Ahto Kaasik jätkab Aastasõõri rubriigis maakeelsete kuunimede tutvustamist,
et võiksime, kallid lugejad, järele mõelda, kas eesti harjumuspärased oktoober, november jne on ikka kõige sobivamad kuunimed meie rahvale?

Porikuu
Porikuu on kolletumise ja looduse rahunemise aeg Aasta kümnendal kuul on maakeeli mitmeid nimesid: porikuu, roojakuu, kulukuu, vihmakuu, räisakuu, räisäkuu, räüsäkuu, räüs(s)akuu, rässakuu, sügise kuu, sügiskuu, hallakuu, lehevarisemis-kuu, lehevarisemise kuu, leheminegikuu, lehelangemiskuu, hingekuu, kooljakuu, surmakuu, rehekuu, orjakuu.

Oktoobri nimi on laenatud vene või saksa keele vahendusel ladina keelest, kus octo tähendab kaheksat. Rooma kalendri aasta algas urbekuus ning porikuu oli seal kaheksas kuu.
Kadaklikest nimedest käib porikuu kohta veel saksa keelest laenatud viinakuu ja simunakuu.
Maakeelsed kuunimed kõnelevad loona ilmetest ja kiiretest muutustest: kuu on sügise nägu ja tegu, lehed varisevad, maa läheb kulukarva, sajab palju vihma ja sageli ka rahet (räis ja muu selline), maa muutub poriseks ehk roojaseks, tulevad hallad ning hakkavad liikuma hinged ehk kooljad. Vanasti käis sel ajal ka suvivilja suurem rehepeks, millega mõis meie orjastatud esivanemaid ebainimlikult vaevas. On märgatud, et kõige enam inimesi sureb kevadvete puhkemise, lehtede avanemise ja mineku ajal. Sellest siis surmakuu nimi.

Porikuu nimetusi teistel rahvastel
Rootsi (rahvalik) slaktmånad - tapmiskuu, poola paždziernik – lina- ja kanepikuu, leedu spalis – linade vihkusidumine, Horvaatia listopad – lehtede langemise kuu, ukraina þovten – kolletamiskuu.
Hõimurahvastel: komi jirõm – külm kuu, ersa ozhokov – kollasekuu, mari ðõþa – uduvihm. Soome lokakuu tähendab sama mis maakeeli porikuu. Samatähenduslikud on soome teisedki rahvapärased porikuu nimed: lika- ja ruojakuu.

Porikuu pühad
Porikuu on endassetõmbumise, rahunemise, vaibumise ja hämardumise aeg. Sügis on päriselt käes. Päikest ja koos sellega ilmavalgust jääb aina vähemaks. Mets muutub tasapisi kuldseks ning seejärel raagseks ja vaikseks. Kuu lõpuks saab läbi lindude suurem ränne. Mõnel õhtul ja hommikulgi on kõik udusse mattunud. Udus liiguvad hinged. On hingede aeg. Külmas käib meil endalgi hingeõhk silmnähtavalt suust välja.

Hingedeaeg.
Porikuus on juba päris õige aeg pidada hingedeõhtuid. Sel puhul tuleb koristada kodu, katta laud hea-paremaga ning kutsuda lahkunud omaksed ja sõbrad söömajooma. Kui vähegi võimalik, peaks laual olema värskest lihast roogasid, kuid kõlbab ka poest toodud verikäkk, -vorst ja sült. Kes elab jõukamalt, saab hingedele saunagi kütta ja vee ning viha valmis panna.
Hingedepäevi on tavaliselt peetud järjestikustel teisipäevadel ja neljapäevadel. Hingede pärast hoitakse kodus vaikust ja rahu. Kohaseks on peetud mõistatuste mõistatamist. Eks ka vanade perekuvade lehitsemine ja kadunud omaste meenutamine on hea. Kadunud inimestele mõtlemine lähendab nendega. Oleme ju üks rahvas – inimesed teine-teisel pool Toonela jõge.
Kolletamispäev, 14.10. Küllap hingedeaja pärast pole porikuus muid pühi peetud. Kolletamispäev üksi seisab kesk kuud nagu Põhjanael taevakummis. Ja ega kolletamispäevgi ole kes teab mis püha. On vaid ennemuistne tähtpäev, mis koos künnipäevaga (14.04.) aastaringi poolitab.
Midrusk. Setomaal ning Torma, Tärivere (Iisaku) ja Vaivara kihelkonnis jääb porikuusse midrusk, samuti hingede pärast ja jaoks peetud aeg. Midrusk võib kesta päevast kolmeni ning olla kolm nädalat pärast kasupäeva (20.10.) või mõnel teisel ajal.

Kooljakuu
kooljakuu on saabuvate talveilmade, hingede ja kosjaskäimise aeg.
Ajast ja ilmast on esivanemad võtnud aasta eelviimase kuu nimed: talvekuu, külmakuu, hallakuu, tahmakuu, marukuu, süküskuu ning rääzä-, räusa- ja rässakuu (rahekuu). Jätkuva hingedeaja tõttu kutsutakse kuud: hingekuu, hing-aigu-kuu ning koolja-, mardi-, märdi-, märtna- ja martnakuu; soodsa kosjaaja tõttu aga kosjakuu. Võõrsilt on eesti keelde laenatud kadrikuu ja kadrinakuu nimed.
Novembri ehk nojâbri nimi on laenatud vene või saksa keele vahendusel ladina keelest ning tähendab üheksandat kuud. Ladina keeles tähendab novem üheksat.

