5/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Skelettide elust Zoomeedikumis

Kui maaülikooli loomakliiniku kliendid Zoomeedikumi anatoomiakollektsiooni ruumi ukseorvast sisse kaevad, võib luukerede rivi loomaomaniku umbusklikuks muuta. Skelett seisab skeleti kõrval – on vast reklaam tohtrite tööle! Hirmuks puudub põhjus. Ükski ligi seitsmekümnest luustikust ei pärine ebaõnnestunud ravi tagajärjel lõpnud loomalt ning koerpatsientidel kaob kliiniku ärevuses igasugune kondinärimise isu.
Tartu Kivilinna gümnaasiumi 10. klassi õpilane Simo-Jarek Zaranek istub puurmasina taga ning aitab anatoomiakollektsioonis lumeleopardi luid skeletiks monteerida.

Elukutseks – kerekoostelukksepp Puurmasin, traadid, erinevat mõõtu tangid: traadi järkamiseks, sikutamiseks ja spiraalsõlmede keerutamiseks.

Skeleti valmistamine on looduse kunst, mida inimesel järgi teha on üpris keeruline. Olenevalt saba pikkusest leidub kaslaste luustikus üle 270 luu, millised esmalt tuleb üksteisest eraldada, et hiljem järkjärgult kokku sobitada.
Kondihunnik laual ei paista kuigi suur – võib-olla suurem kodukass moodustab kerra tõmbudes sama suure kuhila. Simo-Jareki hoolsa käe all kasvab luudelasu hiigelsuureks kassiskeletiks. Randme- ja kannaluude monteerimine osutub küll parajaks puslemõistatuseks. Võib küll anatoomiaõpiku jooniselt näpuga järge ajada, kuid luujupikeste omavahelisel sobitamisel läheb vaja suurt kannatust ning osavaid näppe.
Puurmasin vuristab madalal käigul ning läbistab luudesse mulke. Traadijupile peeneotsaliste kuretangidega vedrusõlm otsa, traat läbi mulgu, järgmine luu, traat läbi mulgu jne, jne … Meistri käed töötavad nobedasti. Traat läbi mulgu ning teisegi otsa vedrulaadne sõlm piduriks. Küüniseluust abaluuni, küünise luust puusaluuni. Tundub lihtne, kuid igale mulgule tuleb eelnevalt õige suund leida, et luud traadi otsas paraja nurga all seisaksid, mis võimaldab käpale loomuliku asendi anda.
Selgroolülid saavad ühenduseks seljaajukanalit läbiva armatuuri, mis järgib lumeleopardi seljakoolde. Esimese kaelalüli ehk atlase liigeselohkudesse istuvad kolju kuklapõndad. Lõualuid köidab kokku peen terastraat ning võimsad kihvad ristuvad isekeskis.
Sabalülid: esimene, teine, … kümnes – mida kaugemale, seda kogukamaks luusilindrid muutuvad, nagu oleks loomadele sabade jagamise ajal järjekord segi läinud ning suur kaslane sai hänna pikenduseks sekka lehma sabalülisid. Ei loodud irbisele hiigelsaba juhuse ega uhkuse pärast. Lumeleopard on Aasia mägede loom ning Himaalaja kaljudel pikkade hüpetega kaljukitsi jahtides aitab võimas tüür tasakaalu säilitada. Kakskümmend…, kakskümmend kolm – läbistab teraspuur ühendustraadi jaoks viimased, sabaotsa peenemad luujupikesed.
Puust aluselt kõrguvad vardad tõstavad selgroo parajale kõrgusele, et jalaliigeste painded saaksid loomuliku nurga ning loom toetuks vaid nõelteravate küünistega tipnevatele varvastele. Hiilivalt, vetruvalt, nagu kaslasele kohane. Vaid monteerija teab, et hüppevalmis asendisse seatud käpad kinnituvad tegelikult peente kruvidega puualusesse.
Tallinna loomaaia lumeleopardi Olivia elutee lõppes aasta eest ning uue paiga leiab ta muuseumi suurte kaslaste reas, kus seisavad juba ilvese, jaaguari ja lõvi luukere. Peagi võtab tema paremal käpal koha sisse loomaaiast pärit puuma Ares ning vasakul käpal amuuri tiiger Bronto. Tallinna loomaaia asukad jätkavad oma elu skelettidena ning toovad vaikivasse seltskonda kaasa oma lood, need muudavad liikumatud luukered omamoodi elavaks.

Karu kaotas aru
Teinekord jõuabki lugu loomast ette. Noorest Järvselja karust ei oleks aastakümnete eest eksponaati saanud, kui tal poleks olnud oma lugu jutustada. Noore looma kasvueas luudest head skeletti ei saa. Karupoisi saamislugu kuulevad kõik muuseumi külastajad ning küllap mõistaks seda ammugi mökitada sokk ning kaagutada hani, soldataara (papagoiline) ehk kordaks sellest mõne sõna järgi inimkeeligi. Kui nad vaid suudaks.
Karu maine elutee jäi lühikeseks, sest aastakümnete eest Järvselja külla taaruv noor ott äratas oma veidra käitumisega elanikes haigusekahtluse – karu on marus. Jahimehed võtsid vastu karmi otsuse ning looma korjus toodi ekspertiisi. Lahangul selgus, et märatsemise põhjus ei olnud sugugi metsaelanike kuri haigus. Mesikäpp avastas metsas puskariajamise punkri ning maiustamine sealsete tootmisjääkidega ajas karupoisil mõistuse segi. Hoopis inimeste seas levinud taud, joomahaigus sai loomale saatuslikuks ning sestsaadik seisab noore mõmmiku luustik auväärse, Peterburi zoopargist üle saja aasta tagasi muretsetud lõvi skeleti kõrval.

