Kassid ja hais. See sõnapaar tekitab esmahetkel kahelaadseid tundeid. Kassiomanikud ruttavad kinnitama, et nende lemmikud on äärmiselt puhtad loomad. Seevastu nii mõnedki mitmekordsete paneelmajade elanikud hoiavad keldrisse minnes lausa hinge kinni, sest kassikuse terav lehk lämmatab. Selles loos tuleb juttu aga sellistest kassidest, kes end lõhna abil kaitsevad, ning inimeste nutikusest sellest kasu lõigata.

Saagem tuttavaks, “lõhnav panter”. Loo peategelane Aafrika tsiibetkass kuulub kärpkaslaste hulka. Omasuguste seas on Aafrika tsiibetkass (Viverra civetta) võrdlemisi suur loom, kelle kere pikkus küünib 80 sentimeetrini ja on karvaselt kahune, painduv saba lisab loomale veel poole võrra pikkust juurde. Ega ta välimuselt otseselt kassi ei meenutagi, pigem on tema kehaehituses jooni, mis on omased nii kassile kui ka koerale. Tsiibetkassi pikale kehale vastab keskmine raskus, suguküpsed loomad kaaluvad tavaliselt üle kümne kilo.

Nagu liigi nimetuski vihjab, elab see loom Aafrikas, täpsemalt Kesk- ja Lõuna-Aafrika aladel. Tegemist on ökoloogiliselt suhteliselt plastilise liigiga, sest “lõhnavad pantrid” saavad edukalt hakkama nii vihmametsades kui ka savannides. Tsiibetkassi karm karvkate on põhitoonilt must või hall ning seda kirjavad arvukad kollased ja valkjad laigud. Päevasel ajal lösutab tsiibetkass peidukohas, milleks on tavaliselt tihe põõsastik või varjeurg, öösel hakkab aga toitu otsima. Segatoidulise tsiibetkassi menüüs on tähtsal kohal nii pisinärilised, linnud, roomajad, kahepaiksed, kõikvõimalikud munad, ja isegi putukad, kui ka taimed – noored võrsed, mugulad, puuviljad. Loom on võrdlemisi osav, ta peab edukalt jahti maapinnal, ronib puude otsa ja vajadusel isegi ujub. Võimaluse korral ei ütle tsiibetkass ära kanadest, keda ta varastab inimasulatest.

Tsiibet eritub enesekaitseks.Kui loo peategelast ähvardada või ärritada, siis eritab ta päraku piirkonnas paiknevatest näärmetest kleepjat-haisvat nõret, mille vänge lõhn ründajad eemale peletab. Eritushetkel on nõre helekollane ja meenutab olekult rasvjat määret. Õhuhapniku toimel nõre tahkestub ning värvub pruuniks. Tõsi, alati ei kasuta loom tsiibetit otseselt enesekaitseks, vaid märgistab sellega oma territooriumi. Nii antakse teistele isastele teada, et need valdused on juba hõivatud ning edastatakse ka emastele kutse paaritumiseks. Tõsi, ka Aasias elutsev pisitsiibet (Viverricula indica) suudab lõhnanõret toota, kuid esiteks on erituv kogus oluliselt väiksem, ja teiseks, nõres on ka vähem lõhnaaineid.

Mis ühtedele vastik, see teistele kasulik. Juba sajandeid tagasi teadsid inimesed, et väikestes kogustes annab tsiibet eriliselt meeldiva ja kauapüsiva lõhna. Hinnalise tsiibeti kogumiseks peavad aafriklased tsiibetkasse puurides. Viis aastat tagasi oli Etioopias, mis on maailmas tsiibeti tootmises liider, ligi 200 ametlikult registreeritud tsiibetkasside farmi, kus kokku elas vangistuses mitu tuhat “lõhnavat pantrit”.

Mitteametlike farme, kus loomi sageli julmalt koheldakse, ei jõua aga keegi kokku lugeda. Samuti jäävad arvestusest välja need loomad, kes looduses mõnegrammise nõrekoguse pärast lihtsalt tapetakse. Isaslooma võimekust tsiibeti tootmiseks saab hinnata nõre hulga alusel, mida neilt vangistuses kogutakse. Väiksemad isased annavad viie päevaga kuni 3,5 grammi nõret. Suuremad isased eritavad samasuguse töönädala vältel kuni 6,4 grammi hinnalist ollust.

Tsiibeti kogumiseks muljutakse kõigepealt spaatliga looma alakõhtu ning pärakupiirkonna näärmetest erituv kleepjas nõre kogutakse hoolikalt kokku ja säilitatakse tavaliselt veiste tühjades sarvedes. Kuu vältel suudab puuris peetav suurem loom toota kuni 30 grammi sabaalust kallihinnalist ollust. Looduslikes tingimustes on erituvad kogused arvatavasti tagasihoidlikumad. Esiteks, looduses ei toimu loomade näärmepiirkonna perioodilist ärritamist, ja teiseks, vaba eluviisi korral reguleerib loom ise lõhnaaine sünteesi vastavalt vajadusele. Nagu paljude lõhnaolluste puhul, nii kehtib ka tsiibeti korral lihtne tõde – kõik sõltub kontsentratsioonist. Näärmetest väljavalguv eritis, mis algselt sisaldab rohkelt tugevalõhnalist tsibetooni, on ka inimese haistmisele eemaletõukava lõhnaga. Mikrokogustes lõhnab sama tsibetoon meeldivalt muskuse järele ja on vajalik tooraine parfümeerias.