Kooljakuu nimetusi teistel rahvastel
Rootsi (rahvalik) vintermånad – talvekuu, poola listopad – lehtede langemise kuu, leedu lapkritis – lehtede langemise kuu, Horvaatia studeni – külmakuu, ukraina listopad – lehtede langemise kuu.
Hõimurahvastel: komi völ`gõm – külm kuu, ersa sunjderjkov – tumedusesekuu, mari kõlme – külmunud. Soome marraskuu tähendab maakeeli koolja- või mardikuud.

Kooljakuu pühad
Suvise poolaasta viimsedki rõõmud on kadunud. Ilm on hämar ja külm ning tumedal raagus maastikul on vähe, mis silma või kõrva rõõmustab. Läbi rahe ja rajude saab sügisest talv. Ilm kord marutab, kord on vakka, kord vajuvad pilved vastu maad, siis jälle valgustab meid madal päike. Vaiksetel päevadel ja öödel liiguvad ringi hinged. Pimedasse aega toovad valgust hingedeõhtud ja sanditajad.

Hingedeaeg. Sügiskuu algusest uue aastani vältava hingedeaja süda saab kooljakuu alguseks läbi. Aga hinged liiguvad edasi. Kes pole seni oma kadunud omakseid ja sõpru vastu võtnud, võib seda vaikse ilmaga nüüdki teha. Hingedeajal tuleb võõrustada teistsuguseidki hingi: Mulgimaal hingesante ja mujal mardi- ja kadrisante.
Kus vähegi võimalik, tuleks hingede jaoks tappa kana või mõni muu lind ehk loom ning pakkuda neile värskest lihast valmistatud toitu. Kuid värskest veelgi olulisem on, et hinged vastu võetakse ja seda lauale pannakse, mida parasjagu võtta on.
Viimastel aastakümnetel on saanud tavaks 2.11. õhtul akendel või kalmudel küünlad süüdata. Kas meie kadunud omastel sellest sooja või külma on, ei tea. Kuid elavatele teatavad need tulukesed, et siin elavad ja toimetavad inimesed, kes usuvad hinge.

Jaguaeg. Põhjarannikul Jõhvist Jõelähtme kihelkonnani peetakse jaguaega, mis kestab tavaliselt üheksa ööpäeva enne ja üheksa pärast mardipäeva, mõnel pool neljapäeviti ka jõuludeni välja. Sel ajal peetaks jaguõhtuid, mil kogunetakse ühte tallu ning mõistatatakse mõistatusi. Metsa viiakse ka söögiande. Hingepäev 02.11.
Hingepäev on üks võimalikke hingede mälestamise ja vastuvõtmise päevi. Kindla kuupäevaga hingepäeval on hingedeaja ja päris hingedepäevadega vaid märgiline side. Põlisrahvaste pühade ülevõtmise aegu määras katoliku kirik selle oma hingedepäevaks. Kuid hinged ei liigu ei piiskopi ega euroseaduste käsul. Hingedepäev on just siis, kui on vaikne ilm ja pererahvas saab hingi puhtas ja vaikses kodus kohaselt vastu võtta.
Mardipäev 10.11. Päeva nimetus viitab surnutele, mardustele. Seljas pahupidi pööratud kasukad, näod määritud, kehastavad mardilaupäeva õhtul (09.11.) ringi liikuvad mardisandid karuseid ja mehelikke hingi. Nagu päris hingedelt, nii oodatakse ka santidelt õnnistust karjale ja põllule. Samuti pakutakse santidele süüa. Arvatakse, et sandid mängivad hingi, kellel pole järeltulijaid või keda pole kombekohaselt kostitatud.
Muiste oli mardisanditamine ainuüksi meeste asi ja kampa tikkunud poisse naeruvääristati armuta. Tänapäeval on tõsisest meestetööst saanud laste mäng, millel on sügavad juured. Seepärast pidagem meeles, et ükski õige sanditaja ei tohiks lahkuda tühjade kätega ja ilma õnnistamata.
Lambapäev 25.11. (kristlikus rahvakalendris kadripäev). Lambapäeval ja selle laupäeval käivad haned ehk kadrisandid heledas naisteriides ringi ja mängivad naiste hingi. Sanditamist on nimetatud ka määgimas või määmas käimiseks. Mulgimaal on heledas naisteriides sanditajaid nimetatud hingesantideks. Lambapäeva eelõhtut on Muhus kutsutud haneõhtuks, kuna sanditajateks olid valgeis rõivis haned.
Lambapäevast algab tali ja karu läheb pessa. Vaadatakse taeva- ja ilmamärke. Linnutee ja Taevasõel ennustavad talve ilmasid. Lambapäeva ümber olevad tormid aga lubavad jõuluajaks ilusaid ja vaikseid ilmasid.