Kui Brüsselit võib nimetada Euroopa pealinnaks, siis Strasbourg võiks kanda kõhulinna nime. Samas on euroametnike läbi need kaks prantsuse-flaami ja prantsuse-saksa linna nii kokku võrgutanud, et võiksid kanda ka Brüsburgi ja Strasseli nimesid.

BRÜSSEL. SEADUS JA VÕIM. Brüsseli Rue de la Loi ehk Seaduse, Võimu, Õiguse tänav näeb välja kui Moskva Novõi Arbat või Minski kesklinn. Siin tunned end tõepoolest putukana. Ja miks ka ei peaks, kui seda tähtsat tänavat ääristavad Euroopa Liidu seadust, võimu ja õigust enda katuse all hoidvad hoonelahmakad. Idas muutub Seaduse tänav ühekorraga J. F. Kennedy avenüüks, läbides hoogsalt 50. Aastapäeva pargi ning väljudes sellest läbi Võidukaare. Võidukaart piiravad Armeemuuseum ühelt ja Kuninglik Kunsti- ja Ajaloomuuseum teiselt poolt. Viimase taga konutab Autoworld. Hiiglasliku pargi ühes nurgas üllatab uudishimulikku uudistajat ei miski muu kui moshee.

Äkitselt vudib kunstimuuseumi nurga tagant välja kaks jaapanlast, pisikesed koerad paelaga ees. Sätin end välkkiirelt nende ette, imetlema koeri. Silmanurgast näen, kuidas mu piiraja ühineb meiega. Mina ei jäta, jaapanlased on viisakad, lasevad mul koertega tegelda. Meie juurde silkab tervisejooksja, temalgi on koertega asja. Kummaline kuju eemaldub. Muundun välkkiirelt tervisejooksjaks ja silkan pargisuudme poole. On varajane aeg, tänavad tühjad. Sammud kajavad euromajade seintelt vastu. Ees terendab Euroopa Kohtu hoone.

POTJOMKINI BALL. Brüsselis asuvad Euroopa kvartalis Euroopa peakorter, – Euroopa parlamendi komisjonid, Euroopa Komisjon, Ministrite Nõukogu, Euroopa Nõukogu, kohus, Investeerimispank ja kes teab veel millised institutsioonid. Hooned jäävad kitsaks, liituda tahab üha uusi riike, ja nõnda käib hoogne ehitustegevus uute eurokraatide mahutamiseks.

Aga ka muuseumid täis varandust, mida Belgia Kuningriik oma asumaadest kohale tassis. Kuninglik Loodusteaduste Instituut eksponeerib oma saalides zooloogiat, paleontoloogiat, mineraloogiat, paleobotaanikat, antropoloogiat ja eelajaloolist aega illustreerivaid eksponaate. Kõnnin toast tuppa, saalist saali. Lõpuks saab küllalt, tahaks välja. Kuid tubade kett ei lõpe, tagasiteed aga pole. Nooled näitavad ainult edasi! Torman läbi lõputute putukakogude, akvaariumikalade ridade, kivi-, pronks- ja raudkirvestega täidetud vitriinialleede. Jumal, kui palju loodust ja ajalugu! Ühes saalis on vitriini alla kuhjatud terved liivaluited, nende seest paistmas dinosauruste luukered. Seal lamab liival mammutilapsuke. Teal seisab lõvi, jõllitades täis topitud jänest. Justkui Viiralti tiiger põhjala kaskede vahel. Kuid lõpuks saab ka loodus otsa. Jõuan tänavale ja fikseerin mingi ebasiira rahuldustundega selleaäärseid lagunemisohtu hooneid. Tunnen end kui Tallinnas.

Kuid siiski. NATO peakorter. Miljon inimest. Flaami ja prantsuse keel. Kuid seda vaid teoreetiliselt. Linnatänavatel ja EL-i ametikoridorides kohtab küllap kõiki maailma keeli.
Istun vanalinna peaväljakul, Grand Place´il. Jälgin mööduvaid maid ja rahvaid. See on nagu vürst Potjomkini ball, kuhu impeeriumi igast äärest esindajaid kohale toodud. Potjomkin raius Venemaa jaoks akna Mustale merele. Brüssel raiub meie jaoks inimmerele.

STRASBOURG. KLÉBER JA GUTENGERG. Strasbourg’i keskel seisab posti otsas kindral Kléber ja tema selja taga lehvivad lipud. Kümneid Prantsuse lippe läbisegi Euroopa Liidu lippudega. Jean Baptiste Kléber oli Napoleoni kindral. Napoleon teatavasti püüdis luua Euroopa Liitu. Kahesaja aasta eest. Liiga vara püüdis, suurt midagi välja ei tulnud, kui inimkehadega väetatud Euroopa lagendikud maha arvata. Kléber aga püüdis laiendada Euroopa Egiptimaale. Selle tarbeks laskis ta kahuritest tulistada sfinkse ning tassis Pariisi Concorde´i väljakule obeliski. Sestap teda siin austatakse.

