Otse Paralepa lähistel on uus matkarada, kus näeb kivi, mille vastu Peeter I tõllaratta murdis; esimeste Eesti Baptistide ristimiskohta; Pullapää panka; vääriselupaiku ning parimat vaadet Haapsalu siluetile.

Kõik see mahub rajale, mis loodi esmalt õpilastele, et näidata, kuidas hooldada metsa, selgitada, miks põlengust metsas ka kasu on ning milline on lageraie. Metsanduslikul rajal saavad lapsed ka ise puude vanust määrata ja otsustada, milliseid puid võiks harvendades maha võtta – tegutsedes saab asi paremini selgeks. Samal rajal koolitatakse ka talunikke. Nii on mitmes peatuspunktis tükike metsast hooldatud ja teine pool hooldamata jäetud. Lihtsad näited tõestavad, kui palju on omanikule majanduslikult kasulikum metsaga tuleviku huvides tegelda.

Mälestus koprast. “Raja idee on ka näidata, et metsa uhkus pole vaid müügikõlbulik puit, vaid just mitmekesisus on väärtus, mida hoida. Et oma roll on ka saja-aastaste leppadega lodukohal, kus viimases elufaasis puud kohe-kohe kukkumas. Puud on seal jämedad kui mammutijalad – väga ilus vana lepik.” räägib Läänemaa keskkonnateenistuse jahinduse ja metsanduse peaspetsialist Koit Latik. “Teele jäävad mitmed vääriselupaigad ongi midagi ränduri hingele.”
Näiteks võib kaarduvate puudega Ungru oja kallastel vaadata kopra töiseid jälgi. Lapsed saavad seal aimu, kui vägevad need hambapastareklaamis üles kiidetud kopra hambad siis tegelikult on. “Proovi hammastega selline laastujurakas välja tõmmata,” näitab Latik näksitud puude alla pudenenut. Kui jõuame aga kopratammini, ütleb ta järsku: “Kobras on siit hiljuti välja püütud. Elavate kirjas teda küll enam pole – tammil on auk sees ja vesi tuleb vahelt läbi, ta oleks selle korda teinud. Keda ta küll segas...” Latik lubab kobrast tutvustavale infotahvlile lisada, et kobras sai loodusrajal inimese käe läbi hukka.

Papist raketid. Kopratammi lähistel on mälestuskivi 1884. aastal samas ojas toimunud ristimisele, mis pani aluse esimesele baptistikogudusele Eestis. “Nii, et ka ajalooline pool on rajas sees. Juhatame matkajad ka vana võlvidega silla juurde, millest omal ajal Ungru krahv üle sõitis. See sai hobusõidukite jaoks tehtud, kuid on nii vägev, et kannataks ka tanki välja,” ütleb Latik ja lubab tulevikus panna selgitavad viidad ka sõjaväealale, kus omal ajal olid raketimulaaþid. “Vist lootsid niiviisi vaenlast lollitada ja tegelikust lennuväljast eemale meelitada,” muigab Latik, kes ise ei jäta sõjaväealal käies pea kunagi vanale lokaatorimäele ronimata. “Raudselt parim vaade Haapsa lule mere poolt.” Sama veider, kui kauni kõrge mereäärse ala võltsrakettidega asustamine, on ka 1960. antud käsk osale vanast puiskarjamaast kuusik peale istutada.
Nii ongi osa endisest puisniidust tihe ja alt pime kuusetukk, mille najal saab nüüd näidata, mis juhtub hooldamata metsaga. “Muide, siinsetelt kuuskedelt tasub otsida ka põdrakahjustusi,” soovitab Latik. Vabaks jäänud poolel võib aga aimata kunagist karjamaad.

Kadunud infotahvel. Kui alustada teekonda Haapsalust ja linnas ka rännak lõpetada, tuleb Paralepa- Pullapää raja pikkuseks ligi kümme kilomeetrit. Latik soovitab enne teele asumist keskkonnateenistusest (Kiltsi tee 10) läbi astuda, sest praegu pole vastavatud rada nõnda tähistatud, et seda saaks punktist punkti ilma kaardita läbida. Ka saab teenistuses rändajaga koos arutada, mida ta 16 märgistatud objektiga rajal näha soovib.
Raja tutvustus on üleval ka avapunktis – Ungru tee ääres asuval Paralepa telkimisplatsil. Latiku kogemus näitab küll, et alati ei pruugi kaart seal alles olla, seegi kord tuleb tal uus infoleht vineerist aluse külge klammerdada. Samuti leiab ta teelt Natura maha kistud tutvustuse, kummikuservani ulatuvad dþiibivaod metsas ning augu, kus asus veel nädala eest korralikult immutatud postiga infotahvel. Linnalähedase looduse märgid. Samas on matka lõpp-punkt nagu preemia – maalilise loomänniku ja Pullapää panga kõige atraktiivsema koha juures on väike teejoomispaik, kus ei kohta isegi ühtki hooletut kommipaberit.