori mõningaseks kergenduseks sellest võimalusest innukalt kinni haaras. 1515. aasta kevadel pakkis ta oma vähesed rõivad, raamatud ja tarbeasjad kasti ning asus teele Lübecki poole, et astuda seal mõne Tallinnasse suunduva laeva pardale.


Tallinna ta jõudis

Millisest perekonnast vend David tegelikult pärines või millised olid tema dominiiklaste ordusse sattumise asjaolud, seda ei saa me tegelikult ilmselt kunagi teada. Ülaltoodud rekonstruktsioon kirjeldab vaid hiliskeskaegsetes Vestfaali linnades tavalist olukorda.

David Sliperi käekiri ilmub esimest korda Tallinna dominiiklaste konvendi arhivaalidesse 1517. aasta paiku. Vend David täitis konvendi majandusülema (procurator) ülesandeid kuni konvendi laialisaatmiseni Tallinna rae poolt 1525. aastal. Kõik, mis David Sliperist teadaolevalt alles on jäänud, koosneb katkendlikest ülestähendustest konvendi sissetulekute ja väljaminekute kohta aastatel 1517–1524 ning väliselt ilmetust ja narmendavast paberköitest – ladinakeelsest grammatika- ja loogikakonspektist. Mida see konspekt sisaldab ja ütleb David Sliperi harjumuste ning hiliskeskaegsete õppimistavade kohta?


Originaalid ja kommentaarid

Nagu enamikul õpilastel nii hiliskeskaegsetes vaimulikes kui ka ilmalikes koolides, tuli David Sliperil pärast kirjaoskuse omandamist õppida ladina grammatikat ja formaalset loogikat. Tekstid, mida selleks kasutati, lähtusid suures osas antiikaegsest pärandist, grammatiliste näidete hulgas leidus rohkesti paganlike Rooma autorite tsitaate, eeskujudeks ja kommentaaride allikaiks olid Priscianuse, Aristotelese, Porphyriose tekstid.

Õpperaamatud, millel rajanes keskaegne humanitaarõpetus, jäid ligikaudu 13.–16. sajandini samaks. Ladina keele populaarsemate õpikute hulka kuulusid värsivormis grammatikad – Alexander de Villa Dei “Doctrinale” (ca 1199) ja Bethuni Eberhardi “Grecismus” (13. sajandi algus). Enam kasutatud loogikaõpik oli aga Petrus Hispanuse lühike mugandus peamiselt Aristotelese loogikaalastest tekstidest, mida keskajal tunti lihtsa pealkirja “Tractatus” all (1230. aastad; hiljem rohkem tuntud kui “Summule logicales”). Loomulikult kasutati ka teiste autorite töid, ent ülalnimetatud kolmega ei suutnud need tavaliselt võistelda.

Nimetatud õpperaamatute kasutamine ei tähendanud siiski seda, et iga õpilane oleks tingimata ise vastavate tekstidega tutvunud: mida aeg edasi, seda rohkem tekkis nende põhitööde baasil koostatud mugandusi ja kommentaare ning pärast trükikunsti leiutamist suurenes nende levik murranguliselt. Sageli olid erinevate koostajate tekstid väga sarnased ning paljud laused ja lõigud rändasid ühest teosest teise. Ka David Sliperi õpikuteks polnud mitte ülalnimetatud värssgrammatikate või loogikatekstide originaalid, vaid pigem varased trükitud kooliraamatud, milles tihtipeale kastutati mitme tuntud autori tööd korraga. Sageli ei käsitlenud sellised kommentaarid alusteksti tervikuna, vaid puudutasid ainult selle mõningaid osi. Näiteks Petrus Hispanuse 12-osalisest “Tractatusest” tarvitati kooliõpetuses kõige rohkem 1.–5. ja 7. osa. 4-osalisest “Doctrinalest” käsitleti tavaliselt koos 1.–2. ning 3.–4. osa. Tuntumate “Doctrinale” kommentaatorite ja mugandajatena eriti saksa keeleruumi jaoks võib nimetada näiteks Gerhard von Zutphenit, loogikatekstide kompilaatorite seast Arnoldus de Tungerni.

