“Mul ei ole kuskil ilusamat kevadet olnud,” ütleb üks mu tuttav Lasnamäe elanik uhkuse ja meeleliigutusega hääles.

Ta kodu on tühermaa serval – otse rõdu külje all tärkavad pungad ja õitsevad paiselehed. Ja akna taga laulab iga kevadel ööbik!

Linna teises servas, Nõmme parkmetsa külje all, elava kaaslinlase paneb see lause oigama. Kuidas saab näha looduse ilu Lasnamäel!? Aga ehk on sellega nagu miljonärile pidevalt juurde laekuva rahaga. Pärast nappi ja esimest miljonit ei suuda enam igas järgnevas sama rõõmu leida. Silmad on suurest kogusest pimestatud detailidele.

Mida raskem on kevade märke leida, seda magusamad need on. Kollaste kummikutega loigus sulistav poisike, kuivanud rohul lendlev siidsukk, käest kinni jalutav pere, sõõm kevadist tuuleiili liivakasti serval, üksik paiseleht tühermaal, akna taga lendav kollane liblikas, paeseinalt alla solisev veenire, padrikupuhmas õitsevad toomingad... See elamus võib olla võimsamgi kui sinililli täis metsalusel jalutamine.

Või kas Lasnamäe ongi ainult kivilinn? Äkki hoopis üks magusamaid korterelamute alasid. Kui vaadata linnulennult, näeb otse külje all asuvat Pirita jõekääru, mereranda, mände... Mis siis, et pole oma linnaosa, ikkagi lähedal.
“Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu ja teisiti,” laulab Jaan Tätte. Ajakiri Loodus ei käi Jägala või Keila-Joa jääpurikate ja vetemöllu imetlemas ega Vilsandi või Matsalu rahvusparkide linnualal – paikades, kus iga ihurakk tajub momentaalselt kevadet. Hoopis Lasnamäe pae ja betooni keskel. Seal, kus 112 000 elanikku tajuvad iga päev, kas lihtsalt poest tulles või spetsiaalselt akent värske sõõmu sissehingamiseks avades, kevadet.