Sepiku jõgi voolab üle tuhande kilomeetri ulja serpentiinina läbi mägede, troopiliste vihmametsade ja soomaade, suubudes lõpuks Paapua põhjarannikul möllavasse Bismarcki merre. Sepiku jõe kaldapealsed on kui elav antropoloogiamuuseum, siinsetel jõekallastel valmistatakse näiteks krokodillirahva noormehi endiselt ette omalaadse initsiatsiooniga.

Kuigi tänapäeval liiguvad edumeelsemad kohalikud Paapua Uus-Guineal juba motoriseeritud kanuudega ja kannavad läänelikke riideid – lühikesi pükse ja T-särke –, siis sellest ei maksa end sugugi eksitada, eluviis ja kombed on endiselt paljuski samad mis nende esivanematel sajandeid tagasi.

Vaikse ookeani saared on olnud lääne
misjonäride väljarände üks kunagisi
sihtpaiku, misjonäride otsesel mõjutusel
on mõned olulised kohalikud tavad
siin ka muutunud, näiteks on kadunud
peaküttimine ja inimliha söömine.
Ent vaatamata sellele, et kristlus on
segunenud vanade uskumuste ja
kommetega, on säilinud paljud iidsed
rituaalid. Üheks selliseks on initsiatsiooni
riitused.
Krokodillirahva nahamustrid
Üks eredam initsiatsioonirituaalide
piirkond Paapua Uus-Guineas on
Sepiku jõe äärealad. Sepiku inimesed
on tõsimeelne krokodillirahvas,
ammutades krokodillidest kui maagilistest
loomadest suurt hingelist jõudu.
Kesk-Sepiku aladel viiakse veel tänini
läbi initsiatsioone ehk meheks saamise
riitusi, kus noorte metsaelanike rinnale,
seljale ja reitele lõigatakse sadade
lõigetena krokodilli nahka imiteeriv
reljeefne muster. Tulemus on kunstipärane,
aga teostusviisilt tõeliselt
brutaalne vaatepilt, võiks isegi öelda,
et piinamine. Meie kui valgete inimeste
jaoks on selle protsessi jälgimine
vägagi kainestav, tuues sind samale
tasandile kohalike inimeste elu-oluga,
kõik see on niivõrd ehe kogemus, et
puudutab kaugeimatki südamesoppi ja
paneb üle keha võbelema.
Initsiatsioon: krokodill „sööb” poisi
Initsiatsiooni eesmärgiks on lahutada
noored mehed lõplikult kõigest, mis
on naiselik ning taassündida läbi iidse
riituse täiskasvanud mehena. Selleks,
et saada oma klanni täisõiguslikuks
liikmeks, tuleb läbi käia mitu etappi.
Enne nahalõikumist tuleb mõnda
aega elada eraldatuna hingedemajas
– Haus Tambaranis. See on püha
koht, kus isa ja ema vennad ehk onud
sosistaval häälel õpetavad klanni sugupuud,
laule, kombeid, tavasid, müüte ja selgitatakse hingedemaja iga kujutise
ja objekti tähendust. Veel sajand tagasi
tuli eralduda kaheks aastaks, aga ajad
muutuvad ning tänapäeval piirdutakse
kahe kuuga. Eraldatuse ajal peavad
noorsandid taluma palju alandusi, neid
koheldakse kui naisterahvaid ning
sunnitakse järgima mitmeid tabusid.
Nad ei või vaadata ega rääkida naisterahvaga,
kes möödub hingedemajast;
nad võivad asuda vaid hingedemaja
läänepoolsel küljel ning ei tohi istuda
toolil ega pingil, sest idapoolne külg
ning pingil istumine on mõeldud juba
küpsetele „meestele”. Kui riitusele
toodu soovib minna tualetti, siis peab
ta end katma täielikult linadega, et
naised ja lapsed teda ei näeks; süües ei
tohi puutuda näppudega toitu, selleks
tuleb kasutada abivahendeid ning veel
enam, ta ei tohi puudutada ka iseennast;
meheks muudetav peab järgima
kindlat dieeti. Reeglite rikkumist karistatakse
ning tabude rikkumine võib
tähendada kõige kohutavamat – surma.
Kõigel on siin nii oma spirituaalne kui
ka praktiline tähendus. Kindla dieedi
järgimise eesmärgiks on nn nuumamine,
sest vastavalt metsaelanike
uskumustele sööb krokodilli vaim naha
lõikamise ajal poisi ära ja oksendab ta seejärel välja juba täiskasvanud
mehena. Rituaalsel nuumamisel on
ka praktiline tähendus. Lisa rasvakiht
kehal võimaldab kiiremini lõigata ning
aitab ka paremini valu taluda. Iga teralõige
nahal on kui krokodilli hamba
hammustus ja kui kõik lõiked tehtud,
siis tunneb lõigatu, nagu suur krokodill
lamaks ta peal.
Palambei külas
Jõudsime pärale pärast kolmetunnist
ööpimeduses kanuutamist ja pooletunnist
jalgsimatka läbi troopiliselt
häälterikka vihmametsa. Meil oli
õnne, et just meie matka ajal viidi siin
piirkonnas läbi selle aasta esimest
initsiatsiooni kolme meheikka jõudva
metsaelanikuga.
Initsiatsiooni läbiviimise koht asus
mõnisada meetrit külast eemal ja siia võisid tulla üksnes riituse juba läbinud
mehed ja valged turistid. Keskkond
ei olnud meie mõistes kindlasti mitte
hügieeniline. Rääkimata initsiatsiooni
läbiviimisest endast. Alasti noorsandid
suruti ümberpööratud paadipõhjadele
lamama ning lõiked sooritati þiletiteraga,
mida veel kümmekond aastat
tagasi asendas bambuseteravik.
Et veritseva kihi alt nahka esile tuua,
puhastati seda aeg-ajalt määrdunud
käterätikuga. Lõikamise protseduur
kestis paar tundi, mille järel saabus
protsessi kõige valulikum osa – mudasesse
vette heitmine ja veriste kaltsudega
haavade hõõrumine. Seejärel
kanti haavadele õli ja tagatipuks veel
muda. Just muda mõjul nahk ärritub
ning lõikearmide kohale tekib reljeefne
muster. Vapramad taluvad kõike
seda vaikides, nõrgemad väljendavad
ennast häälekalt. Mida rohkem
oigeid, seda suurem hukkamõist,
viimast rõhutatakse läbi üksmeelsete
naerupuhangute.
Lõikumine üle elatud, talutati mehed
hingedemajja – Haus Tambarani, kus
nad asetati trummigongide saatel
pidulikult lõkke äärde istuma. Kuumus
aitab leevendada valu ja soodustab
haavade kinnikasvamist. Valud taanduvad
alles mõne nädala jooksul.
Initsiatsioon võib hääbuda
Kaasaeg on aga tungimas ka Sepiku
ürgsetesse soppidesse ja nahalõikamise rituaal on tasahilju kaotamas oma
tähtsust. See ei ole enam vaieldamatult
kohustuslik. Üheltpoolt seetõttu, et see
on kallis – pere peab maksma kahe kuu
söögi-joogi ja lõikamise kulud. Teiselt
poolt aga üha rohkem sellepärast, et
noored lahkuvad linnadesse ning edu
linnakeskkonnas ei ole enam sellega
seotud. Kui külaühiskonnas on initsiatsioon
eeltingimuseks, et läbi lüüa
ja olla tunnustatud, siis linnades pole
selleks mingit vajadust.