Roheline laine on rubriik, mis uurib looduse ja visuaalkultuuri puutepindu ning tutvustab rohelist mõtteviisi kunsti vallas – ökokunstnikke ja nende loomingut.

Igal kunstnikul on oma lugu, millest sünnivad ja milles elavad tema teosed. Fotokunstnik Maiu Kurvits räägib teda usutlenud kunstiteadlasele Rael Artelile oma fotoseeriate “Maalid” ja “Pihlakavein” lugusid looduse, inimese ja kunsti vahekordadest kaasaja maailmas. Omakultuur, mälu- ja tundepildid lapsepõlvest, aknad ning urbaniseerunud inimene on need pidepunktid, mida mööda kõnnivad Maiu Kurvitsa teosed.

Võtad oma fotodega osa ökokunstinäitusest “Roheline laine” Tallinna Kunstihoones, mida iseloomustab lause “Looduse ja kaasaegse visuaalkultuuri kohtumispaik”. Kuidas Sina seda mõistad, millised on Sinu arvates kunsti, fotograafia ja looduse suhted?

Loodus on kahtlemata läbi aegade olnud kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks igasuguse visuaalkultuuri loojatele. Kõikvõimalikud algimpulsid on pärit ikkagi sealt. Täpselt neid kasutan ka mina oma loomingus, sest mul on olnud rõõmus lapsepõlv suurepärase maakoduga ja talude ja selle eluga olemas. Kasutan neidsamu mälestusi ja kogemusi, mis mul sellest ajast jäänud. See on võime loodust hinnata ja tajuda – Eestimaal on ikkagi enamusel olemas see maakoht ja see talu ja see lapsepõlv. Selle maa inimesi ühendabki samasugune taust ja seotus loodusega ning nad ei pääse sellest kohe mitte kuidagi. Siis, kui nad on hiljem sattunud linnadesse, veedavad enamuse oma ajast siseruumides, on nad äärmiselt hõivatud, äärmiselt reserveeritud ja pääsevad loodusesse vähe. Siiski neil on olemas see mälestus, mis sunnib neid mõtlema või näiteks kunstnikke kasutama seda oma loomingus. Kui siis need, sama maaelu lapsepõlves kogenud inimesed, pääsevad sinna loodusesse tagasi, siis püüavadki nad seda võimalikult palju enda jaoks salvestada, hankida ja tallele panna. Ja foto on esimene võimalus selleks. Looduskeskkond on väga tihedalt visuaalkultuuriga seotud.

Loodus + foto = loodusfoto. See nähtus leiab Eestis üha laiemat kõlapinda. Mida Sina kui elukutseline fotograaf arvad, millega seletada loodusfoto tohutut populaarsust Eestis?

Iseenesest on loodusfoto ja selle laialdane praktiseerimine väga tervitatavad märgid. Minu meelest on tohutult kasvanud ka fotograafia populaarsus üldse. Ühelt poolt põhjendatakse seda tehnika kättesaadavusega, teisalt peab olema inimestes ärganud mingi vajadus looduse, loomade ja taimede jäädvustamiseks. Sellisel üleüldisel kaamerate ajastul on hulk inimesi, kes tahavad pildistamist proovida. Ja esimesena satuvad nad sinnasamasse loodusesse, nn ilusasse keskkonda, mis neid köidab ja lummab. Ja nad lihtsalt tahavad seda jäädvustada.

Aga Sinu enda suhted loodusfotoga?

Loodusfoto pole tegelikult minu ala. Kui ma loodust puudutan (pildistan), siis see töö on seotud kontseptsiooni, ühiskonna, inimtegevuse ja teiste tasanditega, ka sotsiaalsusega. Loodusfoto kui selline minu töödes, nii praegu kui tulevikus, leiab vaatlemist ja käsitlemist ainult sellise nurga alt. Mul pole vajadust käia ja võtta üles maastikke, mida suudan ka oma silmaga mällu talletada. Kui peaksin seda jäädvustama, siis ikka mingil trikikamal põhjusel, et leida probleem või valupunkt, mida soovin välja tuua.

Sinu fotoinstallatsioon “Maalid” oli väljas ökokunstinäitusel “Roheline laine”. Räägi palun nendest piltidest, mis need “Maalid” on?

“Maalid” on niisugused pildid, mis ühest küljest räägivad sellest ruumist, kus on inimene ise, teisalt aga ruumist, mis jääb inimese turvalisest keskkonnast väljapoole. “Maalid” on kahe maailma kohtumispaigaks – ruum, mille inimene ise on loonud, kohtub sellega, mille loodus on loonud. Kogu töö idee ongi selles, mida vaataja näeb, kuigi ta samal ajal teab, et need on lihtsalt aknad ja et tegemist on vaatega toast õue. Kuna fotos saab sise- ja välisruumi kahemõõtmeliseks muuta, siis need aknad muutuvadki nagu maalideks. See on märkamise küsimus.

