“Selle võiks puust ja punaseks teha, et inimesed ärgu hakaku kergekäeliselt sipelgaid mürgitama. On ka teisi teid,” räägib sipelgateadlane doktor Ants-Johannes Martin. Uus valitsuse määrus lubab inimelamutesse või aedadesse kolinud kuklasepesi siirata tagasi nende looduslikku elupaika – metsa – erialaspetsialistide juhendamisel.

Üks tuttav kurtis, et kuklasepesa hakkas kõrguma otse maja lähedal – enam ei saanud rohu peale selili visata ega peenraid rohida – sipelgad hammustasid. Tuli midagi ette võtta. Kaevas mees siis pesa välja – nii palju kui sai, ja tassis metsa. Natukese aja pärast vaatas taas, et endises sipelgapesas käib elu ja kuhilake kerkib. Tassis jälle metsa, ikka sama tulemusega, et sipelgad hakkasid okkavaremetele uut pesa rajama. Lõpuks mees loobus ja lihtsalt mürgitas sipelgad ära. Nüüd probleemi enam pole. Aga sipelgaid ka enam pole. “Nii juhtub alati, kui siirdamist tehakse oskamatult,” nendib sipelgateadlane Ants-Johannes Martin. “Analoogilisi lugusid on minulegi palju räägitud ning lõpuks olen ise kohale läinud ja kuklased ära siiranud. Ei tohi hakata mõtlematult ja kergekäeliselt kuklaseperesid mürgitama. Inimeste juttude järgi on seda tehtud naftasaaduste, keedusoola, väetiste ja mitmesuguste pestitsiidide matmisega kuklasepesadesse. Lisaks kaitsealuste kuklaste mürgitamisele saastame pinnast ja pinnasevee kaudu ka põhjavett.”

Siiski võib mõista, miks inimesed on kippunud sipelgaid mürgitama – kui ikka miskitmoodi lahti saada ei õnnestu, ei jää muud üle. Õnneks on sellest kevadest kehtima hakanud uus määrus hädasolijatele appi tulnud. Kui sipelgapesad segavad elamist, saab pöörduda keskkonnateenistuse poole abi saamiseks ja eksperdid tulevad ning asustavad pesad ümber. Tõsi küll, ümberasustada aidatakse vaid kaitsealuseid liike, aga enamasti kuuluvadki peavalu valmistavad sipelgad kaitsealuste kuklaste hulka.

Aed pole metsakuklase elukoht.
Pööningule, puukuuri või vundamenti ehitab Martini sõnul pesa tavaliselt arukuklane, kes
on kaitsealune liik. Aianurgas kuhilpesa nähes võib ka kindel olla, et see kuulub kaitsealustele metsakuklastele. „Metsakuklasteks nimetatakse sipelgate hulgas kuklaste perekonna seitset sipelgaliiki (aru-, karu-, kännu-, laane-, liiva-, palu- ja veerekuklane), kes elavad taimsest materjalist kuhilapesades segametsades ja puisniitudel,” täpsustab Martin. Kõik metsakuklased on olnud Eestis looduskaitse all alates 1958. aastast.

Võib küsida, et kas äkki ei peakski sipelgaid torkima – kas või sellepärast, et nad toovad ju meile ka kasu, hävitades suurel hulgal kahjureid meie aedadest? “Ei, metsakuklaste elukoht on metsas,” selgitab Martin, “koduaeda ei tasu neil lasta kolida, sest kui sipelgad ei leia piisavalt putukaid ja muud röövtoitu oma nälja kustutamiseks, siis hakatakse viljapuudel ja marjapõõsastel lehetäisid kasvatama ja see pole enam hea.” Alati on kergem sipelgaid elamutest ja aedadest eemale hoida, kui juba tugeva perega kuklasepesast vabaneda. Aeda kolinud ja pesaalge rajanud kuklased mõistavad väga hästi, kui nad ei ole teretulnud, ning lahkuvad niipea, kui nende rajatud kodualgme tagasi metsa viime.

Varuisendid peab kaasa võtma.
Martin arvab, et alati ei pea siiski eksperti kohale kutsuma: inimesed saavad asjatundlikul juhendamisel ka ise siirdamisega hakkama. “Isegi telefonitsi olen inimesi juhendanud pesa siirdamisel,” julgustab Martin, kes on aastakümnete jooksul ise ümberasustanud tuhatkond pesa. “Siiski, ootamatusi ei suuda muidugi alati ette näha. Ühine retsept kõigile sipelgapesa ümberasustajatele on: tuleb üles leida sipelgate varuisendid ja emad. Teadmiseks, et mõnel metsakuklaseliigil on kuni 1500 kuningannat pesa kohta. Kui emad maha jäävad, jätkavad nad munemist ja kuklastest me lahti ei saa.”
Kuidas pesast varuisendid üles leida? “Loomulikult ei ole see nii lihtne. Varuisendid asuvad kuhilaalustes pinnasekambrites, nad on välistöölistest suuremad. Emad on veelgi suuremad, tumedamad ja läikiva tagakehaga,” kirjeldab Martin. Kui varuisendid ja emad maha jäävad, hakkavad nad kohe oma ülesannet täitma – lõhutud pesa uuesti vana koha peale üles ehitama. Ja kuhilake kerkib taas.

