Kui tuhkrud Sipsik ja Nupsik elutuppa lahti lastakse, siis alustavad nad kohe metsikut tagaajamismängu, mis viib üle diivanist ja perenaisest, keda püütakse varbast naksates mänguringi meelitada.

Tartlanna Katrin Reikol on kodus lausa väike loomaaed. Lisaks koertele, küülikutele, tshintshiljadele, merisigadele ja suurele pruunile kassile elavad tema majapidamises kaks kodustatud tuhkrut, Sipsik ja Nupsik. Katrin Reiko huvi loomade ja loomapidamise vastu ulatub tagasi aastate taha, mil ta sai väikese tüdrukuna endale koera. „Pärast seda on mul pidevalt olnud mõni koduloom,” jutustab ta. Kuid miks just tuhkrud? „Mind köitis nende loomakeste ilus välimus ja huvitav käitumine, millega mul oli võimalus paar aastat tagasi loomapoes töötades tutvust teha,” selgitab ta, aga lisab, et ühtegi kodulooma, eriti tuhkruid, ei tohiks koju võtta kergekäeliselt. „Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, millised on selle looma vajadused ja kuidas ta käitub,” räägib Sipsiku ja Nupsiku perenaine, kelle sõnul tuleb tuhkrutele pühendada paljude teiste koduloomadega võrreldes märksa rohkem aega ja tähelepanu. selle looma vajadused ja kuidas ta käitub,” räägib Sipsiku ja Nupsiku perenaine, kelle sõnul tuleb tuhkrutele pühendada paljude teiste koduloomadega võrreldes märksa rohkem aega.

Tõrksa taltsutamine
Tänaseks juba kaheaastaseks saanud tuhkrupoisid Sipsik ja Nupsik lasevad perenaisel Tõrksa taltsutamine Tänaseks juba kaheaastaseks saanud tuhkrupoisid Sipsik ja Nupsik lasevad perenaisel ennast vabalt sülle võtta ja silitada, kuid see ei ole alati niimoodi olnud. „Alguses olid nad ikka üsna metsikud. Arvatavasti olid nad pärit mõnest suurest kasvandusest ega olnud inimestega harjunud. Nad sisisesid ja hammustasid, aga mida rohkem ma nendega tegelesin, seda leplikumaks nad muutusid. Sipsik, kes oli alguses suurem hammustaja, on tänaseks täiesti taltunud ja naksab üksnes mänguhoos. Nupsikut on vaja naksamise osas veel veidi kasvatada,” nendib Katrin Reiko, kelle sõnul on Nupsik teise tuhkruga võrreldes üldse märksa umbuslikum. „Ta hoiab rohkem omaette ega taha inimestega suhelda. Oma loomult märksa aktiivsem Sipsik aga kohe otsib inimese lähedust ja ronib mõnikord mängust väsinuna minu sülle magama.” Küsimusele, kas need väikesed kiskjad oma vabas looduses elavate sugulaste kombel vahel ka koledat tõhuhaisu eritavad, vastab Sipsiku ja Nupsiku perenaine eitavalt. „Eks nad haisevad üldse vähem tänu sellele, et nad on kastreeritud,” lisab ta.

Tuhkur tahab joosta ja mängida
Ehkki Sipsik ja Nupsik elavad suures kahekorruselises puuris, ei piisa sellest nende energiliste loomade jooksulusti rahuldamiseks. „Tuhkru võtmisel tuleb arvestada, et nad tahavad palju liikuda, mistõttu ainult puuris neid pidada ei saa,” seletab Katrin Reiko, kes käib ilusa ilmaga oma lemmikuid ka aias jalutamas. Tavaliselt lastakse Sipsik ja Nupsik aga lahti maja elutoas, kus läheb kohe lahti metsik mürgel. „Tuhkrute mäng seisneb teineteise tagaajamises ja hammustamises ning niimoodi võib see kesta mitu tundi järjest,” kirjeldab tuhkrute omanik. Oma perenaist varbast naksates püüab Sipsik ka teda mängima meelitada ning mänguringist ei jäeta välja ka käesoleva loo autorit, kellel ei jää üle muud kui varbad lustliku, kuid hirmuäratavalt teravate hammastega eluka eest kiiresti vaiba serva alla ära peita.

