Nr. 5/2004


Olümpiaad
Matemaatikud tänavuste suursündmuste paigas

Pärast vabariiklikku matemaatikaolümpiaadi ja valikvõistlust otsustati saata rahvusvahelisele koolinoorte matemaatikaolümpiaadile IMO (International Mathematical Olympiad) Eestit esindama tavapärane kuueliikmeline võistkond, koosseisus Juhan Aru (Hugo Treffneri Gümnaasium, 11. klass), Laur Tooming (HTG, 10. klass), Kaie Kubjas (HTG, 12. klass), Jaan Vajakas (Tallinna Reaalkool, 11. klass), Aleksandr Mattal (Tallinna Tõnismäe Reaalkool, 12. klass) ja Jekaterina Prostakova (Narva Pähklimäe Gümnaasium, 12. klass). Võistkonna esindajateks määrati Tartu Ülikooli teadur Härmel Nestra (liider) ja tudeng Indrek Zolk (aseliider).

Võistkonna liikmetele viidi läbi kaks mitmepäevast treeningkogunemist, neist ühel oli lektoriks ka Läti matemaatikaolümpiaadide grand old man Agnis Andþâns. Tagantjärele hindasid õpilased ettevalmistuse taset heaks, märkides, et see teenis ka üldharivaid eesmärke.

Treeningud ja korraldus

Viimane õppus viidi traditsiooniliselt läbi Kääriku konverentsikeskuses. Vaheldumisi ülesandeid lahendades ja sportides on Kääriku sessioon juba vana tavana alati olnud oodatud sündmus nii võistkonna liikmetele kui lektoritele.

Ateenas peetud 45. rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil astus Eesti üles 13. korda. Võistlus ise kestis kaks päeva. Kummalgi neist tuli 4,5 tunniga lahendada 3 ülesannet, millest igaüks kaalus 7 punkti. Niisiis oli igal võistlejal võimalik saada 42 punkti. Medaleid antakse IMO reglemendi järgi välja mitte rohkem kui pooltele võistlejatele, kusjuures kuld-, hõbe- ja pronksmedalid jagunevad ligikaudu suhtes 1:2:3. Võistlejad, kes medalit ei saa, aga saavad vähemalt ühe ülesande eest täispunktid, pälvivad diplomi. Nii oli see ka tänavu.

Ülesanded olid valitud algebra, arvuteooria, kombinatoorika ja geomeetria valdkonnast. Nende raskusele vaatamata kasutatakse lahendustes ainult elementaarseid võtteid, mida suures osas õpitakse koolis. Tõsi, riikide kooliprogrammid pole ilmselt ühesugused. Eesti õpilastel tuleb olümpiaadiks valmistumisel igatahes lisaks suure hulga harjutusülesannete lahendamisele ka palju uusi teoreetilisi teadmisi omandada. Kõnealune võimeteproov oli eestlastele eriline seetõttu, et juba teist korda oli võistlusel Eesti olümpiaadiþürii pakutud ülesanne, esimene kord juhtus nii aastal 1999. Nimelt valis meie þürii liikme Jan Willemsoni poolt kunagi möödaminnes tahvlile visandatud ülesande välja ka IMO þürii, mille liikmete hulgas tekitas see tekitanud oma näilise lihtsuse tõttu ebatavalist elevust.

Koordinaatoriteks – niimoodi kutsutakse neid, kes võistlustöid hindavad – olid sel aastal suures osas Kreeka Matemaatika Seltsi liikmed. Üks kohtumõistjaist, Tartu Ülikooli teadur Mart Abel, oli siiski kutsutud ka Eestist. Nemad siis otsustasidki õpilaste tulemuste üle koos võistkonna liidritega, kes vajadusel tõlkisid õpilaste emakeelsed seletsusedrahvusvaheliselt arusaadavasse keelde.

Võistkondliku edu tagas ühtlane tase

Eesti õpilased esinesid sel aastal üsna ühesugusel tasemel, saades igaüks 12–16 punkti. Juhan Aru ja Jaan Vajakas pälvisid pronksmedali, Laur Tooming, Kaie Kubjas ning Jekaterina Prostakova tunnistati diplomi vääriliseks. Medalite arvu ning värvi poolest on meie jaoks selle aasta tulemus keskmisest ainult veidi parem, ent nii ühtlase esinemisega edestasime võistkonna kogutud punktide kogusumma arvestuses näiteks Rootsit, Leedut, Lätit, Norrat, Soomet ja Taanit. IMO-l on meie võistkonna taoline edu naabrite ees esmakordne.

Pingelise võistluse kõrval külastati ka Ateena mitmeid vaatamisväärsusi ning Peloponnesose poolsaart.

Sel aastal sattus korraldajamaa mitmekordselt spordihuviliste tulipunkti. Võitis ju Kreeka juuli algul Euroopa meistritiitli jalgpallis. Seejärel toimus seal matemaatikaolümpiaad ning augusti teisel poolel leidsid aset olümpiamängud. Pärast seda peeti Ateenas aga ka veel rahvusvaheline informaatikaolümpaad (IOI), millest Eesti võistkonna koosseisus võttis osa kaks juba matemaatikaolümpiaadil käinut. Võistlejate seisukohast pole niisugune oluliste sündmuste koondumine ühte kohta vist kõige õnnestunum. Arvatavasti eelistaksid osavõtjad, et iga uus võistlus toimuks kuskil uuel ja huvitaval maal, mida veel nähtud pole.


Motivatsioon – jätkata ülikoolis

Tegelikult ei ole IMO eesmärk pelgalt igal aastal valida välja õpilasi, kes on eakaaslastest kiiremad ja täpsemad loogilise mõtlemise ja matemaatiliste teadmiste poolest. IMO eesmärk on reklaamida matemaatikaga tegelemist koolinoorte seas üleüldiselt. Nagu Eestiski tehtud küsitlused on näidanud, kannab taoline tegevus vilja: kord juba osalenud õpilastel või nende koolikaaslastel on palju tugevam motivatsioon ennast matemaatika vallas arendada. Peaaegu igal aastal on kõik Eesti võistkonna liikmed-koolilõpetanud jätkanud matemaatika või sellele lähedaste erialade õppimist ülikoolis. Ka käesolev aasta pole erand: Kaie Kubjas ja Jekaterina Prostakova on sügisest Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna värsked rebased, Aleksandr Mattal siirdub Saksamaale samuti informaatikat õppima. Nagu tavaliselt, ootab olümpiaadikomisjon neid ka uusi võistlusi ette valmistama ja ülesandeid välja mõtlema.

Järgmisena osalevad Eesti õpilased Leedus rahvusvahelisel võistkondlikul mõõduvõtmisel Balti Tee. Kuna kolm sel aastal Eestit edukalt esindanud noort matemaatikut jätkavad veel kooliteed, ootame eeloleval õppeaastal Eesti võistkondadelt head esinemist Balti Teel ja veelgi paremaid tulemusi IMO-l. Seniks aga soovime kõigile matemaatika- ja olümpiaadihuvilistele algavaks õppeaastaks vahedat mõistust ja teravat sulge.



Härmel Nestra, Indrek Zolk, Eesti võistkonna esindajad