“Tunnen kährikule kaasa,” ütleb vanameister Rein Maran oma viimase filmi “ Sundasukas” peategelase kährikkoera kohta. “Tema pole süüdi, et ta siia kaugelt maalt toodi."

Eksamite aeg. Laia tänava peda majas tungleb tudengeid edasi-tagasi. Rein Marani toa ees sädistab neid terve hulk. Kas Maranil ikka on aega intervjuuks, muretsen. Kõik ootavad siin ju Maranit, kõik tahavad filmi- ja video õppetooli juhatajaga midagi arutada. Trügin uksest sisse. “Mis teil oli?” – Intervjuu. “Aa.” Paus. Pikk paus. “Lähme.” Saan aru, et Maranil on tegelikult kiire.
Koridori maha jäänud tudengitest möödudes tunnen end privilegeeritult, nood ainult viipavad midagi ebamääraselt. MINA püüdsin Marani kinni.
Kui haruldane olend on käes, oleks kole kahju tal kohe minna lasta. Maran saab vist aru. Ja intervjuu tuleb pikk.
Mis ajendas tegema filmi kährikkoerast? Üldine arvamus temast pole kiita – kunagi hinnatud karusnahaloomast on saanud põlatud tulnukas ja lindprii, keda igaüks võib tappa.
Tegin kunagi filmi euroopa naaritsast. Juba 1970-ndatel aastatel väitis Vene uurija Ternovski, et ameerika naarits ehk mink tõrjub euroopa naaritsa välja. Eestis oli teadlasi, kes tol ajal vaidlesid, et see nii olla ei saa ja mina ei hakanud nendega ka vaidlema. Nüüd on aga asjad niikaugel.

Mingid on nüüd kasvandustest meie loodusse pääsenud...
Tänaseks on karusloomakasvandused koos minkidega kadunud, aga vabasse loodusesse on nad edukalt püsima jäänud ja euroopa naaritsad välja tõrjunud.
Sellest loost jäi meelde üks oluline mõttekäik, mida ma tookord filmis välja ei öelnud, et tegelikult selle elava olevuse käest – mingi käest – pole keegi kunagi küsinud, et kas ta tahtis siia tulla. See mõte jäi mind kuidagi kummitama.
Kui üks liik laiendab oma areaali, tungib vaikselt edasi, hävitab või ahistab kedagi – see on loomulik protsess, mis toimub pidevalt looduses – liikide liikumine, tekkimine, kadumine, levimine. Ameerika naaritsa ehk mingi puhul oli aga teine lugu – võeti loomakesel tutist kinni ja toodi tuhandete viisi kasvandustesse, lausa teiselt mandrilt.
Sama lugu on kährikuga.
Üks assotsiatsioon tekkis veel. Ma olen rännanud üksjagu palju ja kokku puutunud väga erinevate rahvaste esindajatega, näiteks Tshetsheenia esimese küüditatute laine inimestega, kes olid sunnitud elama hoopis mujal, kaugel oma kodust. See on minu jaoks kõik üks ja sama nähtus.
Teine asi, mis mul kummitas enne kähriku filmi tegemist, oli üks luuletus. Ajakirjas Pioneer ilmus kunagi luuletus ”Mägral oli maja nagu vaja, ..”

tulid kährikud…?”
Just. See luuletus Pioneeris tekitas palju pahandust, et kes need kährikud olid. Aga mulle jäi see kuidagi kummitama.
Kähriku ümber on nii palju viha ja hukkamõistu: et ta läheb teiste toidulauale, et ta ahistab loomi ja linde, näiteks kanalisi, kahepaikseid. Teda peeti ka tõeliseks kiskjaks. Teiselt poolt mäletan aegu, kus ta oli looduses tõsiselt kaitstud ning teda pidi väga hoidma. Ta oli äsja sissetoodud, hinnatud karusnahaloom, teda oli vähe.
Ma juhtusin looduses õige mitu korda nägema kährikkoera, ja peab tunnistama, et kui binoklist vaatasin, tundus olevat väga huvitav loomake.

