Talilindude toidumajake ja nööri otsas kõlkuv pekitükk on hea võimalus jälgida aknast meie väikeste naabrite tegutsemist, õppida tundma liike ja vaadelda nende omavahelisi suhteid. Igatahes etem kui teler ning palju harivam Windows (aken) kui see, mis arvutis. Veelindudega on aga asjalood teisiti.

Loodushariduse ja looduses vastutustundlikult
käituva järelpõlve kasvatamisel on lindude toitmine
üks hea võimalus, sest kui maastmadalast õpid tundma liike nime- ja nägupidi, nende elupaiku ja toidu eelistusi, siis suureks saades ja tähtsaid otsuseid langetama asudes oskab inimene loodusega juba paremini arvestada. Paremini kui need inimesed, kes teleri-arvuti najal üles kasvanud.

Ent selles loos räägime olukordadest, kus inimese ja looduse suhe võib minna sassi, ehk millal suleliste toitmine on ohutu, millal ohtlik lindudele enestele.

Väikesi talilinde toidame koidu ajal
Väikeste talilindude lisatoitmisel peame haridusliku aspekti ning vastutustunde arendamise – vaja ju tagada, et igal talvepäeval oleks kohe koidu ajal ning mitu tundi enne hämardumist söögilaud lindudele alati kaetud – kõrval siiski ka teadma, et asulatesse majade juurde toitu otsima tuleb vaid väike osa meil talvituvaist liikidest. Rasva- ja sinitihane, salutihane, puukoristaja, leevike, rohevint jt julgemad. Suurem osa värvulistest elab talve üle metsas. Nõnda aitame me talve kergemini taluda ainult osal liikidest, andes neile seega arvukuselise eelise metsaliikide ees kevadel, pesitsusaja alguses. Avaspesitsejate puhul ei olegi see niiväga oluline, kuid suluspesitsevatel liikidel tekib pesapaikade valikul konkurents, sest rähniõõnsusi on ikkagi piiratud arv. Kui talitoitmise toel kevadel arvukamad liigid – rasva- ja sinitihane ning puukoristaja – hõivavad pesaõõnsusi, siis metsaliigid – must- ja põhjatihane – ei pruugi olla talve järel enam samas arvukuse tasakaalus, mis oli sügisel. Siiski on inimtegevuse mõju siin väike, sest inimkaaslejad suluspesitsejad hõivavad leht- ja segametsade elupaiku ning metsaliigid eelistavad okasmetsi. Tutt-tihane on neist kõige varasem pesitseja, kes siis, kui rasva- ja sinitihane pesa ehitavad, on juba haudumas. Metsa läheduses talilinde toitev inimene võiks oma kostiliste jaoks paigaldada ka kümmekond sobivat pesakasti hoonetele lähemale metsa, et seda muret leevendada.
Talvine toidumajake on ka hea võimalus jälgida seal jahti pidavaid ja meil talvituvaid röövlinde: raudkull ja värbkakk on tavalisemad, kes väikeasulates ja parkide- metsade läheduses tihaste toidulauda külastavad. Selliste üsna vähearvukate liikide vaatlemine on lisaboonus,mida näevad vähesed. See on looduse asjade loomulik käik, millesse mingil juhul ei tohi sekkuda võltsprintsiibil: näe, kull murdis tihase, karistame teda. Seda võimalust tuleb hinnata. Hoopis teine lugu on siis, kui koduloom, näiteks kass, sekkub. Siis on juba inimese vastutada, et koduloom ei segaks vahele looduse asjaajamistesse. Talilindudele võib söögiks pakkuda ainult magedat toitu: mitmesuguseid teravilju (päevalille-, kanepi- ja linaseemned, kaer, maapähklid jms. NB! Mitte röstitud ega kooritud.) ning rasvasemast kraamist magedat seapekki, mageda margariini, taime- või searasvaga kokkusulatatud kaerahelbeid (saab pakkuda näiteks kummuli riputatavast plekk- või plasttopsikust, mille põhjast on puupulk läbi löödud) jm sobivat. Leib ja sai ei ole soovitatud. Soolane toit tekitab veevajadust ning siis peavad linnud jooma. Kuna ainus vesi on lumi, siis külma lume liigsel tarbimisel kaotavad tibatillukesed sulelised lund sulatades suure osa energiast, mida nad toidulaualt äsja on saanud.

