Aastaid Loodusesõpra originaalakvarellidega
illustreerinud Tiina Mariam Reinsalu
on joonistanud meie ajakirja pilte trilobiitidest, tuleviku elektriseadmetest,
kaladest … Vahelduseks tahaks ta joonistada puulehti. Ja hobuseid, nagu tüdrukud ikka.

Tiina, elame arvutiajastul ja Sina teed
akvarelle!
Kes vanasti tegid, need teevad edasi. Osad küll kombineerivad käsitsi tehtud asju arvutitöötlusega. Paljud nooremad kunstnikud muidugi eelistavad ainult arvuti abil joonistada. Minule masinaga ei meeldi,
see jääb lame ja kunstlik, mingi elusus on
puudu.

Aga akvarell võtab kindlasti rohkem aega kui arvutiga tehtu?
Kui peenelt nikerdada, siis minu arust võtab hoopis arvuti rohkem aega. Olen teinud küll arvutiga kujundust, logosid. Arvutil on oma koht ka minu jaoks olemas.

Mis köidab akvarelli juures?
Ma lihtsalt valdan akvarelli, seda on tore teha. Hea paksu paberiga saab akvarelli kiht-kihilt kasvatada. Kihid jäävad üksteise alt näha ja pilt muutub värvilt sügavamaks. Kui teha guashsh- või akrüülvärviga, on tulemus hoopis teistsugune.

Juba lapsena joonistasid kindlasti palju?
Lapsed joonistavad ju kõik.

Mitte kõik.
Ikka kõik, kui vähegi midagi kätte anda.

Kas sa oled ka selline tädi, kellel lapsed paluvad alatasa joonistada?
Olen tädi küll, aga ma ei saa öelda, et mind piinatakse joonistamisega, sest väikeste sugulaste isa on ise kunstnik. Kui aga noorena haiglas olin, siis lapsed nurusid seal küll, et joonista. Haiglas on ju maru igav.

Seal levis kindlasti kulutulena, et üks oskab siin joonistada?
Jah. Peamiselt paluti joonistada loomi. Ja fantaasialoomi.

Mis on su lemmikloom joonistamisel?
Hobune. Ma olen kunagi ratsutamas käinud. Hästi kihvtid hobused olid Vasalemma kasvanduses. Nad ristasid trakeeni araablasega ja said naljaka looma, tõeliselt suure paksu tori hobuse, aga tähnilise ja araablase iseloomuga – sellise keku. See oli fantastiline! Mulle meeldivad kõik hobused, aga erandid iseäranis.

Kui praegu paberileht ette panna, mitu looma suudaksid peast joonistada heal tasemel?b Kassi, koera, hobuse, sea enam-vähem, kitse, lamba, orava, hiire. Kala tuleks umbmäärane, lihtsalt kala kui selline.

Mitte haug või ahven?
Ei. Ja liblikad on keerulisemad, neid ei mäleta peast. Et mismoodi need täpimustrid täpselt kulgesid.

Oled sa looduses vaadelnud loomi või kasutad pigem interneti- ja raamatumaterjale?
Kogu aeg vaatlen!

Kaasas on siis visandite raamat?
Ma pigem jätan meelde. See, mida ma loomade puhul jälgin, on liikumine – seda foto pealt ei näe. Detailid ja proportsioonid saab ju piltide pealt, aga seda, kuidas ta liigub, ainult fi lmist või elust. Et kassil ei lähe käpad mitte otse, vaid ta paneb nad keeruga, külje pealt ja siis keerab. Käpp tuleb algul nn peopesaga rinna poole suunatuna.

Järelikult meie fossiilide ja kalade pilte on olnud päris raske joonistada, kus sa neid ikka jälgid!
Jah, välja arvatud akvaariumikalu. Hästi lihtne on mul looma joonistada siis, kui ma olen teda ise näinud. Ainult looma fotost jääb väheks, sest fotol on vari ja ma ei tea, mis seal varju sees on. Ja siis pean leidma erinevaid vaateid ning anatoomilisi jooniseid, et seda teada saada. Ainult ühe foto abil ei saa midagi valmis.

Kas teadsid juba lapsena, et saad kunstnikuks?
Ei, teadlikult joonistama hakkasin alles siis, kui ma läksin kunstiklassi Tallinna 21. keskkoolis. Meil oli õpetajaks haruldus – noor mees, kes viitsis teha ja sehkendada. Sealt sain tõuke, ega ma muidu poleks kunstiülikooli läinud, plaanisin Tartusse minna. Kui sisse sain – ma läksin oma arust ainult eksameid proovima – oli pärast piinlik öelda, et ma ei tule. Õppisin graafikat, raamatukujundust – olen alati selline lugeja inimene olnud.

Mis niitidega oled seotud maaga, metsaga?
Pean end pooleldi maainimeseks, sest kasvasin kooliminekuni maal vanaema juures. Vanaema pidas lehma, kui ma väike olin. Koerad, kassid, sead ja kitsed, haned, kanad. Meil oli Elva kõige viimane linnaäärne maja. Seal elati külaelu, sest maja taga lõppes linn ära.

Kas tundsid taimi ja loomi hästi?
Mul oli rohkem selline paradiisielu: onnide ehitamine, puu otsas ronimine, päevad läbi järves, suurema kontrollita. Ma ei teinud tükk aega vahet rohul ja orasel, lasin hanedki orasesse!

Kas looduspiltide joonistamine ka harib kuidagi?
Eks ikka jääb asju meelde. Väga põnev oli näiteks devoni-aegseid mereelukaid joonistada, ma enne ei teadnud trilobiidist midagi, välja arvatud see, et ta on kivistis.

Kas on midagi, mille joonistamist oled oodanud?
Üks asi, mis mul on peas kummitanud, on puulehed. Erinevate puude lehed.

Kas neid saaks ka „elusaks” joonistada? Tavaliselt on nad ju õpikutes prepareeritult nagu herbaariumis.
Ma arvan küll. Puulehed on ju nii erinevad. Haab väreleb. Seda värelust saab üles joonistada, ruumiliselt. Kastanileht pole ju ka kunagi lapik, tal on ju nagu sõrmed. Õpikus on tihti lehed kujutatud üksnes sümbolitena.
See idee, teha puulehtedest lasteraamatut, on mind saatnud pikemat aega.

Sinu rändavate liblikate pildist jäi mulle hästi meelde, et Sa ei tahtnud liblikaid joonistada nagu määrajates – pealtvaade tiibadele, nõela otsa torgatult. Ikka liikumises.
Jah, püüan looma pigem portreteerida nagu isiksust, isegi kui ta välja mõtlen. Kui joonistan koera, siis ma eeldan, et tal on oma arvamus ning iseloom.

Niipalju kui võimalik, oleme ka ajakirjas püüdnud näidata konkreetset isendit.
Jah. Ka kunstniku suhe kujutatavasse tuleb käsitsi tehtud pildil välja. Ka määrajates. Näiteks kakssada aastat tagasi nägid määrajad hoopis teistsugused välja, kuna loodust tajuti teisiti: see oli midagi suurt, põnevat. Aga 50 aasta vanustest määrajatest paistab, et loodus on objekt, et me „ei oota talt armuande”. Suhe, suhtumine on nüüd teine.