Keskaegsed õpikud on tavaliselt alustekstide kommentaarid: kommenteeritava autori tööst tuuakse ära mõni värss või lause, tihti suuremas kirjas, ning sellele järgneb väiksemas kirjas kommentaar. Sellistes õpperaamatutes, sealhulgas trükiväljaannetes, puudub sageli koostaja nimi, mistõttu nende tööde atribueerimine pole alati lihtne.

Isegi siis, kui võib arvata, et üks või teine õpilane ei hoidnud tegelikult kunagi käes näiteks Alexander de Villa Dei värssgrammatika teksti, vaid tundis selle lõike ainult oma õpiku kaudu, kohtame ülestähendustes siiski Alexander de Villa Dei nime. Millise autori raamatu järgi õpilane seda nime tegelikult tundis, polnud ei talle ega nähtavasti ka tema õpetajale oluline.

Õpilaskonspekt võis tihti üsna hoolikalt järgida kasutatud õpikute välist ilmet. Ka Sliperi konspektis kohtab suures kirjas autoriteetide tsitaate ning nendele järgnevaid väiksemas kirjas kommentaare, süllogismide graafilisi kujutisi ning koguni hoolikat sulejoonist, mille eeskujuks on ilmselt olnud pilt Arnoldus de Tungerni “Epitomata Logicest”.


Konspekt nagu konspektid ikka

David Sliper ei suutnud sarnaselt mitmete oma kaasaegsetega ei ladina grammatika ega Aristotelese loogika omandamisel olla kuigi järjekindel – kohati on tema vihikus grammatikat ja loogikat käsitletud vaheldumisi, eriti grammatika osas esineb kordumisi. Võrreldes tema teksti ülalnimetatud tuntumate õpikute tekstidega, selgub, et ta pole õigupoolest ühtegi õpikut korralikult algusest lõpuni läbi võtnud, tema õppetekstide vahele on pikitud asjasse mittepuutuvaid joonistusi, luuletusi ja tsitaate. Teisalt näitab tema vihiku vormistus, et õppetükkidega on aeg-ajalt ka tõsisemalt vaeva nähtud – sageli lisanduvad põhitekstile hiljem või teistes oludes lisatud märkused ja kommentaarid.

Kõigi David Sliperi konspektis esinevate eri tekstiosade lähem iseloomustamine läheks siinkohal pikale, ent peatugem siiski ühel konspekti omaniku isiku seisukohast huvitavamal kõrvalteemal tema ülestähendustes, nimelt kiriklikel tekstidel.

Konspektis leidub 111-realine kommentaaridega varustatud värsivormis tekst (kirjanduses omistatud 13. sajandi teoloogile Petrus Blesensisele), mis manitseb patukahetsusele ning seletab kahetsemise ja meeleparanduse viise. Samasse valdkonda kuulub kirjeldus dominiiklaste tavade järgi läbiviidavast suure neljapäeva teenistusest ning juudi ja kristlase vaheline usuteemaline dialoog. Miks pani püsimatu ja vihiku humoorikate lisanduste järgi otsustades mitte liialt tõsidusele kalduv õpilane oma õppetükkide vahele kirja need religioossele pühendumusele viitavad tekstid? Oli see tingitud juhuslikust huvist või nõuti temalt nende tundmist?

Lisaks grammatikale, loogikale ja teoloogiale leiame David Sliperi konspektist vabade kunstide ja mehhaaniliste kunstide kirjelduse, ladina-alamsaksa sõnaseletusi, värsse, joonistusi, suleproovidena esinevaid tsitaate ja visandeid. Selle mitmekesise sisu kõrval on väga oluline ka konspekti vormistus: muutused käekirjas ja teksti kujunduses, samuti arvukad hilisemad täiendused osutavad sellele, et David Sliper ei kasutanud üksnes paari-kolme õpperaamatut, vaid tema allikate ring oli üsna lai. Kõiki tekste, millega ta oma konspekti kirjutades kokku puutus, ei ole enam võimalik tuvastada. Paljude tsitaatide puhul ei saa me kunagi teada, kas need pärinevad tsitaadi autori originaaltekstist, mõnest kommentaarist või siis kuulis Sliper neid sootuks mõne õpetaja või kaasõpilase suust. Küll aga võib arvata, et iga uus element vormistuses näitab uue allika kasutamist või varem kasutatud allika juurde tagasi pöördumist. Seega võib mitte ainult Sliperi konspekti, vaid ka mis tahes muu keskaegse (ja mitte ainult keskaegse) käsikirja puhul juba tema välist pilti uurides nentida, et mida kirjum see on, seda suurema hulga tekstidega on käsikirja kirjapanija kokku puutunud.

