Taimed kasutavad tihti paljunemiseks või toitumiseks putukaid ära, meelitades neid näiteks magusa neste lõhnaga, mida neil kuuejalgsetele tegelikult pakkuda pole. Sagedamini leiab pettureid just kõige kaunimate seast, kelle imeilus lõhnav õis pole muud kui lõks kergeusklike kohalemeelitamiseks.

Kaunis kuldking meelitab lõhnaga. Üheks paremaks näiteks putukate ärakasutamisel on kaunis kuldking, Euroopa suurima õiega käpaline. Ärakasutamine seisneb selles, et kuldkinga õied ei sisalda nektarit, mida heausksed kuuejalgsed sinna otsima tulevad. Enamgi veel, mõnedele saab kuldkinga õiest viimne peatuspaik.
Selleks, et putukas oletatavale nektarile ligi pääseks, peab ta õie sisse minema. Ligimeelitatud kuuejalgne, mesilane näiteks, laskub kingakujulisele huulele, kust ta, tänu libedale kaldservale, libiseb huule õõnsusesse. Sealt tagasi ronida pole õnnetul mesilasel võimalik, sest “kinga” sisemus on kaetud libeda õlikihiga. Kui see tal kuidagiviisi õnnestubki, jääb talle ette sissepoole keerdunud serv. Vabadusse on vaid üks tee, ning see kulgeb tolmukate alt. Sealt läbi ronides saab kergeusklik kaasa pakikese tolmuteradega, mis kleepub putuka seljale. Selliselt kindlustab kuldking oma tolmlemise, sest eeldatavasti oli sissekukkunul ka eelmiste “kingade” külastusest kaasas tolmupakike,mis vahetatakse uue vastu välja.

Kõige mõjusamaks vahendiks putuka ligimeelitamisel on lõhn, mis toimib kui putukamagnet, meelitades ligi ka neid, kes suure vaeva ja “tühjade kätega” juba ühest õiest välja pääsesid. Teadlased on uurinud kuldkinga lõhna erinevaid komponente, ning leidnud, et osa neist seostub putukail toiduga, osa aga pesa või elupaiga lõhnamärkidega. Enamgi veel, osa lõhnakomponente meenutavad aga mõningate mesilaste feromoone, mille abil isased emaseid ligi meelitavad.
Teiseks meelitusvahendiks on kinga põhjas asuv “lennuväli”, mis märgitud punaste täpikestega. Ka see meelitab paljusid ligi, sest teiste õistaimede puhul tähendab taoline märgis ainult üht – rikkalikult magusat nektarit –, mida kuldkingast paraku ei leia.
Väiksematele putukatele võib kingast väljasaamine osutuda võimatuks ning kuldkinga ilus õis saab neile saatuslikuks. Kuid ka suuremad pole veel pääsenud, kui vaevaga kollasest lõksust välja ronitud. Siis võib õiel oodata uus oht – väike krabiämblik, kes seal saaki varitseb ning väsinud mesilast surmava hammustusega kostitab. Nii et midagi ilusat, lõhnavat ja suurt ei tähenda alati head.

Kärbesõis mängib emast putukat. Kui kaunis kuldking meelitab naiivseid tolmeldajaid ligi olematu toidupalaga, siis üks teine käpaline kasutab hoopis isemoodi taktikat. Kärbesõis nimelt meelitab tolmeldajaid eelkõige oma erilise õiekujuga. Tema õis meenutab kärbest või väikest mesilast, kes taimevarrel koha sisse võtnud. Kärbesõiel võib varrel olla kuni kümme õit, kuid üheaegselt avanenud on nendest tavaliselt kaks-kolm. Sametjas punakaspruun, umbes sentimeetripikkune huul on keskelt metalse laiguga ja väiksemad õiekattelehed meenutavad tundlaid. Kuid ainult õie kujule ei saa kärbesõis lootma jääda, sellepärast sarnaneb selle lõhn emase kaevurherilase suguferomooni lõhnaga, mis koostöös õie omapärase kujuga kindlustabki tolmlemise. Kuju ja lõhna seksikas kombinatsioon meelitab ligi isaseid putukaid, kes arvavad, et seal istub emane. Huulepealsed karvakesed juhivad paaritamist üritava isase sellisesse asendisse, et koos paaritamisharjutustega saab ta kaasa ka pakikese tolmuteradega, mis järgmist õit külastades sattub emakasuudmele. Sellise “alatu” pettuse ohvriks satuvad peamiselt noored, äsjakoorunud isased.

Putukad söögiks toitainevaeses keskkonnas. Käpalised kasutavad putukaid oma sigimisstrateegiate elluviimiseks, kuid peale nende leidub ka taimi, kes putukaid toiduks kasutavad. Tavaliselt elavad need niisketes paikades, soodes ja rabades näiteks, kus toitaineid maapinnas vähevõitu. Troopikas leidub päris palju putuktoidulisi taimeliike. Ka meie looduses kohtab neid taimi, kes lihavatel putukatel hea maitsta lasevad, tuleb vaid õigest kohast otsida.
Kõige sagedamini kohtab rabas liikuja huulheina, kes laugaste ääres märjas turbasamblas end päris mõnusalt tunneb. Huulheinaliike on meil kaks: pikalehine huulhein (Drosera anglica) ja ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia). Neid a kahte on lihtne eristada just lehe kuju järgi: esimesel on see piklik ja teisel ümar. Kui pikalehine huulhein armastab elada praktiliselt vees, siis ümaralehine eelistab kuivemat samblamätast. Kuigi huulheinad on putuktoidulised, on ka neil juurestik – sammasjuurestik. Juurestiku tähtsus aga väheneb, kui huulhein hakkab putukatest toituma, hiljem täidab see ainult kinnitusorgani ülesannet.
Putukate püüdmiseks on neil välja arenenud lehed, mis varustatud lima ja karvakestega. Lima on vajalik nii putuka ligimeelitamiseks kui ka kinnihoidmiseks, eriti aga seedimiseks. Lehe mõõtmed ja kuju määravad ära ka saagi suuruse. Ümaralehine huulhein on võimeline püüdma kuni 2 mm suurusi putukaid, kuid pikalehine saab ka sentimeetrise kärbsega hakkama.
Rabas ringi lendav putukas silmab vastupandamatult läikivat huulheinalehte, mis on kindlasti kaetud rohke nektariga. Lehele maandudes tabab teda aga ebameeldiv üllatus: putukas jääb sinna kinni. Lehe pinnal olevad väikesed karvakesed annavad lehe äärtes paiknevatele pikkadele karvakestele märku, et need ümber putuka pööraksid. Nüüd on saak kindlalt huulheina haardes ning seedimine võib alata. Kui saak seeditud, sirutuvad karvakesed uuesti lahti, et tuul jäägi minema puhuks.

Võipätakas meelitab putukat limaste lehtedega. Teine putuktoiduline taim, kes meil elab, on võipätakas. Harilikku võipätakat võib leida kõikjal Eestis, kuid alpi võipätakas kasvab ainult Saaremaal. Nii nagu huulhein, kasvab ka võipätakas vesistes kohtades, kus mulla toitainetesisaldus on madal. Selle tõttu saab ta pinnasest ainult vett, kuid toidu hankimisel peab ta usaldama oma maapinnal asuvaid kleepuva limaga kaetud lehti. Kui mõni väiksem putukas limast läikivale lehele satub, kleepub ta sinna kinni. Mida rohkem saak rabeleb, seda enam hakkavad lehe näärmekarvakesed lima eritama. Edasi rullib võipätakas aeglaselt lehe kokku, et paar päeva saaki seedida.