Miks me ei kohta naljalt looduses kährikut, küll aga rebast – neid on ju Eestis liikvel umbes ühepalju?
See on väga lihtsasti seletatav. Esiteks, kährik on ööloom. Ma hakkasin kährikut märkama tõsiselt siis, kui jälgisin lindude rännet ja põtrade ning teiste loomade liikumisi Matsalus Kloostri tornist. Ikka sattus ta kas varahommikul või päris-päris õhtul ette.
Rebane hulgub ju pidevalt ka päeval ringi. Olen näinud rebast, kui ta jahib hanesid. See on väga naljakas, kuidas ta hiilib lähemale, väga aegamööda ja ettevaatlikult, nagu ehtne luuraja, aga haned on ju valves kordamööda, ning äkki, kui keegi märkab ohtu, tõuseb kõva kisa ja kõik on korraga lennus. Aga siis ajab rebane end tähtsalt üles ja teeb näo, nagu tal poleks sinna asja olnudki. Meidki aetakse üles: peame klassi vahetama. Eksamite aeg. Rein Maran otsib meile uue ruumi, mis on kitsaid koolipinke tihedalt täis topitud. Istume vastakuti.

Kuidas Te säärast öölooma filmida saite? Kas tugev prozhektorivalgus, mida filmis nägime, ei häirinud teda?
Ei, peaaegu ei häirinud. Minuga võib vaielda, aga minu arusaamine on, et kährik on ürgne liik. Ta suhtub prozhektorisse nii, nagu seda poleks. Et kui siin sellel kellaajal kunagi valgust pole olnud, siis seda ei olegi. Kui öö on saabunud, siis on minu, see tähendab kähriku aeg siin liikuda, ja kui ongi sel ajal valge, no mis siis ikka.

Teised ööloomad tunneksid end ootamatust valgusest häirituna?
Jah. Umbes sama probleemiga puutusin kokku ühe teise öise eluviisiga looma puhul – lagritsaid valgusega harjutada polnud kaugeltki nii lihtne kui kährikuid. Sama lugu oli siilidega.

Kui lähedale Te üldse kährikule pääsesite?
Ükskord olin silla peal ja nägin eemalt tulemas kährikut. Seisin liikumatult paigal, tuul oli looma poolt, minu lõhna ta ei tundnud, ning nii ta mööduski minust kolme meetri kauguselt. Rahulikult, nagu ta tavaliselt läheb, asjalikult nina maas, ei teinud minust väljagi, sest mingit heli ma ei teinud.
Filmimisel sai kährikutele lähedale umbes 5–6 meetri peale. Õigemini, mitte mina ei saanud ligi, vaid nii lähedale tulid nad ise, mina olin ikka kusagil varjealuses. Muidugi varjealusest poleks olnud kasu, kui tuul oleks olnud minu poolt. Aga kuna tuul puhus vastaspoolt, siis nad tegutsesid rahulikult. Kährikutel on oma kindel sisseharjunud rada, kempsud on kindlad, pikapeale hakkad lugema nende jälgi ning võid määrata, kuidas see liikumine neil käib. Kui raja lähedal ühte kohta hakata sööta välja panema, hakkavad nad seal käima. Tihti on nii, et kui loom ühelt kohalt söödavat leiab, siis järgmisel toiduotsingul külastab ta seda kohta uuesti. Järsku võib veel leida! Kui aga söödava peale satutakse samas paigas korduvalt, siis alustataksegi toiduotsinguid kõigepealt just sellest paigast ning alles midagi leidmata jätkatakse jahireidi mujal.

Kas toitu ostsite oma rahakoti arvelt?
Kuidas kunagi. Oli vabatahtlikke omakasupüüdmatuid toetajaid, neile suurim tänu. Sai ka kauplusest tshekiga ostetud, aga see oli kallis. Enamasti ikka turult – aga sealt ei saa tshekki küsida. Turukraam oli parim: igasugu kanarupskid, sabad, loomade siseelundid. Selle otsimine pole nii lihtne, kindlam koht on turuputkad, kuhu tuuakse maalt värsket kraami. Ja see pole metsaloomale nii ohtlik kui sügavkülmutatud välismaa oma, mida on hoitud teab kui kaua ja millesse pandud teab mida, et ikka säiliks.

