Venemaa oma eheduses on meile lähemal, kui oskame arvata	Meelis Michelson, Priit Jagomägi

Tuul on juba päris tugev. Pihkvast Belovi jõudnud reisilaev laaditakse kähku tühjaks, et enne tormi Velikaja kallaste vahele tagasi jõuda. Reisijad kaovad kiiresti paari külatänava vahele. Ainult nädalavahetust veetma tulnud Pihkva dessantdiviisi ohvitserid seisavad mõne minuti lääpa vajunud betoonkail ja suitsetavad rahulikult, senikaua kui nende tentsikud piknikukompse kohendavad. Ja juba on nemadki kadunud selle olematu saare sisemusse.

Suurust ei ole Belovil tõesti palju – 0,85 km2. See on kümme korda vähem kui näiteks Vilsandil, aga inimesi elab Belovil Vilsandiga võrreldes tervelt kümme korda rohkem. Kogu saare elanikkond mahub ühte suurde külla. Asustus on saarel kogu aeg tihe olnud, põllumaad pole küll liivasel saarel ollagi, kuid see-eest on Pihkva järve rikkad kalaveed inimesi toitnud.

Paraku tuleb aga Talabski saarte kõvast kalapüügist rääkida minevikuvormis. Peamine sissetulekuallikas – kalapüük – on aasta-aastalt kokku kuivanud ning on tänaseks pigem pensionäride harjumus kui arvestatav majandusharu. Sadamas askeldavatel meestel on kõigil pensionitunnistus ette näidata – püügibrigaadis noori mehi ei ole, kinnitavad päevi näinud Pihkva järve kalurid ühest suust. Ja kunagise kalurikolhoosi hiilgust meenutavad vaid roostes laevastik ja kalatsehh, mille kohta ei saagi lõplikku selgust, kas see aeg-ajalt ikkagi töötab või mitte.

	Meelis Michelson, Priit Jagomägi

Turistivaene kant. Lisaks noortele pole saartel ka turiste. Saare ainsa poe perenaine Irina ütleb, et välismaalasi käib harva. Tihedamini tullakse küll Pihkvast nädalalõpuks: “Aga Pihkva omad ei osta midagi – võtavad linnast toidu kaasa, seal on kõik ju odavam,” kurdab väikesaare poemüüja oma rasket elu tühjavõitu äris. Ettevõtliku naisena on Irinal turistidega suured plaanid, oma maja kõrvale kerkinud tare-tarekeses pakub ta kodumajutust: “Isegi välismaalased on mu juures ööbinud!” Irina kodumajutus on ka ainus võimalus saarel ametlikku ulualust saada. Telkida võib aga küla taga, turistide telgid külaelanikke ei näi häirivat ja raha selle eest ka keegi kasseerima ei tule.

Külamiljöö on Belovil ehe. Pikad külatänavad, koduselt lääbakil aiad, ringi patseerivad hanekarjad, mõni roostetanud autoromu ja keset teed lamavad koeravolaskid, kes isegi välismaalastel ei lase oma und segada. Ühesõnaga, ei mingit potjomkinlust – lihtne ja ehe vene elu. Ja ega inimesedki end külastajatest häirida lase. Ei pane keegi endale turistide pärast pühapäevasemaid riideid selga ega tule ka külatänavale mingit mõttetut trääni müügiks pakkuma. Turumajandus ei ole Talabski saartele õnneks veel jõudnud.

Belov, Talabenets, Zalit. Belovi saarest kirdesse jääb väike asustamata Talabenetsi saar, mida Belo­vist lahutab Belovi väin – kohalike keeli Malõje Vorota. Talabenetsist omakorda kirdes on aga Zaliti saar, mis on küll Belovi saarest pindalalt väiksem, kuid rahvast elab seal rohkem. Et Belovilt Zalitile pääseda, peab paadimehe kauplema. Paadimehe küüti ei ole aga raske korraldada, piisab pudelist viinast ja sadamasse lonkimisest, edasi läheb kõik juba iseenesest.

Eestlastesse suhtutakse Zalitil koduselt – kunagine Tartu-Pihkva laevaliin tegi vahepeatuse ka Talabski saartel ja eestlasi seal teatakse. Kahe päeva jooksul ei kuulnud me Talabskitel kordagi Venemaa kaugemates provintsides nii tavalist küsimust: “Otkuda võ?” Ka Venemaa reiside muidu kohustuslikku poliitilist diskussiooni NSV Liidu lagunemisest ja NATO-sse astumisest ei tulnud mul seekord õnneks kordagi pidada. Kas on saare elanikud riiklikust propagandast üle või lihtsalt poliitiliselt apaatsed, see jäigi mul teada saamata.
Kunagisi laevaturiste ja Eesti külastamisvõimalust näivad saare elanikud taga igatsevat. Rein Kilgist ja tema poolt käivitatavast Tartu-Pihkva liinist pole küll Zaliti rahvas midagi kuulnud, aga soe vene külalislahkus pole Zalitilt eestlaste vastu kuhugi kadunud. “Ootame juba, et eestlased hakkaksid siin jälle käima,” on Zaliti naised läänenaabrite osas siirad.