Tsiibeti kuulsusrikas ajalugu. Kallihinnalisest nõrest on juttu juba Etioopia varastes ürikutes. Ammustel aegadel kasutati tahkestunud tsiibetit isegi kõrgelt hinnatud maksevahendina. Et tegemist on tõesti väärtusliku toorainega, seda näitab tsiibeti kõrvutamine selliste aaretega, nagu kuld, mürr ja elevandiluu. Juba sajandeid tagasi eksporditi Etioopiast, täpsemalt Gondarist, tsiibetit Araabiasse ja Indiasse. Tõsi, siis hinnati kasside eritist rohkem ravimi kui lõhnaainena. Ravimina joodi tsiibetit peamiselt lisatuna kohvile ja teele. Joogile lisatavad kogused olid loomulikult väga väikesed. Piirangu seadis ühelt poolt hind, teisalt aga arstimi vänge lõhn ja maitse. Ammuste uskumuste kohaselt aitas selline jook paljude haiguste ravis. Etioopia on tänapäevani maailma suurim tsiibeti tootja ja eksportija, kuni 90 protsenti kõnealusest toorainest kogutakse sellest riigist.

Aastane toortsiibeti tootmiskogus küünib ligikaudu 1000 kiloni. Lõviosa sellest läheb eksporti, kusjuures kõige rohkem ostab toorainet Prantsusmaa, järgnevad Jaapan, USA, Shveits, Saksamaa, India ja Suurbritannia. Ühest kilost tsiibetist saab lisandeid kuni 3000 liitri kallihinnalise parfüümi valmistamiseks, juhul kui tegu on puhta toormaterjaliga. Väärtusliku tooraine hindamiseks kontrollitakse ekspertide poolt hoolikalt selle lõhna, värvust ja erandjuhtudel isegi maitset. Paraku osutub suur hulk toortsiibetist parfümeeriatööstuse nõuetele sageli mittevastavaks, sest massi suurendamise eesmärgil on kogujad sellesse seganud erinevaid lisandeid, nagu võid, jahu, mett, tärklist jne. Tõsi, sellisel juhul hinnatakse väärtuslik toormaterjal odavamaks ning müüakse tubakatööstusele eksklusiivsete tubakatoodete valmistamiseks. Viimasel eesmärgil impordib tsiibetit peamiselt India. Ka tsiibeti raviomadused pole 21. sajandil päris unarusse jäänud – igal aastal ostavad araablased rahvameditsiini traditsioonidest lähtuvalt teatud koguse tsiibetit just arstimiseks.

Asendamatu tooraine parfümeerias. Tsiibeti lõhna eripäraks on raskelt kirjeldatav lõhnaaisting, mis meenutab segu muskusest, suitsust ja millestki magusast. Ehkki muskuslõhnalisi looduslikke ühendeid on mitmeid, on tsiibet jäänud paljude parfüümitootjate lemmikuks. Nüüdisaja parfümeerias kasutatakse tsibetooni vaata et igas kümnendas lõhnas.
Lõhna põhikomponent tsibetoon eraldati juba 1920. aastatel ja selle struktuuri identifitseeris Shveitsi keemik Leopold Stephen Ruzicka 1926. aastal. Keemiliselt olemuselt on see lõhnaaine suuretsükliline ketoon, üldvalemiga C17H30O. Loomulikult on võimalik tsibetooni ka kunstlikult sünteesida, ja sellega sai hakkama 1948. aastal M. Stoll. Nii saadud tooraine on küll odavam ja kergemini kättesaadavam, kuid ikkagi sünteetiline.

Miks siis parfüümitootjad eelistavad ikkagi “lõhnavate pantrite” eritist, võrreldes tunduvalt odavama ja keemiliselt puhta ühendiga? Põhjus on selles, et lõhnaained on alati mitmete ühendite segud, kus erinevad komponendid üksteist mõjutavad ja täiendavad. Sageli on mõne olulise koostisosa hulk tühine, kuid parfüümi lõpliku lõhna kujunemisel vägagi oluline. Samuti on looduslike lõhnasegude koostises ka selliseid ühendeid, mis kindlustavad lõhna püsivuse. Keemiliselt võib kopeerida küll tsiibetkasside lõhnanäärmete eritise põhilisi komponente, kuid mitte nõre lõplikku biokeemilist koostist. Nii et vähemalt nüüdisajal suudavad tsiibetkassi lõhnanäärmed orgaanilise peensünteesi viljelejad üle trumbata. Kuid kauaks? See küsimus jääb vastust ootama.