Aga meie, inimesed, sööme seda...
Jah. Toit tuleb kährikule nii välja panna, et jäljelõhn juurde ei jää. Seda nõksu ma õppisin ka Ternovskilt. Kummikud tuleb põhjalikult kähriku s...ga kokku määrida, nii võid rahulikult liikuda. Tegelikult neid nõkse on palju, millega looma jaoks jääda nähtamatuks või juuresolijaks, keda ei tajuta võõrana.
Inimene ise arvab ju, et ta on peaaegu lõhnatu – ennast lõhnastatakse ju parfüümidega. Aga ma kujutan ette, et koerte ja huntide jaoks on meie lõhn väga spetsiifiline.
Alguses ma olin ikka väga hädas kährikuga – arvasin, et ei julge seda filmi üldse välja kuulutadagi! Tavaliselt kuulutan filmi välja ja hakkan otsima toetajaid alles siis, kui olen 70% kindel, et saan sellega hakkama. See eeldab aasta-poolteist eelnevat tööd. Siis julgen öelda, et olen selle uue liigiga suutnud niipalju kohaneda, et riskin filmi teha. Kui oskad ette näha, kuhu loom järgmisena vaatab, oskad mõelda, mis ta edasi teeb. Mõelda ennast temaks – siis oled valmis filmimiseks. See on ilus tunne, mis valmistab rahuldust.

Kas kährik on rahulik loom?
Kährik on selline naljakas loom. Ta on kuradima argine! Kährik on ka uudishimulik, ent see uudishimu on hoopis teistsugune, kui näiteks ilvesel, kellel on intellektuaalne huvi. Ma ei kujuta ette kährikut, kes madalale aknale tagakäppadel vaatama tõuseb, et mis see metsamees seal toas teeb. Ilves võib kümneid ja kümneid minuteid akna taga passida uudishimust. Võib käia su järel kilomeetreid, ilma et sa märkaksid, ilma kavatsuseta sind rünnata. Lihtsalt jälgib. Aga kährik on... asine. Ta teeb kogu aeg ühte ja sama asja: päevast päeva käib nina maas, nuusib, noogib, lõpuks leiab midagi, tõmbab välja, amps-amps-amps, siis jälle leiab midagi – ja nii kogu aeg. Sellest liikumisest ja toidu otsimisest 90 protsenti tema elu koosnebki. Kähriku lõhnataju võib olla hämmastavalt tugev. Konna saab ta kätte 10–15 sentimeetri sügavuselt vee alt, mingil moel ta tunnetab konna olemasolu seal, võib-olla tajub tõepoolest lõhna! Suudab igasugu tõugud üles leida ja välja kaapida. Muidugi rüüstab ka linnupesi – ega ta pole kaugeltki süütukene. Nägin ise, kuidas ta linnupesa tühjaks tegi, kahjuks ei saanud seda kaadrisse. Looduse ilu kõigis oma vormides on küllalt karm.

Kas tavaline inimene võiks kährikut kogemata näha?
Võib juhtuda küll. Nägin oma õunaaias, kuidas kährik pistis suurima heameelega õunu. Ta sööb ka tikreid, aina naks-naks-naks. Kui tuul pole sinu poolt ja sa oskad vaiki olla – inimene tavaliselt ei oska – siis võib õnneks minna. Üks liigutus kahisevate riietega, ja läinud ta on. Seljas peaksid olema pehmed, hääletud puuvillased või fliisist riided.

Kas kährikut võib jahtida ka kevadel?
Kährik on antud vabaks, jahtida võib igal ajal, mitte mingisugust piirangut pole. Õnneks on jahimehi, kelle sisemine eetikatunne ei luba sel ajal, kui kährikul on kutsikad, looma puutuda.
Kevadel, kasu saamise eesmärgil, jahtida on rumalus – kähriku karv on lahti, ta hakkab just karva ajama, tal pole turuväärtust. Ainult sügisel ja talvel on tal uhke kasukas. Kevadel jääb tapmine ainult tapmiseks lõbu pärast. Keegi helistab Marani mobiilile. Fil mikaamera ei pidavat toimima. Pikalt muretseb Maran kaasa, et milles asi võib olla, tal ju kogemusi aastakümneid. “Näed, millega pean ka tegelema,” muigab ta kõne lõppedes.

Puugi eest võib end tõhusalt kaitsta.

