Mullu loodud Paepõnnide selts jõudis sel sügiskuul lõpuks ka oma esimese suure väljasõiduni kivististe juurde. Suuna valis Paevana, kes viis bussitäie kivipõnne Kesk-Eestisse, Kalana karjääri, tee peal lipsates läbi ka paesest Põltsamaa lossist, kivisõprade kodust ja Mündi murrust. Päikseline sügispäev oli nagu loodud ühes kohas kükitamiseks ja seepärast ei tahetud Kalana karjääripõhjast sugugi muudele atraktsioonidele suunduda.

Kalanast jäi väheks, vähemalt allkirjutanul – kui täiskasvanud kivisõbral on üldse õigust paepõnnide ürituse kohta midagi öelda. Igasugu sorti lubjakivi tükkide vahel sobrades leidis ju imeasju: kiviseid vetikaid, säravaid „kalliskive” ehk kaltsiite, tombuks koondunud kassikulla tükke ning ka lubivalgeid ränitükke. Tagasiteel karjääri vildakast teepervest üles ronides rõhus nii mõnegi poisi või tüdruku või ka lapsevanema kott päris raskelt õlgu. Aga varandus oli aus. Ja ehkki pika suve peale oli ära ununenud Paevana soovitus noorele kivisõbrale – võtta uurimisretkele kaasa erinevad kotikesi korjatavate käsipalade paigutuseks ja haamrike – oli kivististe nägemine ka lihtsalt tore. Eks tulevikus jõuab ükskord teha nii, nagu peab – kotikeste, haamrikeste, sildikeste ja muu taolisega.