Skelett on vaid looma keha toestav karkass
Kuidas saab loomakorjusest skelett?
Antiikajal Aleksandrias köitsid uurijad laiba kiire vooluga jõkke vaia külge ning ootasid, kuni nahk, lihased ja siseorganid lagunesid ning vesi luud puhtaks uhas.
16. sajandil võttis flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius kudede matsereerimiseks ehk pehmendamiseks kasutusele kustutamata lubja. Paari nädalaga lagunesid lihastest ja siseelunditest vabastatud korjuse pehme koe jäänused ning puukast luukerega kanti jõkke. Seal uhas veevool kastiseintesse puuritud aukude kaudu luud puhtaks. Lühike lagundamisaeg jättis tugevama struktuuriga sidekoelised ühendused terveks ning luud püsisid koos liigesesidemete abil. Luukere kuivades valmis loomulik skelett. Skeletti, kus luud traatidega kinnitatud, nimetas Vesalius kunstlikuks.
Jahimehed pistavad oma trofeekolju saamiseks loomapea suurde patta ning keedavad liha luude pealt lahti. Käepärane võimalus, kuid keetmine muudab luukoe hapraks ning kolju paistab hall ja määrdunult rasvane. Iluravi võiks teha Persil pesupulbriga.
Saksamaa kolleegid testisid levinumaid pesuvahendeid ning tunnistasid parimaks rasvatustajaks ja valgendajaks valge pesu jaoks mõeldud Persili.
Loodus teeb oma tööd keemiata täiuslikult. Metsades rännates võib leida hukkunud looma luid, vihmaga puhtaks pestud ja päikese pleegitatud. Võikski oodata, mil putukad ning nende vastsed ja mikroobid luud looduses puhtaks söövad. Ent enamasti avastad luuleius ikka mõne looma puretud paiga või pudenevad hambad samblasse.

Visaduse ja valvsuse proov
Loomuliku skeleti valmimiseks peab luude puhastamisel olema eriti hoolas, et luud sidemeid vigastamata võimalikult puhtaks saaks. Väikeste imetajate, lindude, roomajate ja kalade skelettide valmistamiseks on sidemete säilitamine ainuvõimalik viis, kuna peenemate luude traadiga kokkusidumine osutub ülimalt tülikaks. Skalpell, pintsetid, käärid – need on anatoomi esmased töövahendid. Viimase viimistluse viib läbi keemia: 5% KClO ja 1,5% KOH lahus puhastab luud viimastest lihasjääkidest ning toruluude otstesse puuritud aukude kaudu luuõõntesse süstitud söövitav vedelik lahustab ka luuüdi.
Keemiaga tuleb olla ettevaatlik ja ülimalt täpne, arvestama peab looma vanust ning jälgima lahuse temperatuuri. Et ei laguneks liigesesidemed ega pehmeneks luud. Valvama peab päeva, kaks, kolm – aeg-ajalt preparaadilt sültjaks muutunud jäänuseid harjates ning luuõõnsustesse süstlaga värsket lahust pritsides. Kuni luud puhtad. Õnnestumise korral püsivad loomulikku asendisse kuivama seatud luud-liigesed skeletina koos aastakümneid.

Pisilaste pidusöök
Maaülikooli morfoloogiaosakonnas saab igast loomakorjusest kõigepealt õppevahend. Loomaarstiks pürgijad uurivad põhjalikult looma kehaehituse kunsti.
Lumeleopardi korjuse prepareerimiseks kulus tudengitel poolsada skalpellitera. Nad eemaldasid lihased luudelt kirurgi täpsusega, kuid siiski jäi õõnsustesse lihasjääke ning köbrukestele kõõlusejuppe. Kindlaim viis luude lõplikuks puhastamiseks on loomulik lagunemine veekeskkonnas, hermeetilises termostaadis.
Baktereid ei pea puljongisse lisama, neid leidub kõikjal ning 40kraadise soojuse käes paljunevad nad niisuguse hooga, et pisilaste eraldatud ensüümid suudavad lihasjäägid luude ümbert paari nädalaga lagundada. Pikema hautamise järel lahustub ka luudes peituv rasv puljongisse.
Aeg on termostaat avada. Ei!!! Uks mürtsub hetkega kinni. Roiskumise lehk, mis luudele sellest mikroobide söömaajast külge jääb, võtab inimloomal söögiisu pikaks ajaks. Loomulik matseratsioon säästab luukude, kuid kasulik ja meeldiv langevad harva kokku.
Abinõu on käepärane, leotusvette sortsatud Ace’i pesuvalgendi kloor võtab ära halva lõhna, hävitab bakterid ning lisaks valgendab luudki.

Luukere kappi ja kapi otsa
Kas võiks metsast loomakorjuse leidja uudishimust proovida loomaskeletti monteerida? Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi pedagoog Aivo Tamm leiab, et surma põhjust teadmata ei tasu looduses siiski korjust puutuda. Paljukõneldud marutaudi oht võib vaktsineerimise tulemusel olla küll peaaegu olematu, kuid metsaelanike seas leidub teisigi kurje tõbesid. Parem jäägu korjus oma loomulikku keskkonda, looduse toimetada.
Lumeleopard Olivia skeletti monteerinud Simo-Jarek ei kujuta ette, et tema oma koertest Bibist ja Pätust või papagoidest võiks pärast surma saada luukere. Jäägu skeletid ikka anatoomiamuuseumisse ning sündigu need paigas, kus selleks tööks on tingimused ja vahendid.



Eha Järv
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?