Vooremaa pole mitte ainult Jõgevamaal. Vooremaa on ka Järvamaal, mis sest, et sellest pole nõnda palju kõneldud. Türilt Väätsale või siis Paidesse sõita tõusevad teed mäeseljandikule ning avanevad vaated põldudele ja nendetagusele metsaseinale. See ongi Türi voorestik, mis kulgeb paarkümmend kilomeetrit Kõrvemaa soiste tasandike vahel. Siin veel üsna kitsuke Pärnu jõgi jagab voorestiku 50 seljandikku kahte lehte ja justkui näitab neile kätte suuna, kuhu kulgeda. Kui Vooremaa voored näitavad oma ninaga kagust edelasse, siis Türi voored osutavad edelast kirdesse. Kuid mõlemad näitavad suuna kätte Pandivere kõrgustikule, umbes Tamsalu peale. Või Neeruti mägedele.

Igal valul oma paik. Türi voorestiku pindala on nii väike, et pisemat sorti geograafilisel kaardil need metsarohelisest mäeruugeks ei värvugi. Ometi tõuseb kõrgeim voor, Käomäe, 80 meetrit üle merepinna ja ulatub ümbruskonnast 20 meetrit kõrgemale. Teisel kohal seisab oma 78 ja 18 meetriga Kirna voor. Kuid sellel on oma seljal kanda ka Kirna mõis, ime siis, et on Käomäest kahe meetri võrra madalamaks vajunud.
Kirna mõisaproua Helle Anniko sätib end mõisapargis ühele pingiotsale istuma, vaatab mulle otsa ja ütleb: “See siin on südamepink.” Istun ta kõrvale, võtan südames julguse kokku ja küsin, et kust ta seda teab. Mõisa nurga taga põletatakse leherisu ja piimjas suits hõljub kergelt päikese poole, lahustudes selle varakevadiselt helekollases valguses. “Olen siin pargis leidnud kümneid paiku, mis ühele või teisele hädale hästi mõjuvad,” kinnitab mõisaproua kindlalt.
Tõsi see on. Näen nüüd meie ümber veel pinke ja pinke seal ning teal. Proua seletab, et see on seljavalupink, see seal on suhkrutõvepink ja see kolmas on migreenipink. Et neist hädadest lahti saada, tuleb õigel pingil tunnikese vagusi istuda ja mõtetes iseenesega tegelda. “Kirna on maailma viie kõige suurema mõjuga paiga seas,” kuulutab proua. Mõisa taga- ja eesuks on lahti ja näen nõnda otse läbi selle sisu maja ette. “Olen selliste asjade suhtes üsna kahtlev,” tunnistan. Anniko ei pane pahaks. “Paljud mehed on nõnda öelnud, aga kui neid kõige vägevamasse paika olen viinud, lähevad neilgi jalad nõrgaks.” Ei oska selle kohta kohe midagi arvata. Mõisaproua pajatab külalistest, kes tulnud küll Jaapanist, küll Nõmmelt ja saanud Kirna pargist endale tugeva laengu. Pajatab sellest, kuidas multipleksset skleroosi ehk hulgikoldekõvastumust põdeja Kirnas käima hakanud. Pajatab, kuidas inimesed siit tööjõu tagasi saanud. Pajatab … “Kas teil unepink ka on?” küsin. “Unetus ei ole põhjus, on vaid tagajärg,” kostab vastuseks, “aga selle põhjust saab siin ravida küll.”
Pargi veerel kasvavate kuuskede tagant sõidab mööda mees jalgrattal. Ta siluett joonistub välja hallikstõmbunud taeval. Anniko kiidab pargi liigirikkust ja kurdab, et lähedalolevas kolhoosiaegses majas elutsevad tegelased tal mõne puu talvel maha saaginud. Väidetav Kirna magnetiline anomaalia neid ei kaitsnud.

Ajahamba jäljed. Mõisa endiste omanike von Fersenite, von Osten-Sackenite ja von Pilchaude ajal oli siin kunagi barokkpark. Nüüdseks on see küll üsna vabakujunduslikuks muutunud. Tõuseme südamepingilt ning suundume läbi pargi põhja poole. Kirna voore all, järgmise väikevoore kukil konutab kabel – või õieti see, mis kabelist veel alles. Paar sammast, kabelimüürid. Nende vahel kasvav poole sajandi vanune kuusk. Siin on näha ka jälgi aareteotsijaist. Kuna- gised hauaplatsid ja kabelipõrand on sügavalt üles songitud. Pole tõsi, et saagikütid tegutsesid vaid Egiptimaal. Viimased Kirna hauarüüstajatest võtsid paari aasta eest kaasa piirdeaia raudketid. Kivipostid on siiski jäänud. “Kabel tuleks taastada,” on mõisaproua kindel. Kuid see pole lihtne, kas või seetõttu, et nüüd asub kabel mõisa naabertalu maal.
Läheme tagasi mõisa ja siseneme klassitsistlike sammaste vahelt ootamatult madalasse, gootilaadsesse võlvitud vestibüüli. “Oleme seinu taastanud ja värvinud, kuid näete, niiskus tuleb maast ja värv koorub,” kurdab proua. Ning kirjeldab, milline oli see mõis, kui tema siin askeldama hakkas. Täis prahti ja rämpsu. Ülakorruse kunagised elanikud on saaginud vahelaetalasid oma peade kohalt, et neid ahju ajada. Suur saal näeb välja nagu oleks siit äsja revolutsioonilised madrused lahkunud. Kuid ei, see on ka ajahammas, mis karniiside, rosettide ja uste kallal oma võimeid proovinud.
Nähes seda kõike, vaatan mõisaprouale hirmuga otsa. “Kes selle kõik korda teeks?” Tema ei tea. Aga loodab siiski, et muinsuskaitse all oleva hoone fassaadi ja katust riik korrastada aitab.
Läheme mõisa ees kasvava pärnaringi juurde. Helle Anniko käsib mul selle keskel olevale kännule seista. Seisan. Siis käsib mõtted koondada. Kuidagi ei koondu. “Kas põlved surisevad?” küsib. Ei saa kohe kuidagi aru, kas surisevad või ei. “Energia on siin tugev,” ütleb. Mina ei tunne midagi. “Peate tagasi tulema,” ütleb. Mõisa alakorruse meditatsioonikambrist kandub õuegi magusat vahaküünla lõhna ning kostub mahedat muusikat.
Luban tulla. Et näha Kirna väge ja võimu.