Kui te loete ajalehekuulutust, kus õpetaja otsib õpilast, mida te siis teete? Ja kui olete otsustanud kohale minna ning kohtate õpetajana gorillat, mida siis teete? Kas jääksite ta juttu kuulama?

Siis on paras võtta kätte Daniel Quinni raamat “Ishmael”. Kui olete selle kätte võtnud, on üsna tõenäoline, et loete ka läbi. Sest raamat kisub kaasa – mida ühelt pelgalt kahekõnele rajatud teoselt ju ei ootaks.
Juhuslike asjaolude kokkulangemise tõttu õpetatuks saanud gorilla Ishmael seab kahtluse alla nii Voltaire’i Candide’i usu, et elame parimas võimalikest maailmadest, kui ka füüsikute väljamõeldud antroopsusprintsiibi, mille kohaselt universum on täpselt nõnda paika pandud, et selles saaks võrsuda inimene.
Mida on siis gorillal inimesele õpetada? Eks ikka seda, et kus inimkond tegi vea, jõudmaks välja seisu, mil taastootvast eluviisist võib küll kõnelda ja unistada, ent seda tegelikkuses ei kohta.

Gorilla seab rajajooneks põlluharimise tekke kümmekond tuhat aastat tagasi. Seepeale ilmus maailma võtjate – üha enam tootvate põlluharijate ühiskond, – misvastu jätjad – kütid-korilased jäid alla. Mida enam põlluvilju, seda enam sai tekkida rahvast. Ning seda suuremaks muutus ka nälg, kinnitab gorilla.

Asja teeb hullemaks, et võtjate kamp peab ainuõigeks nende oma eluviisi, sundides jätjaid kohati lausa toore jõuga seda omaks võtma. Eks paku maailma elu igal sammul tõestust sellele, et gorillal on õigus. Kunagi hõisati aatomi vallutamisest, siis tuli võidukate lühisõdade aeg, mil pommisadu õigustavad siiani võtjate elulaadi ainuõigeks pidavad loosungid – olgu need kõlanud Afganistani, Tðetðeenia või Iraagi lahingute eel. Olgu need tulnud kommunisti või kapitalisti huulilt, on sõnum siiski üks ja ühene – meil on õigus, sest meil on õigus.
Nii nagu võtjad uhkustasid, et alistasid aatomi ja vallutasid kosmose, nii surutakse jätjad enklaavidesse, millega võtjad siiski suurt midagi peale ei oska hakata. “Me ei hävita maailma lihtsalt kohmakuse pärast. Me hävitame maailma sellepärast, et oleme selle vastu sõjas – täiesti otseselt ja sihilikult,” nendib gorilla. Kõikõigsuse müüt kõlab selliselt: maailm loodi selleks, et inimene selle vallutaks ja seda valitseks, ning inimese valitsemise all pidi sellest saama paradiis. Kuid võtjad on alati mõistnud, et maailm on kaugel sellest paradiisist, milleks ta oli kavandatud.

Midagi on kapitaalselt valesti, tõdeb gorilla. Nii nagu kohalikke huviväärsusi vaatavad ainult turistid, ei näe ka meie asju, mis on meie endi nina all. Emake Kultuur ei lepi sellega, et inimkonna kodu ei ole universumi keskpunkt. Bruno põletatakse ikka tuleriidal, olgu tegu siis 16. või 21. sajandiga.
Selle asemel tuleks järgida piiratud konkurentsi seadust. Vastasel juhul jääbki maailm võtjatele vaenlase territooriumiks ning tuleb elada sellest isoleeritult. Nõnda kaitseb gorilla kaudselt ka rahvusriikide ideed, mille vastu näiteks briti suurrahvuslasest nüüdisajaloolane Timothy Gordon Ash oma “Oleviku ajaloos” hambaid kiristades võitleb.

Quinn kirjutas oma “Ishmaeli” vähemalt 13 aastat. Sestap paistabki see teos silma selge sõna ja vaheda mõtte poolest. Kohati tundub raamat olevat isegi veidi vanamoeline, kuid see vanamoelisus on pigem kohane kui kohatu. Lõppude lõpuks on ka jätjate filosoofia, et ülejäänud kooslusel lastakse elada, üsna vanamoeline.

Kummaline küll, aga ei teagi, kas soovitada seda raamatut lugeda näiteks keskkondlastele, looduskaitsjatele ja teistele aktiivselt rohelistele rahvastele. Sest kole lugu küll, aga eks ole ka keskkonnakaitse üks võtja-rahva eneseväljendusi, mille keskmes on ikkagi looduse kujundamine inimese palge järele, olgugi et pehmemal kombel kui muidu.
Kuid ei, kindlasti tuleks seda raamatut lugeda kõigil, kes oma ümbruse vastu tunneb suuremat huvi, kui tavakäigud marketisse seda vajaks.

Daniel Quinn

Ishmael

Mõtte ja meele rännak

Tõlkinud Toomas Trapido

Varrak, 220 lk