Sliperi konspektis leidub õppetekstide kõrval mitmesse eri valdkonda kuuluvaid lisandusi, milletaolisi kohtab suuremal või vähemal määral teisteski individuaalseks kasutamiseks mõeldud keskaegsetes käsikirjades. Tollaste haritud inimeste seas oli üsna tavaline komme tarvilike õppe- või muude teatmetekstide kõrvale kirja panna ka seda, mis pakkus lihtsalt huvi või meelelahutust.


Ainus omataoline

David Sliperi koolivihik on ainus Eestis säilinud keskaegne õpilaskonspekt. Siiski pole põhjust pidada siinset olukorda erandlikult kehvaks. Ka mujal Euroopas leidub taolisi koolivihikuna kasutusel olnud köiteid keskaegsete käsikirjade üldarvu arvestades suhteliselt vähe. Niisugused konspektid ei pakkunud tavaliselt huvi ühelegi institutsioonile, nende sisul ei olnud mingit juriidilist ega majanduslikku tähtsust ja nii võlgnemegi taoliste tekstide säilimise eest tänu peamiselt juhusele. Õppimise käigus kirja pandud märkmed on sagedamini säilinud siis, kui need on kokku köidetud mingite muude tekstidega, mille säilitamist näiteks mõne kloostri või kapiitli raamatukogus peeti vajalikuks.


Ja Tallinnast ta lahkus

Ilmselt tõi David Sliper oma konspekti Tallinna saabudes endaga kaasa ning siin sattus see tema isiklike asjade hulgast teadmata põhjusel nende väheste dokumentide ja raamatute hulka, mis Tallinna rael õnnestus dominiiklaste konvendist kätte saada. Reformatsiooniideedest mõjutatud raad saatis konvendi laiali 1525. aasta jaanuaris, ent katseid kloostri siseelu revideerida oli tehtud energiliselt juba vähemalt alates 1524. aasta kevadest. Halba aimates õnnestus jutlustajavendadel ilmselt enamik konvendi varandust, sealhulgas dokumente ja nähtavasti ka osa raamatukogust, nende ärevate kuude jooksul ära peita, osalt oma poolehoidjate juurde nii Tallinnas kui ka Harjumaal. Lootuses nende varade asukohast teateid saada, vahistas raad 1525. aasta jaanuaris kloostri juhtkonna: priori Augustinus Emsinckhoffi, abipriori Thomas de Rekeni ja prokuraatori David Sliperi. Pikema veenmise järel saadud teated puudutasid suhteliselt väikseid summasid ja ebaolulist majakraami. Seejärel lasti vennad ilmselt vabadusse. Viimased andmed David Sliperist pärinevad 1525. aasta märtsi lõpust, mil ta koos Augustinus Emsinckhoffiga tõotas raega enam mitte vaenujalal olla. Tõenäoliselt lahkus Sliper seejärel Tallinnast, tema edasisest saatusest pole mingeid andmeid.


Me ei tea tavalistest keskaja inimestest reeglina kuigi palju ja ülaltoodud eluloolised andmed David Sliperigi kohta on äärmiselt napid. Ometi on Sliper keskaegsete tallinlaste seas teatud mõttes erand – tema vihik võimaldab teha järeldusi tema teadmiste ning osalt ka harjumuste ja iseloomu kohta. Võimalik ka, et järeldused Sliperi loomupäraste kalduvuste osas ei pea suures osas paika, ent seda, millised olid selle mitme aasta jooksul keskaegsete tallinlaste seas ringi liikunud, nii sakslastega kui ka eestlastega suhelnud mehe koolipingist omandatud teadmised, teame me küll. Ja samasuguse täpsusega nagu Sliperi puhul, ei suuda me seda öelda ühegi teise keskaegse tallinlase kohta.


LOE VEEL
Tiina Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides.
Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat. Tallinn, 2001.


TIINA KALA (1967) on Tallinna Linnaarhiivi teadur, ajaloodoktor.



Tiina Kala