Müraprobleemist võime vabaneda teadvustades seda noorte hulgas, kes on homsed otsustajad.

Elasin kaks aastat Türgis reaktiivlennukite baasi kõrval ja teised kaks aastat mitmemiljonilise elanikkonnaga suurlinnas. Tean, mida tähendab elu keset müra. Hommikud algasid korterisse tungiva lärmiga, mida põhjustasid joogivett müüvad autod oma valjuhäälsete sireenidega. Päeval värisesid aknaklaasid lennumürast. Hilisöiti olin sunnitud kuulama prügiautode signaalitamist ja konteinerite kolinat.

Eestis on elu teisem, kuid mürast pole puudust ka meie kodumaal. Mürakonverentsi korraldaja MTÜ Ökokratt juhatuse liige Priit Adler ütleb, et temal nurjab hilisõhtul vaikuse nautimise 25 kilomeetri kauguselt kostuv raudteemüra ning 10 kilomeetri kõrgusel taevas vuhisevad lennukid. „Praegust inimkonna arenguastet võib nimetada müra ajastuks,” ütleb Adler kokkuvõtvalt. Tekitades müra, ei käitu me kindlasti endaga inimsõbralikult.
„Näiteks kass pageb koheselt müra eest, koer hakkab valjult haukuma ja lõpuks põgeneb temagi,“ toob Priit Adler näiteid loomariigist. Metsloomad esmalt tarduvad müra korral ja siis varjuvad ohutusse kohta, sarnaselt käituvad ka väikelapsed. Täiskasvanud inimestel on aga need instinktid maha surutud.
Ökokratt tegutseb
„Tähtis on, et inimesed oskaksid müra ära tunda ja märgata, siis saame rääkida juba ka selle leviku piiramisest ja tõkestamisest,” selgitab Priit Adler. Erilise koha mürateavituses usub ta olevat noortel.
Juba kolm aastat on MTÜ Ökokratt vahendanud haridusasutustele mürafoore. Tagasiside põhjal saab väita, et õpetajate abimehena peab mürafoor korda koolitunnis ja lasteaia mänguruumis. Mürafoor annab mürast märku värvidega või siis signaaliga, mille valjust reguleerib õpetaja. Praktika näitab, et käratsejad taltuvad juba kolme-nelja päevaga.
MTÜ Ökokratt eestvedamisel on valminud ka Eesti esimene keskkonnamüra käsiraamat „Keskkonnamüra hindamine ja müra leviku tõkestamine”, mida on jagatud omavalitsustele ning kõrgkoolidele. Lisaks on oktoobris tulemas keskkonnamüra konverents, loodetavasti teadvustab see ka müra ohtlikkust tervisele.

Müriseb koolis ja kodus
Mis üldse juhtub meie organismis müra puhul? Euroopa keskkonnaagentuuri hinnangul võib lubatust kõrgem müratase tekitada une- ja tervisehäireid. Müra kiirendab südame löögisagedust, häirib seedeorganite tööd, kasvatab lihaspinget. Müra seostatakse vaegkuulmise tekke, veresoonkonna haiguste, sealhulgas infarkti ja kõrgvererõhutõvega.
Teame, et müra on töötervishoiu teema, kuid ei suuda midagi ette võtta temast vabanemiseks. Müra tabab meid kodus, tööl, vabal ajal, ka kultuuriasutustes ja koolis. Maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hinnangul puutub ligi 40 protsenti Euroopa Liidu elanikkonnast kokku lubamatult suure maanteemüraga ja rohkem kui 30 protsenti lubamatult suure öise müraga.
Fred Jüssi pealkirjastas oma kümmekond aastat tagasi Postimehes ilmunud arvamusloo: „Müra reostab loodust. Akustiline terror kui ühiskonna IQ indikaator”. Fred Jüssi ütleb, et ta ei näe mingit muutust suhtumises mürasse.
Ehk sünnib muudatus müravabaduse suunas 21. sajandil? Head eeskuju näitavad transpordiplaneerijad, selles vallas on õnnestunud hüppeliselt müra vähendada. Häid tulemusi annab ühistranspordi ja magalarajoonide planeerimine. Magistraalide kavandamisel ja tööstusettevõtete ehitamisel pööratakse üha enam tähelepanu müra leviku vältimisele.
Müra ja vibratsioon on omavahel seotud. Vibratsiooni, helilaine tagajärge saab leevendada ehitustehniliselt, erinevaid materjale kasutades. Seegi valdkond on kiiresti arenev.
Suhteliselt uus ala, millega tuleb tegeleda, on betoonseina läbiv infraheli. Paraku pole Eestis selle mõõtmiseks seadmeid ja puuduvad uurijad. Infraheli mõjul tunnevad inimesed hirmu, peapööritust, valu kõrvades või tugevat väsimust.
Maailma juhtriik keskkonnamüra teavitamisel ning selle piiramisel on USA, järgnevad Saksamaa, Prantsusmaa ja teised Lääne-Euroopa riigid. Näiteks Soome alustas keskkonnamürale tähelepanu juhtimist 1980. aastate lõpus. Kõiki neid riike ühendab transpordimüra probleem ehk autostumine.
„On selge, et müra vältida on lihtsam ja odavam, kui sellega võidelda,” kõneleb Priit Adler. Magistraali rajamisel või rekonstrueerimisel on müratõkkesein sageli viimane asi, mida rajama hakatakse. Tõkkesein maksab palju ja kui ehitamisel tekib niigi ülekulu, siis tellija nõustub selle projektist välja jätma või soostub puitplangust asendusega, mis üksnes näiliselt toimib.

Vaikust napib ka rabas
Ebameeldiva mürakogemuse on saanud ka loodusfotograaf Ingmar Muusikus, kes otsustas viibida nädal aega üksinda ürgse looduse rüpes Kõrvemaal. Loodusvaikus jäi üürikeseks, sest maanteemüra kandus tuulega otse rappa.
Eestimaa Looduse Fondi loodushelide salvestaja Veljo Runnelile on vaikus väga oluline. „Muidugi tekitab tuska, kui hommikuses rabavaikuses kuuled lähima inimasustuse poolt peojätku laastavat tümpsu,” räägib Runnel. Samas mõtiskleb ta, et võib-olla vajab osa inimesi sisemise tasakaalu leidmiseks vaikust ja rahu, vajavad teised oma tekitatud helisid.
„Ka looduses on tegelikult kohti, kus müratase võib üsna kõrge olla ning helide kakofoonia segadusseajav. Näiteks dþunglis,” räägib Veljo Runnel. „Seal peaks ju siis kõik loomad stressis olema ning pigem seda kohta vältima. Ometigi valitseb seal suur liigirikkus.” Runneli sõnul võib linnamüra olla inimestele stressitekitav seetõttu, et need helid meenutavad meile ikka ja jälle linnaeluga seotud pingestavaid seiku – liiklusummikuid, hilinemisi, pahaseid liiklejaid, närvilist töökeskkonda.