Paarsada meetrit edasi, ja teisel platsil seisab posti otsas Gutenberg. Tema ümber on püsti pandud laadakarussell, nii et trükiisa selle tagant vaevu välja paistab. Kuid Gutenberg oli ikkagi sakslane. Mis sest, et pagendatu Mainzist, mis sest, et just siin leiutas ta vahetatavate tähtedega kirjapressi, mis omakorda linnale õitsengu tõi.
Elsassi pealinna Strasbourgi üle on Prantsus ja Saksa ikka ja jälle piike murdnud ning kahurikuule vahetanud. Linn on ajaloo vältel kandnud nii Starsbourg’i kui Strassburgi nime ja käinud käest kätte pärast seda, kui roomlased selle siia Illi kallastele kaks tuhat ja kümme aastat tagasi asutada suvatsesid. Viimati oli linn Saksamaa käes enne Esimest maailmasõda ning Teise ajal. “Loodame, et seda enam ei juhtu,” hüüab makile lindistatud giidihääl, kui jõelaeval linnaga tutvudes Inimõiguste hoonest mööda sõidame. Üllatav aktsent siin Euroopa Liidu tähtsamas paigas.

ELSASSI VIGURID. Aktsenti võib kuulda linna mõnusamates ja vanemates kõrtsides siiani. Ning hommikuti pagariärides. Õieti pole see mitte aktsent, vaid Elsassi keel, veidi taani keelt meenutav saksa murrak. Kuid elsassi kõnelejaid jääb noorte seas üha vähemaks.
Seda rohkem sigib juurde söögimaju. Tundub, et veerand miljoni inimese suurune Strasbourg elab suuresti söömaaegade ootuses ja käigus. Kuhu sa ka ei läheks, millal sa ka ei kõnniks, ikka on kohvikud, baarid, restoranid, kõrtsid, veinitoad ja mis veel kõik rahvast täis, nõnda et raske on enesele kohtagi leida.
Ja mis seal salata, söögid on head. Siin on midagi prantsuse kelmikusest ja saksa toekusest kokku panduna.
Strasbourg’is Euroopa kvartalis käib koos Euroopa Parlament, siin istub Euroopa Nõukogu, Inimõiguste hoone, Euroopa palee. Parlamentäärid aga istuvad ka Brüsselis. Üsna segane lugu see kahe linna vahel pendeldamine – kui arvestada veel seda, et midagi toimub ka Luksemburgis. Pole siis ime, et just Strasbourg on välja mõtelnud oma raudussi meenutava trammi, mis hoogsalt mööda linna tänavaid liikudes sind hääletu lähenemisega vahel üsna kollitada võib. Kuid kui sisse saad, pole miskit laita. Ja tänu sellele mugavale ning suhteliselt odavale trammile pole ka autouputus sagedane nähe.
Küll võib uputada Ill. Kord on selle vood nii kõrgele jõudnud, et laevaliiklus katkeb ning jõeäärsed kõnniteed sügaval vee all ja majadegi alusmüürid ohus. Siis mõnel teisel aastal jälle on rahu majas ning jõge palistab jalutajate rivistik.

PRANTSUSE RAHU. Pagariärid on Strasbourg’i üks vaatamisväärsusi. Ka puhkepäeva hommikuti kogunetakse nende laudade ümber. Viiakse kuhjade kaupa saiu, saiakesi ja koogikesi kodudesse kaasa. Laupäeva hommikuti seavad oma tekid tänavatele vanakraamikaupmehed. Neid väljapanekuid on lohutav vaadata. Pole tõesti asja siin maailmas, mille eest ei saaks küsida sadat eurot! Maksmisega on lugu teisiti. Parem teha seda mõnel kohvikuterrassil.

Jalutan Kléberi väljakule tagasi. Seal käib paras möll. Tantsutüdrukud laval vihuvad mingit Elsassi õiget ja vasembat. Söögi- ja joogikioskid, õhupallid, pasunad ja viled. Mine sa võta kinni, mille üle rahvas rõõmustab. Küllap kena kevadpäeva õhtale saates.

Järgmisel hommikul pursin kohalikust lehest, et Kléberi väljakul toimunud rahvarohke demonstratsioon Iraagi sõja vastu ja Prantsuse rahu poolt. Vaatan aknast välja. Kindral seisab rahulikul meelel, lipud taga lehvimas.