Zalitile sattunul tasub kindlasti külastada Püha Nikolai kirikut – 18. sajandil ehitatud küla palvekoda on arhitektuuripärlina kaitse alla võetud. Ja kellel vähegi võimalik, võiks minna hommikusele palvusele – lisaks töötavale pühakojale näeb ka kohalikku rahvast. Papp ei tohiks palvetajate vähesuse üle kurta, saare elanikud on usinad kirikulised. Tõsi küll, enamus neist on naised, sest mehed on Talabski saartel hõivatud samamoodi nagu Kihnuski: nad kas püüavad kala või joovad viina.

Veeteest läbi autoga. Zalit ja Belov kerkivad Pihkva järvest küll kõrgete saartena, kuid vesi saarte ümber on madal. Aegadel, mil Pihkva järves on veeseis väga madal, on võimalik kuiva jalaga “suure maa” pealt Zalitile jõuda. Madala veega väin Bolðõi Kust, mis Talabski saari mandrist lahutab, kuivab kokku. Seda aega kasutavad saare elanikud, et “suurelt maalt” autodega vajalikku kraami kohale tuua – liivane järvepõhi on vahest tasasemgi kui auklikud Venemaa teed.
Madalat veeseisu ei kasuta ära mitte ainult Talabski inimesed, vaid ka koduloomad. Kui Bolðõi Kust on veetu, on Zaliti saare pudulojustel erakordne võimalus liivaselt saarelt parematele karjamaadele siirduda. Seda on ikka juhtunud, et lehmad on saarelt minema jalutanud. Jama on aga siis, kui saare veisekarja mandrilt kohe üles ei leita ja vesi vahepeal jälle normaalsesse seisu tõuseb. Neil juhtudel on loomade kodusaarele tagasi saamine tõsine ettevõtmine.
Talabski saarte külastamine sobib hästi nädalavahetuse reisiks. Esiteks, kogu piirkond on väga lähedal (isegi mobiiltelefon töötab Eesti levis), ku­hu läbi Pihkva üsna kiiresti kohale jõuab. Teiseks on ka nädalavahetuse kaks päeva päris optimaalne aeg selle pooleteise ruutkilomeetrise saarestikuga tutvumiseks. Eheda vene külaelu nautimine võib aga hoopis lihtsamaks osutuda, kui käivituv Tartu-Pihkva laevaliin Talabskitel vahepeatuse teeb ning kauaoodatud Eesti turistid saartele taas küllust tooma pääsevad.

Talabski saared

*Pihkva järve suurimad saared on läänekaldal asuvad Kolpino ja Kamenka, mis kahe ilmasõja vahel kuulusid Eesti Vabariigi koosseisu. Pihkva järve idaosas on aga kolm väikest Talabski saart: Belov ehk Verhni (0,85 km2), Zalit ehk Talaben (0,62 km2) ja Talabenets (0,07 km2).

*Hetkel elab saartel paarsada inimest, kes on enamuses pensionärid või tegelevad kalapüügiga. Talabski saartel on kaks küla, kaks sadamat, kirik (teist kirikut renoveeritakse), põhikool, kalatsehh ja paar kauplust.

*Talabskid on visuaalselt atraktiivsed: saarte loodenurgad on kõrged liivakivi paljandid (10–16 m), seevastu saarte kaguosad on järve pinnaga aga tasased. Saarte kuju andis Talabskitele viimane jääaeg. Mõlemal saarel on üks suur küla ja sadam, mis võtavad enda alla enamuse saare pindalast. Looduslikku maastikku ja elustikku on saartel vähe, sügisrände ajal aga käib Pihkva järvel ja asustamata Talabenetsil vilgas linnuelu.

*Legendi järgi olid Talabskid kunagi väga metsased saared, kus röövlisalgad end võimude eest varjasid. Tänapäeval on Talabski saared Venemaa mõistes turvaline piirkond ja metsast on järel vaid üksikud puud.

*Belovi saar on aastast 1979 kaitse all kui väärtuslik arhitektuuri-
ja loodusala.