Ümber siirdada tuleb vähemalt 500 meetri kaugusele.
Martini sõnul võib sipelgapesi siirdada suurtes kottides, kui transport on kiire. Pesamaterjali peab viima vähemalt 500 meetri kaugusele. “Lähemale ei tohi siirata, muidu tulevad tagasi. Transportides kaugemale kui 10 kilomeetrit, tuleks kasutada kaste või tünne, sest plastikkotid ei võimalda õhutamist. Et sipelgad pikemal transpordil ummuksisse ei jääks,
tuleks pesamaterjal kohevamaks muuta kuivade kuuse- ja männiokste
asetamisega tünni,” lisab Martin. Samuti ei maksa unustada neid
vahendeid, mis hoiavad sipelgad aiast ja majast eemale – repellente ehk tõrjevahendeid. Metsakuklasi ära kolides võiks ärasiiratud kohtadesse repellente asetada, et vana koht neile vastikuks muutuks.

“Üks efektiivseim repellent on panna meie väljakäik ärasiiratud pesa süvendisse
mulla alla,” teab Martin.

Vaaraosipelga ja mullamurelasega peab ise hakkama saama.
Mida soovitada teha inimestel siis, kui tema elamist segavad sipelgad pole kaitsealune liik? Näiteks kui tegu on mullamurelastega – need on väiksed mustad sipelgad, kes majja ja mesipuudesse ronivad. “Siis tuleb need teisaldada,” ütleb Martin. “Mullamurelasi ja vaaraosipelgaid me sageli tõrjume mürkhõrgutistega, kuid loodust hoidvad inimesed soovitavad pidada oma kodud puhtad ja mitte jätta toidujäätmeid avatult vedelema, et sipelgad neid sööma ei pääseks. Ka mesilatest on neid väga kerge eemale hoida, asetades sipelgatõrje varakevadel tarude alla.”

Samuti rautsikud kui kaitse alla mittekuuluvad liigid võiks küll hävitada, kuid ka seda saab inimlikumalt teha, nende pesade väljakaevamise ja teisaldamisega kodust
võimalikult kaugele.

Vaaraosipelgate pesasid siiski ümber asustada pole mõtet. Aafrikast sissetoodud liik elab põhjapoolkeral eranditult hoonetes.

Hoiatus hoolimatu raie eest.
Ja lõpetuseks veel hoiatus selleks puhuks, kui plaanis on lähikonnas mets maha võtta: lagedale ja toiduta jäänud sipelgad võivad elupaigast ilmajäänuna hoopis aeda või majja elama kolida. Nii et lageraie on riskantne asi. “Kuklased kaotavad metsa mahavõtmisega oma toidubaasi ja neile ei jää muud üle, kui kolida talu või maja lähedale metsa või aeda, mis on kah ju kuklase meelest puistu,” kommenteerib Ants-Johannes Martin.

Aga küllap saab sipelgateadlastega konsulteerides kõigist muredest üle – lihtsalt tuleb julge olla ja keskkonnateenistuselt abi küsida.

SAIDBAR I

Pöördu keskkonnateenistuse poole
Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Riinu Rannap, kellelt saab inimene abi, kui tal on sipelgatega probleeme?

Tuleb pöörduda kohaliku keskkonnateenistuse poole. Kaitseala territooriumil kaitseala valitseja poole. Tellitava liigieksperdi kulud katab keskkonnateenistus või ministeerium. Kui kahtlus on, et tegu on kuklasepesadega, mis on kaitse all, siis tasub keskkonnateenistusega kindlasti ühendust võtta. Mürgitada mingil juhul ei tohi. Kui seda aga on tehtud, siis tuleb korvata keskkonnale tekitatud kahju – kuklasepesa hävitamise puhul 2000–5000 krooni. Kui aga sipelgatega siiamaani on saadud koos elada, peaks seda ka edaspidi püüdma, sest määrus ei ole mõeldud kergekäeliselt loomadest ning taimedest lahtisaamiseks.

Millised muud kaitsealused liigid on tulnud Eestis ümber asustada?

Valge-toonekure pesasid on ümber asustanud, s.t. teisele postile teisaldanud, eelnevatel aastatel AS Eesti Elektrivõrgud, kuna valge-toonekurg teeb oma pesa sageli elektripostidele. Suur pesa elektripostil võib põhjustada elektrikatkestuse – oksad satuvad traatidesse, samuti on linnu väljaheide traatidele söövitava toimega.

SAIDBAR II

UUS MÄÄRUS

25. märtsi istungil kiitis vabariigi valitsus heaks kaitsealuste taimede, seente ja loomade ümberasustamise korra, mis reguleerib eespoolnimetatute ümberasustamist looduslikust kasvukohast või püsielupaigast uude looduslikku kasvukohta või püsielupaika. Selleks peab ümberasustatava liigi bioloogiat tundev ekspert esmalt andma hinnangu ümberasustamise võimalikkuse kohta. Kui see tema arvates pole võimalik, siis siirdamist ei toimu.