Rände ajal veelinde ei toideta
Veelindude lisatoitmise puhul on asjalood palju keerulisemad. Meie laius kraadil veekogud ja rannikumeri jäätuvad, kuid seda alles pärast sügisese rändeaja lõppu. Veelinnud on rändlinnud, keda sunnib lõuna poole liikuma mitte otseselt temperatuuri langus – see ei ole probleem – vaid ilmade jahenemisest tingitud toidubaasi vähenemine. Kui inimene, peaasjalikult asulais, sügisrände ajal veelinde toidab, siis on näiline toiduküllus tagatud ja linnud ei asu rändele. Kui siis pakaste sagenedes veekogud jäätuvad, satuvad linnud täbarasse olukorda, sest inimesed külma ilmaga neile enam toitu ei vii. Samal ajal algab ka veekogude külmumine, mis viib vabavee piiri rannast niivõrd kaugele, et sukelduda mitte oskavad taimtoidulised pardid ja luiged ei ulata enam veekogu põhjast endale toitu kätte saama. Siin jäävad hätta eelkõige väiksemad liigid, sest talvituma meelitatud seltsingus olevad luiged ulatuvad sügavamalt toitu kätte saama ja söövad väiksemate eest põhja lagedaks.

Luiged ja pardid jäävad lõksu
Eestis talvitub arvukalt veelinde ja liikide valik on suur – umbes kakskümmend. Enamik neist on sukelpardid, kes veedavad talve avamerel, kus sukeldudes toituvad kes kalast, kes söödavast rannakarbist, leidub küllaga muudki nokkamööda toitu. Ujupardid ja luiged hoiavad ranniku äärde, kus hangivad toitu madalast veest, rannakarjamaadelt ja põldudelt. Kui inimene asulates lisatoitmisega sügiskuudel (septembrist novembrini) ei sekku, siis liiguvad mõistlikumad isendid edasi lõuna poole õigel ajal. Need, kes jäävad, võtavad riski ja karmima talve korral on suur osa neist määratud hukule. Ainult sellisel puhul on õigustatud veelindude talvine lisasöötmine – aidata karm aeg üle elada neil, kes ei taibanud rännata või, veelgi olulisem, kelle vastutustundetu toitmine sügisel on meelitanud talvituma jääma. Sellist erandkorras toitmist tuleb teha spetsialistide juhendamisel, sest veelinnud vajavad hoopis teistsugust sööki kui inimesed neile on harjunud pakkuma.ja leib on täielikult vastunäidustatud. Ka teraviljadega tuleb ettevaatlik olla. Tähelepanu tuleb pöörata vaba vee olemasolule toitmiskohas ning ratsiooni lisada ka köögivilja, mis on piisavalt peeneks hakitud. Lisaks peab jälgima, et söötmispaigus ei hakkaks levima nakkushaigused. Äärmiselt nõrkenud isendid tuleb kinni püüda ja viia rehabiliteeruma või siis sellisesse ranniku piirkonda, kus meri on rannani lahti (tavaliselt läänesaartel). Hukkunud tuleb ära koristada ja surma põhjus kindlaks määrata – mõnikord on see tingitud ka valest lisatoidust.

„Saiapardid ja -luiged” tekivad inimese teadmatusest
Tavalisemad parkides toidetavad veelinnud, julged ja peaaegu kodulinnuna käituvad sinikael-pardid ja kühmnokk-luiged on tavalisimad hättasattujad talvel. Loomulikult on inimese kontakt lindudega läbi nende toitmise samuti oluline loodustundlikkuse kasvatamise võimalus, kuid siin tuleb piiri pidada. Vajalik on laiapõhjaline teavitustöö sellest, millisel aastaajal ja miks ei tohi veelinde toita ning kui see vajadus talvel tekib, siis milline on nende tervislik toidusedel. See info peab tingimata levima ka venekeelses meedias, sest vene rahvusest inimesed on palju looduslähedasemad, nende huvi looduse vastu on suur, kuid asjalik omakeelne info meediakanaleis praktiliselt olematu.
Veel tasub teada, et kuigi inimese käest toitu võttev kühmnokk-luik, Eesti suurim lind, tundub ohutu, siis pesitsusajal muutub ta agressiivseks ning inimest toitmise tõttu kartmata ründab südikalt. Luik võib ainsa nokahoobiga purustada täiskasvanud inimese sõrmeluu või tiivanukiga pooleks lüüa lapse käeluu. Kuigi maapinnal tundub ta abitu, siis tiibu appi võttes jookseb ta vägagi kiiresti. Kühmnokk-luik on Eesti lindudest inimesele kõige ohtlikum, jättes kaugele selja taha pelglikud kotkad ja kakud. Oma osa selles mängib ka inimeste teadmatus sellest ohust. Vaja on põhjalikku meediatööd veelindude lisatoitmise teemal.