Kevadtalvel toimunud laste kirjandusliku konkursi “Unustamatu loodushetk” toredaid lugusid saab lugeda käesolevast Loodusest. Konkursi korraldas huvikeskuse Kullo keskkonnaklass koos juhataja Anu Kallavusega.

Siim Laanjärv, Saue Gümnaasium, 7.b klass

Mere rahu

Olen vihane kogu maailma peale: vihane väikese venna vaidluste, vihane ema targutuste, vihane isa õpetuste, vihane vanaisa vaikimise peale.

Lähen ära!

Lähen, kuhu jalad viivad.

Vihkan seda vaikset linna.
Vihkan neid uimaseid, tühje tänavaid.

KEEGI ei mõista mind!

Aga ma olen juba suur,

Olen inimene, olen loodusekroon!

Tahaks karjuda ja tahaks nutta.

Väsinud jalad “istutavad” mind pingile.

Olen jõudnud mere äärde.

Vaatan rahulikku sinirohelist vett,

Mis vaikselt paitab õhtusi suplejaid ning

Rahunen tasapisi.

Midagi sooja ja kuldset paitab mu nägu:

Õhtune päike lohutab mu hinge

Enne kui vajub Lehtma lahte.

Hing veel mässab

Ja silmad otsivad hingetormile toitu,

Kuid kõik on NII vaikne, NII rahulik, Nii tasane,

Et kõrvu ulatub vaid meremeloodia.

Suplejad on lahkunud ja päike on loojunud.

Meri mu ees on muutunud tumedaks.

Isegi süngeks.

Mõtlen – meri on üllas ja – VÕIMAS.

Mina olen tema kõrval vaid väike inime.

Kes küll julges mõelda, et olen loodusekroon?

Mida küll ütleks sellise mere kohta EMA?

Jah, ema. Ja vend. Ja isa.

Tunnen häbi ja KERGENDUST.

Olen tänulik merele.

Meenub, et emagi armastab mere ääres istuda.

Aga vist tormise mere.

Jälle kannavad mind jalad

Läbi nii armsa väikese linna.

Kui hea ja turvaline on minna

Koju ka hilisõhtul.

Avan vaikselt värava.

Koer liputab saba.

Mu käsi ja hing väriseb.

Ütlen vastutulevale isale,

Et olin mere ääres.

Vend jookseb mu juurde,

Vanaisa vaikib

Ja ema küsib naeratades:

“Kas meri oli tüüne?”

Ave Habakuk,

Vanalinna Hariduskolleegium, 7. klass

Unustamatu loodushetk

“Nagu kuidagi lai Linnutee jaoks,” sõnan Juulile ja hiilin vaikselt edasi. Kõige ohtlikum koht – valgustatud majaesine. Hiilime vaikselt edasi. Siis hüüab Katrin meid maja ette.
Sinna on juba veetud matte ja tekke. Ma ei saa millestki aru. Seletatakse siis, et vaadaku ma üles. Jään lummatult sügistaevast vahtima. Viskan selili ja jälgin värvide mängu. Üle taevakaare on laotunud värvi ja kuju muutev virmaliste kuppel. Vaevu eristavad värvimuutused punasest siniseks, sinisest roheliseks, rohelisest lillaks, roosaks. Vahepeal on isegi triibuline. TERVE TAEVAS ON IMET TÄIS.

Madis Täht,

Väike-Õismäe Gümnaasium, 8.c klass

Unustamatu loodusretk

Kuna mulle meeldib kalal käia, siis kõige unustamatum loodusretk on kalapüügist.
Ükskord, kui me läksime vanaisaga kalale, võtsime kaasa minu venna, onupoja ja vanaisa vanema venna. Kahe autoga sõitsime Pedja jõe äärde. Sealt edasi ei olnud võimalik sõita ja otsustasime edasi minna kõndides mööda matkarada. Meil oli vaja kõndida kolm kilomeetrit. Kui me jõudsime kahe kilomeetri kaugusele autode parkimise platsist, siis ei jõudnud vanaisa vanem vend Kalju kõndida edasi ja jäi sinna koha peale kala püüdma. Minu vend ja onupoeg jäid ka sinna kala püüdma. Mina koos vanaisaga aga kõndisime edasi. Kui kohale jõudsime, siis tegime kalapüügivahendid lahti. Natukene aega sai oodata, kui vanaisa õnge otsa tuli suur ahven. Peale seda ootasime veel ja siis tuli mullegi õnge otsa ahven. Niimoodi püüdsime viis tundi järjest ja lõpuks oli meil kokku püütud üksteist ahvenat, kuus särge ja üks haug. Kõige suurem oli minu püütud haug, kes kaalus umbes üks kilo. Kui me hakkasime tagasi minema, siis kohtasime tee peal kitse, kes hüppas meie eest läbi ja pani siis jooksuga edasi. Jõudes tagasi teiste kalapüüdjate juurde, oli neil ka üks jutt rääkida. Vanaisa vennale olid tulnud kallale mesilased, kelle eemale peletamiseks oli ta hulga vaeva näinud. Poisid olid abiks veeämbrite ja kaseokstega. Nii et neil ei tulnud kalapüügist välja midagi.

Autodega maakoju sõites olid rõõmsad meeled mul ja vanaisal, ülejäänutel ei olnud see päev rõõmus. See lugu ongi minu unustamatust loodusretkest.