Näitus “Igavesed jõumasinad” avati Energiakeskuses jaanuari lõpus ja vaadata saab terve aasta.
Läbi ajaloo on teada leidureid, kes proovisid ehitada igiliikurit. Igavese jõumasina leiutamine pidi tooma kuulsust, raha ja võimu. Mitmesuguste kavalate tehniliste lahendustega prooviti mööda hiilida kõige tähtsamast – energia jäävuse seadusest. Leidurid üritasid ignoreerida hõõrdejõudu, gravitatsiooni ja selget mõistust.

Lihtsamad igiliikurid prooviti tööle saada tasakaalust välja viidud hoorataste abil. Mitmed erilised mehaanilised konstruktsioonid liigutasid rataste ümber ja sees vastukaaluks mõeldud raskusi, justkui tekitades nii jõudude erinevusi.
Näis, et veel pisut ja igavese jõumasina saladus on lahendatud. Ent valmis ei saada seda kunagi. Samas on igiliikuri pidev leiutamine ajaloos kaasa aidanud uute masinate loomisele.

Geniaalsuse või hulluse oreool ümbritses igiliikuri ehitajat, kes oli tunginud looduse kõige suuremate saladuste kambrisse. Prantsuse arhitekti Villard de Honnecourt’i 1235. aastal koostatud igiliikuri kavandil on rattale kinnitatud seitse haamrit. Kui ratast pöörata, löövad haamrid tugevalt vastu ratast, sundides seda pöörlema üha kiirenevalt.

Miks just seitse? Arvata võib, et nii pidi ühel pool ratast alati olema rohkem haamreid ja jõuimpulssi kui teisel pool. Seega pidi ratas liikuma, kui mitte muidu, siis vähemalt joonisel!

Baskara ratas on Indiast pärit igiliikur, mille kavandas astronoom ja matemaatik Bhaskara II (1114–1178). Idee kohaselt pidi anumates voolav elavhõbe tekitama olukorra, kus ratas oleks alati ühelt poolt raskem ja siis ka pöörlema selles suunas.

Et pöörlemisel tekkivad jõud oleksid võimalikult suured, oli plaanis ette nähtud veest raskema elavhõbeda kasutamine. Energiakeskuse eksponaadis on elavhõbeda asemel kasutusel vesi.

Kokku on näitusel kaheksa eksponaati, millest mõned on ajaloost tuntud jõumasinate mudelid. Kõik eksponaadid on interaktiivsed ja nende liikumapanemiseks on vajalik külastajate aktiivne füüsiline jõud.