Viis aastat tagasi ristusid Tallinna südalinnas Eesti Kunstiakadeemia tudengi Eva Seppingu ja kass Vasja teed. See kohtumine jättis jälje mõlema osapoole edasisse ellu: Vasja sai endale sooja kodu, Eva aga helgeid mälestusi ühikaelust, millesse „hulkur Vaska“ tõi senisest veelgi enam õnne ja harmooniat.

Vasja tuli minu juurde Reimani tänava ja Narva maantee nurgal. Hõõrus end vastu minu jalga, oli väga sõbralik ja näugus haledalt,” meenutab Eva Sepping, lisades muiates, et see jäi esimeseks ja viimaseks korraks, mil Vasja oma leidja suhtes iseäralist sõbralikkust ilmutas. „Ta hulkus suure tee ääres ja oleks võinud seal kergesti auto alla jääda. Nii haarasingi ta kaenlasse ja võtsin endaga kaasa. Ta käitus leplikult ja nägi välja reibas, mistõttu oli kohe aru saada, et ta on kodukass,” kirjeldab Eva kohtumist pontsaka triibikuga, keda ta hakkas esimesest hetkest peale kutsuma Vasjaks. „See on mõistagi hellitusnimi. Vasja pärisnimi on Vassili Petrov,” muigab ta.

Uues kodus
Vasja kaenlas suundus Eva Sepping
oma toonasesse koju, Eesti Kunstiakadeemia
vanasse ühikasse, kus ta elas
ühes väikses toas koos toakaaslane
Marjuga. „Kassipidamist puudutavad
läbirääkimised algasid kohe koridoris.
Nii kui mu toakaaslane nägi, et ma
lähenen, süles tohutu kassivolakas,
hakkas ta karjuma: „Ei! Ei!”. Vasja aga
hüppas minu sülest maha ja ronis kohe
toakaaslase sülle, mida ta tegi jällegi
esimest ja viimast korda oma senises
elus. Ja loomulikult mu toakaaslane
heldis,” jutustab ta. Ühisel nõul viidi
kass ühikatuppa, osteti talle süüa ja
kassiliiva, ning alustati otsinguid tema
varasema kodu leidmiseks. „Tegime
mitu Vasja pildiga kuulutust ja kleepisime
need ümberkaudsetele postidele.
Sellele järgnenud kõned olid eranditult
venekeelsed ja tulid Lasnamäelt, kus
„selliseid kasse olevat palju nähtud”.
Nagu meile öeldi, tasus meil nende
leidmiseks vaid sinna kohale sõita! Ja
nii oligi otsustatud, et Vasja jääb meile
vähemalt senikauaks, kuni leiame talle
uue kodu. Nende mõne päeva jooksul
jõudsime ise aga temasse sedavõrd
tugevasti kiinduda, et mõte Vasja
meie juurde jäämisest tundus järjest
toredamana.”
Treeningtunnid ühika koridoris
Kuna ühiselamus ei ole lubatud loomi
pidada, püüti triibulise toakaaslase
ilmumist esialgu hoolega varjata. Seda
ei õnnestunud teha aga kuigi kaua, sest
varasemast elust või tänavail hulkumisest
külge saadud haigustest tasapisi
võitu saanud Vasja hakkas mõnusat
jõudeelu nautides kaalus kiiresti
juurde võtma. Järjest kosuvat kassi tuli
hakata ühika koridoris jooksutama.
„Ta kaalub ligemale kümme kilo, nii et
tema sammude müdin kostus paratamatult
kõigisse tubadesse ja nende
elanikud tulid uksele vaatama, mis
koridoris toimub. Peagi muutus Vasja
meie korruse elanike üleüldiseks lemmikuks
ja tema jooksmist kogunes alati
vaatama suurem seltskond. Eriti meeldis
Vasjale mäng, kus pall visati ühika
ligi 100-meetrise koridori teise otsa,
kuhu ta sellele järele jooksis. Kahjuks
ei toonud ta palli tagasi, kuid meil oli
neid varutud piisavalt, et teda pikalt
jooksutada. Enda meelest me muidugi
varjasime osavalt oma kassipidamist,
aga tõenäoliselt teadsid sellest peagi
kõik ühikaelanikud,” jutustab Eva.
Tublidest treeningutest ja reguleeritud
söögikogustest hoolimata Vasja
kaal ei vähenenud, lubades tema
omanikel oletada, et tegu on geneetilise
eelsoodumusega. Väikese tiigrina
näiva eluka priskust aitab rõhutada
aga ka tema erakordselt tihe ja kohev
karv, mida isekas kass lubab oma suuremeelsusest
aeg-ajalt silitada.
Kohtumised komandandiga
Mõistagi varjati Vasja olemasolu
kiivalt ka ühika komandandi eest, kuid
nagu ajapikku selgus, ei osutunud
seegi katse kuigi edukaks. „Kuulsime
hiljem kõrvaltoa elanikelt, et kord
oli komandant tulnud oma võtmega
meie tuppa mingit pakikest tooma
ja kohtunud seal kass Vasjaga. Kuna
elukas tahtis kohe koridori lipsata,
oli komandant püüdnud tema teed
tõkestada ja seejärel teda käega ukse
vahelt tuppa tagasi sudida, öeldes ise
muudkui „kõtt-kõtt”,” muigab Eva,
ning lisab, et komandant võis kassi
olemasolust aimu saada tegelikult juba
varem. „Kord tuli ta meie juurde koos
wifi-ühenduse seadistajaga. Teadsime
seda ette ja panime Vasja seinakappi
kinni, kus ta hakkas kohe kõva häälega
näuguma. Panime raadio mängima
ja rääkisime hästi valju häälega, aga
ikkagi oli kogu selle kära taustal
kuulda kaugusest kostvat solvunud
näugumist. Küllap kuulis seda ka
komandant Mare, ent ta oli tõesti
imekena ja mõistev inimene, kes suutis
silma Vasja pidamise kohapealt kinni
pigistada.”
Vasja tõi õnne ja harmooniat
Ehkki Vasja sülle ei kippunud ega otsinud
teda ümbritsenud inimeste lähedust,
tõi ta toonasesse ühikaellu ometi
rohkelt õnne ja harmooniat. „Vasjaga
seotud tegevused vähendasid oluliselt
ühiseluga seoses tekkida võivaid
pingeid. Juhul kui tulidki koju paha
tujuga, aitas kassi nägemine stressi
maandada ja vältida vastastikust
tujutsemist,” räägib Eva Sepping, kelle
jaoks on ühikaelu jäänud tänaseks juba
kaugesse minevikku. „Kolisin ühikast
edasi korterisse, kus ei saanud loomi
pidada, ja nii ongi Vasjast saanud tänaseks
minu toakaaslase kass. Loomulikult
ma igatsen tema järele, kuid tean
samas, et tal on erakordselt mõnus
elu. Ta on saanud ka maaelu nautida
ja hiiri püüda ning on üldse hoolega
hoitud ja hellitatud. Pealegi saan ma
tal alati külas käia, ehkki Vasja ise ei
tee minu nägemise peale teist nägugi.
See tunne, et oled ära päästnud looma,
kes oleks võinud muidu hukka saada,
ning loonud talle turvalise kodu, on
aga tõeliselt hea ning teeb südame
seda prisket elukat nähes alati väga
soojaks,” räägib Eva Sepping, silmitsedes
heldinult oma seinal rippuvat
„hulkur Vaska” fotot.