3/2004



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Isetehtud elektriauto hoiab raha kokku

Hiljutine bensiinihinna tõus pani ilmselt nii mõnegi autoomaniku kukalt kratsima. Selleks aga polnud põhjust muhulasel
Eldur Väärtnõul, kes elukalliduse tõustes omavalmistatud elektriautole üha sagedamini hääled sisse lööb.


Tõnu Ling
Tavalist autot käivitatakse, aga Elduri autot tuleb LÜLITADA. Kusagil seal pakiruumi moodi kohas, generaatori ja aku vahel (Elduri autol on kõik teistmoodi) asub pealüliti, mille leiutaja Eldur Väärtnõu uhke randmenõksuga sisse vajutab. Auto stardib ja vurab koos peremehega aiast välja. Imeline – ei mingit plärinat, mürinat, tossu ega vingu. Ei jõua fotoaparaati sättidagi, kui peremees äkitselt viipab käega, et tulgu ma ja istugu rooli. Jõuvanker paistab piisavalt usaldustäratav. Istungi. Vajutan jala magnetkäivitist valmistatud gaasipedaalile. Auto liigub vaikselt – kuuldub lihtsalt üks tasane ja mõnus surin. Keeran tagasi taluhoovi ning leidnud tuttavast kohast vasaku jala alt piduripedaali, jääb sõiduriist kenasti seisma. Lihtne riistapuu.

Jalgrattavelgedest tegi rattad. “Tahtsin ehitada sellist sõiduriista, mis oleks vaikne ja loodussäästlik,” põhjendab elektriauto ehitamist Muhumaal tuntud leidurmees Eldur Väärtnõu. “Vanas eas annavad põlved tunda ning jalgrattaga pole enam nii kerge sõita, kui varem. Nii ma siis ühe suve muude tööde kõrvalt nokitsesin. Päris mitmed käisid küsimas, kus mu projekt-dokumentatsioon on. Et kuidas ma muidu tean, et sellise asja ka valmis saan, mida mõelnud olen. Mina aga hakkasin julgelt tegema ja ütlesin umbusklikele, et peab välja tulema, pääsu pole.”
Eldur otsis kuurist välja kuus seismajäänud jalgratta velge, mis vähegi sirge jooksuga olid – nendest said topeltrattad nii ette kui taha. Suure läbimõõduga ratastel on väike veeretakistus ning mootoril on vähem koormust. Rooli sai vanalt Zhigulilt.
Valmis uhke kolmerattaline elektriauto, mis liigub, tõsi küll, natuke aeglaselt – 15 kilomeetrit tunnis. Eldur saab sellega aga kõik sõidud tehtud.

Vaesel ajal aitab leiutamispisik hädast. “Juba minu vanaisa oli tehnikamees: meie kodumaja katusel oli tema ehitatud 9-meetrise tiivaratta läbimõõduga tuuleveski, millega jahvatati vilja. Sellel oli ka rihmaga jõuülekanne puidusae käivitamiseks,” meenutab Väärtnõu. Eldur ise meisterdas teises või kolmandas klassis endale jalgratta generaatorist tuuleturbiini, mis toas 3,5-voldise pirni põlema pani. Pärastsõjajärgsel ajal oli leiutamise huvist ka kasu: “Muretsesime vennaga kuskilt võimsa generaatori, mille seadsime sellesama vanaisa ehitatud tuuleveski tiiva otsa. Ühe külamehe käest saime viis purki raudnikkelakusid, mis andsid kokku 6 volti ja 40 ampertundi. Kui toas 21-vatine ning 6-voldine pirn valgust andis, võis petrooleumilambi mõnikord juba ära panna. See oli tol pärastsõjaaegsel vaesel ajal ikka suur asi.”
Elektri kasutamise nõkse õppis Väärtnõu ka mandrimeestelt, kes omal ajal Muhumaal taludesse elektrit panid. Väärtnõu jutustab: “Pärast sõda vedeles igal pool sakslaste trofeeautosid. Mehed, kes vähegi tehnikat jagasid, korjasid nendelt alalisvoolugeneraatorid kokku. Tallinna mehed käisid siis oma GAZ Ai-Ai-ga maad mööda ringi ja panid külades elektrit. Puust mast tuli endal püsti seada, nende töö oli generaator masti otsa viia, ühendada külge kuuevoldine seatinaaku ning tuppa riputada 21-vatine pirn. Uhke oli, ja petrooli polnud tarvis enam kulutada. Aga ega need süsteemid kaua vastu pidanud, sest tol ajal olid akud viletsad. Linnamehed küsisid selle teenuse eest igast perest 100-kilose sea, mis autokastis Tallinna rändasid ning vaesel ajal hea hinnaga pealinna turul maha müüdi.”

Auto on imekerge – vaid 155 kilo.
Elektriauto pole ainus, mille Eldur oma kätega on valmis teinud: omatehtud traktor, elektriline puulõhkumismasin ning küttepuude järkamise saag on vaid mõned näited.
Ja ega ükski asi pole niisama naljapärast tehtud, vaid on ikka tõsised tarbeesemed.
“Pole sellist paika Muhumaal, kus ma poleks autoga käinud,” tutvustab Väärtnõu peaasjalikult vanarauast kokku keevitatud-krutitud sõiduriista. Ühe laadimisega annab sõita umbes 40 kilomeetrit.” Külast saab piima toodud, tööotsadel käidud ja muid vajalikke sõite tehtud.”
Peale mahub kuni kaks inimest. Auto ise kaalub kokku 155 kilo, aga veab mureta kahte 100-kilost inimest. “See ongi roheline energia – ei tossa, ei plärise,” kiidab Eldur. “Kuigi, tõsi ta on – kui aku laadima panen, peavad Narva-poisid jälle veidi rohkem kivisütt katlasse viskama. Aga kui ma oma tuulegeneraatori püsti saan, siis seda muret ka enam pole.” Ja ega Eldur naljatagi, tuuleturbiini mast on juba valmis. Generaator ootab ka ühendamist, ainult kättevõtmise asi. Kui juba praegu on Eldur Väärtnõul omavalmistatud elektriautoga arvestuste kohaselt üle 10 korra odavam sõita kui 30 aastat vana Zhiguliga, mis peremeest pikematel sõitudel edasi viib, siis oma tuuleenergiat kasutades jääb tulevikus ainsaks kulutuseks poest jalgrattarehvide ostmine.
Nii et hakkajamad mehed peaksid kukalt kratsima mitte bensiinihinna tõusu üle, vaid mõtlema, kuidas ise lihtsate vahenditega tunduvalt madalamate kasutamiskulutustega elektrisõiduk valmis teha. Minul igatahes hakkasid käed sügelema.



Tõnu Ling
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?