Teil oli kunagi plaanis teha film puugist. Miks see tegemata jäi?
Nii kurb kui see ka pole, ma ei leidnud sellele filmile rahastajaid. See oli umbes seitse-kaheksa aastat tagasi.
Tookord pöördusin ka meditsiiniliste asutuste poole, et niivõrd aktuaalne probleem. Olen ise borrelioosi põdenud ning pojad ja abikaasa on ka – nii et ma tean, kui hirmus haigus see on. Seda ei soovitaks mitte kellelegi. Selle vastu ju vaktsiini pole. Arvasin, et meedikud peaksid asjast aru saama. Aga ei tulnud sellest midagi välja, kuid üht-teist jõudsin puugi kohta uurida ja teda filmida ka.

Rahva seas on levinud uskumus, et puuk kukutab end sulle metsast puu otsast pähe.
Ma olen oma imestuseks ka seda müüti kuulnud. See on sama hea, kui et ilves varitseb sind puu otsas ja hüppab sealt sulle pähe. No miks peaks puuk olema puu otsas? Loodus on suhteliselt ratsionaalne, miks peaks puuk mängima lolli ja ronima puu otsa, ta pole üldse selleks kohandunud, et seal luurata. Puugil on rohkem arenenud lõhnataju. Ta on ikka rohu sees. Seal passib ta, ja kui keegi läheb mööda, rabab kinni. Millega see puuk hüppab sealt puu otsas?

Kuidas end puugi eest kaitsta?
Putukatõrje mürkaine lõhn on tema jaoks ebameeldiv. Võtetel sain sellele jälile. Ühe väikese olevuse filmimine on omaette probleem – kui ta on poolteise-kahe millimeetri pikkune ja sa tahad teda suurelt kaadrisse saada, tuleb suurendada teda viis-kuus korda, see tähendab, et pildiväli muutub mõnemillimeetriseks. Puugi suhteliselt aeglane liikumine muutub siis kohutavalt kiireks selle välja mastaabi suhtes.
Kui paned puugi taimekese peale, on rohukõrre värelemine tohutu suur, pead rohulible läbipaistvasse kambrisse panema, tuule eest kaitsma. Ülilähifilmimine on keerukas protsess. Samas, puukidele ei meeldi seal kõrre otsas olla, lasevad jalga. Arutlesin: mida ma küll välja mõtlen, et nad sealt jalga ei laseks! Igasugu vahendeid proovisin, juhuslikult üks neist oli pihustatav mürk roomavate putukate tõrjeks, üks neist tavalistest poodides müügil olevaist. Mitte lendavate, aga roomavate putukate mürk. Määrisin katseks taime alumist osa, et puuk alla ei roniks ja jalga ei laseks. Siis oli huvitav vaadata, kuidas puuk jõudis mürgi lähedale, pööras välkkiirelt ümber – ja kohe üles tagasi. Tunnetas, et see on tema jaoks ohtlik.
Panin selle omale kõrva taha, otsustasin proovida riiete peal. Mul on puugioht kogu aeg meeles ja kogemused on kurvad, kaitsta on kuidagi tarvis. Igaõhtune puugi järelevaatus on tülikas. Lasin siis oma saabastele ja püksisäärtele seda mürki – ja mitte ükski puuk ei hakanud külge! Pärast katsetasin tükk aega, ilmeksimatult puuk vältis mürki, isegi niipalju, et kui puuk panna taime peale, ja sinna kõrvale asetada teine taim, millele on mürki lastud, kukutab puuk ennast ikkagi maha.

Nüüd pole Teid puuk üldse hammustanud?
On küll.

Kas unustasite mürki lasta?
Elu on ju mitmekesine. Rohi võib olla rinnakõrgune, puugi haaramisekõrgus on põhimõtteliselt põdra kõrgus. Üleni ei jõua ennast mürgiga kokku lasta, seetõttu kõrgest rohust võib mõni puuk ikka tulla. Aga tänu sellele mürgile tunnen end ikka küllalt kaitstult.

Loodame, et film puugist saab kunagi rahastajad ja jõuab laiade massideni.
Äkki nüüd, kui Euroopa Liit saab teoks, leian toetust. Võib-olla saab ära tõestada, et puugist ikka võiks filmi teha. Aga praegu meie vabariigis ei leia ma selleks mingit võimalust.

Klassiuks avaneb, nõudlik nägu vaatab sisse. Me peame lahkuma, kuigi rääkida tahaks veel paljust, näiteks Marani uutest projektidest. Kohtumiseni. Äkki järgmisel korral saab juba valmis puugifilmist rääkida?