Parim uni tuleb pehmes kiiges
Ehkki Sipsik ja Nupsik võivad oma metsikut tagaajamismängu mängida tundide kaupa, vajavad ka nemad aeg-ajalt väikesi hingetõmbepause. „Mängivat tuhkrut tabab väsimusehoog nagu välgulöök – ta viskab järsku pikali ja tukub siis nii umbes minuti või paar. Seejärel hüppab ta taas jalgadele ja mäng võib jätkuda,” jutustab tuhkrute perenaine. Omavahel saavad Sipsik ja Nupsik väga hästi läbi ega ole kunagi vihaselt riielnud. Kui juhtubki, et üks tuhkur teist mänguhoos pisut valusamini hammustab, ei tehta sellest suurt numbrit: kui väsimus loomad lõplikult maha murrab ja perenaine nad ööseks puuri tõstab, ronivad tuhkrud alati üksmeelselt pehmele rippkiigele ja uinuvad tihedasti teineteise vastu surutult sügavasse unne. „Mind paneb imestama, et see kiik neile niimoodi meeldib – ükskõik, kus see ka ei ripuks, ikka ronivad tuhkrud just sinna magama,“ pajatab Katrin Reiko, lisades, et tema tuhkrud on tegelikult üsna suured unekotid.

Vilkal tõhul tuleb silma peal hoida bTuhkrud on äärmiselt uudishimulikud loomad ja topivad oma koonu, kuhu aga saavad. Niipea kui majja ilmub mõni uus asi, nagu näiteks külalise käe- või fotokott, on nad kohe seda uudistamas, läbi tuuseldamas või sinna sisse pugemas. Diivanil ringi sagivaid tuhkruid silmitsedes ei jää mingit kahtlust: tegu on uruloomaga. „Eks nad püüavad jah igale poole pugeda,” kinnitab Sipsiku ja Nupsiku perenaine. Seejuures võivad omapäi jäetud tuhkrud kappide ja sahtlite kallale pääsedes igasugu sigadusi korda saata. „Näiteks veavad nad köögis prügikasti juurde pääsedes selle sisu kohe mööda põrandat laiali.” Kuid tuhkrute perenaine on oma lemmikute pärast tundnud ka tõsist südamevalu. „Ükskord jäi tuhkrute puurisuu korralikult kinnitamata ja üks neist jagas selle ära, lükkas koonuga ukse lahti ning tegi lahtise majaukse kaudu minekut. Olin hirmus ehmunud ega teadnud, kust teda otsida. Õnneks tuli appi meie väike jahikoer, kes hakkas saba liputades maja vundamenti nuhkima, mille peale uudishimulik tuhkur peidikust välja ronis.”

Kiskjal on kiskja kombed
Lisaks kassipoegadele mõeldud konservidele ja kuivtoidukrabulatele pakub perenaine Sipsikule ja Nupsikule toiduks ka kanaliha ja -mune, mis võetakse tuhkrupuuris vastu rahuloleva matsutamisega. Tuhkrute lihalembus ja käitumises avalduv kiskjainstinkt ei jäta kahtlust, et nad ka ise saaklooma murdmisega toime tuleksid. „Ükskord võttis minu tütar sõbraga kalale minnes tuhkrud kaasa. Kui õngeotsa hakanud kala kaldale vinnati, tormasid tuhkrud sellele välgukiirusel kallale ja murdsid kala maha, ehkki süüa nad seda ei tahtnud,” kirjeldab tuhkrute perenaine. Tuhkrutega sama katuse all elavad närilised ja jänesed on Sipsiku ja Nupsiku eest targu eraldi tuppa kinnise ukse taha paigutatud, et tuhkrud neid kimbutama ei pääseks ja nende lõhn väikestes loomades stressi ei tekitaks. Kuid tarmukad tuhkrud ei põlga hambaga proovimast ka endast märksa suuremaid loomi. „Pean kogu aeg hoolega jälgima ja uksi kinni pidama, et tuhkrud ei pääseks koeri kimbutama. Niipea kui nad koerte lähedale saavad, püüavad nad neid hammastega naksata, kuid koer võib ehmatada ja vastu rünnata,” kõneleb Sipsiku ja Nupsiku perenaine hellalt oma lemmikute pruunikat kasukat sasides. See kasukas läheb neil, muide, talve tulekul suverüüga võrreldes märksa heledamaks.