Teose pealkiri paneb vägisi uurima, kuidas Sa näed oma töid klassikalise maastikumaali traditsiooni valguses?

See on uhkelt öeldud ja täiesti hirmuäratav võrdlus! Kui klassikalise maastikumaali rõhk on pildi informatsioonil, siis minu “Maalide” põhirõhk asub hoopistükkis “raamidel”, selles siseruumis, kus need pildid siis n-ö eksponeeritud on. Nn maalidel olevad motiivid ja loodus on mõnes mõttes teisejärguline, seal ei ole eriti midagi nauditavat ega midagi sellist, mis reaalse võttepaiga ruumilisuse ja meeleolu edasi annaks. Emotsiooni kannab hoopis siseruum, kus see nn maal asub.

Kas see seeria ei või vaatajale äkki klaustrofoobiliselt mõjuda? Mina küll pisut tundsin seda päikeselisel päeval ruumi kinnijäämise tunnet.
Minu arust on see pigem turvaline keskkond. Vähemalt mina linnainimesena, kes ma olen samasuguste siseruumidega distantseeritud loodusest, suudan näha seda loodust raamistatult läbi akna. Olen ise niivõrd kapseldunud linna, siseruumidesse, kus olen sunnitud viibima, ning suhe loodusega on jäänud sedavõrd napiks, et ainult läbi akna ja korraks. See asjaolu võib-olla ongi mu taju nii muutnud, et kui lähen loodusesse, siis otsin sealt alateadvuslikult ruumi ja vaatan loodust seest välja.

Ka Sinu varasemas seerias “Pihlakavein” on pildid emotsionaalselt looduskeskkonnast laetud. Räägi “Pihlakaveini” piltidest: millistest looduskogemuse kihtidest need välja kasvanud on?

“Pihlakavein” on ka tegelikult üks ürgsete instinktide, mis on minu sees olemas, ajel tehtud seeria. Võib-olla see ulatubki täpselt tagasi sinna mälestusse, mis mul on vanadest saunadest ja taludest. Ma püüan väärtustada kõiki neid meie omakultuuris olemasolevaid asju, näiteks loodusega arvestamise traditsiooni. Sellest lähtuvad kõikvõimalikud pühad ja nõidumised ja puhastumised, tavad ja rituaalid. “Pihlakaveini” seeria räägib nendest samadest traditsioonidest: algupärane ruum ja muidugi sellised sümbolistlikud elemendid, nagu noor tütarlaps, valge kleit ja punased marjad, tants selle ümber, küünlad jne. Säärased mütoloogilised asjad pole meie rahvale võõrad, ka minule mitte.

Mis Sa arvad, kustkohast need mütoloogias alguse on saanud? Kus on sellise mütoloogia juured?

Minu enda loomingus kindlasti sealtsamast lapsepõlvest. Mulle meeldib looduse liikumist tähele panna. Elu on mind natuke selles mõttes ka õpetanud, et olen sattunud kirikuelu juurde ning mõelnud riigikiriku, usu ja ka meie iseolemise peale. Samuti on oma roll ajaloohuvil, mis võimaldab pildi kokku panna ja mõista, kuidas on elatud, kuidas asjad on liikunud, kuidas mingid voolused ja ärkamised uuesti lainetena tulevad. Kuid sisetunne ütleb, et peab olema miskit, mis on päris enda oma ning mida püüad alateadvuslikult säilitada ja enda seest uuesti üles leida ning välja võtta. Arvan, et need mütoloogiad on pärit loodusrahva usust, mis püüab saavutada harmooniat. Inimene on looduse osa ning ainult inimtegevuse ja looduse koostöös on võimalik kõigel eksisteerida.

Mida Sa täpsemalt mõtled selle “looduse liikumise” all? On see “Pihlakaveini” keskne teema?
Loodus annab meile kätte kliima, ja kas või öö ja päeva vaheldumise, aja olla ärkvel, tegutseda, külvata või jällegi magada talveund. Aastaringist, mille loodus dikteerib, ei pääse me mitte kuskile. Sellega tuleb arvestada ja kui sellega mitte vastuollu minna, siis ongi olemas see eksisteerimiseks vajalik harmoonia. Sa suudad kesta, järglasi kanda, edasi elada, annad oma tarkused edasi. Mingid subkultuurid või pseudousundid lihtsalt ei tööta ja need kaovad iseenesest. Loodusrahvaste usk ja mütoloogiad on pärit looduse liikumisest ning kannavad endas harmooniat ja annavad jõudu olemas olla.