Ghana pealinna Accra prügimaastikul keset plekitükke, traate ja risuhunnikuid põletavad noored mehed juhtmekimpu, keerutades seda nagu praetükki lõkkel. Must suits puhub poistele otse näkku, aga nad ei kortsuta kulmugi. Miks keset Accrat juhtmeid põletatakse, räägib Matsalu 10. loodusfilmide festivalil linastunud eriauhinnaga pärjatud filmi „E-prügila” autor David Fedele

David, mis on e-prügi?
Olen kindel, et kümne aasta pärast teab seda sõna igaüks. E-prügi on elektroonikaromu, nagu telefonid, kaamerad, telerid, arvutid. E-prügi pole aga paraku üldsegi tuntud väljend. Kui rääkisin inimestele, et sõidan Ghanasse filmima e-prügilat ja küsisin, kas teate, mis on e-prügi, uuriti vastu, mis see siis on.

Võiks ju esimesel hetkel lausa
arvata, et tegu on rämps-e-kirjadega
…
…eks ole, aga tõesti mitte keegi, kellelt
küsisin, ei teadnud. See oli äsja, tänavuse
aasta algul.
Kui vastasin, et e-prügi on vanad
elektroonikaseadmed, jäi üks mu
sõber mõtlikuks ja ütles: hmm, ma
tõesti ei teagi, kuhu vanad arvutid
kaovad. Teine, ühes Londoni suures elektroonikafirmas töötav sõber ütles:
oi, meil tuleb kogu aeg uusi tooteid,
aga ma pole kunagi mõelnud sellele,
kuhu vanad siis kaovad. Vastus on,
et suur osa lääne e-romust maandub
kolmandatesse riikidesse üsnagi
seaduslikult taaskasutuses oleva kauba
(second hand ) nime all. Elektroonikaseadmed
liitusid meie tarbimismehhanismiga
suhteliselt hiljuti. Kuna nüüd
saame pea igal aastal uue telefoni ja
uue arvuti, hakkame e-romusid alles
probleemina teadvustama.
David, kuidas oskasid just
Ghanasse sõita?
Kuna olen iseendale tööandja ja teen
filme üksi ega allu kellelegi, siis nähes
midagi huvitavat, saan kohe reageerida
ja sõidan lihtsalt kohale. Olen väga
huvitatud jäätmeteteemast kui meie
ühiskonna ja ajastu nähtusest ja hoian
alati silma peal prügimägedel ja prügi
ekspordil.
Tänavuse aasta algul kuulsin, et on
olemas selline nähtus nagu e-prügi.
Vaatasin läbi paar dokfilmi ja nägin
masendavaid fotosid suurimast e-prügipaigast
Aafrikas Ghanas. Üks taoline
paik on veel Indias ja kolmas Hiinas.
Kuna Hiinasse on väga raske pääseda ja
Indiasse soovitati mul mitte minna, jäi
üle reis Ghanasse, sest seal räägitakse
ka inglise keelt. Kõik käis väga kähku,
kuu aega pärast e-prügi kui nähtuse
enda jaoks avastamist olin juba Ghanas.
Lihtsalt võtsid hotellitoa ja jalutasid
prügimäele juttu puhuma?
Jah, ma ei teinud ka mingit suurt
uurimistööd enne, jõudsin ühel esmaspäeval
kohale ja teisipäeval kõndisin
prügilasse. See on üks Accra slummidest,
kus elab umbes 30 000–40 000
inimest, kes üritavad end kuidagi
prügimäel elatada. Tuhanded inimesed
lammutavad prügi ja põletavad seda
väärtuslike metallide pärast. Töötavad
põhiliselt poisid. Nad on enamasti pärit
ühest kindlast Ghana põhjapiirkonnast,
põllupidajate küladest. Kuna praegu on
põud Lääne-Aafrikas, siis on seal raske
vilja kasvatada. Ghana valitsus on kahjuks
otsustanud toitu pigem importida
kui toetada kohalikku põllupidajat,
nii ei jää sel rahval muud üle, kui tulla
linna, kus nad endaga midagi peale ei
oska hakata. Nad tunnevad ainult põllundust.
Siin satuvad nad elama sama
keelt kõnelevate hõimuliikmete juurde
slummi.
Mis tunne oli selles paigas ringi
liikuda?
Esialgu lihtsalt uitasin ringi, inimesed
uurisid minult, mida ma otsin, tegid
seda minu poole pöördudes mitte just
eriti sõbralikult.
Seal oli ohtlik viibida peamiselt siiski
tervise ohustatuse tõttu. Suits ja mürgised
aurud tapavad prügila elanikke
aeglaselt, aga et filmi teha, peab ju
viibima samas keskkonnas. Kui algselt olingi kavatsenud sündmuskohal filmida
kolm kuud iga päev, siis juba üsna
alguses hakkasin end pahasti tundma.
Iiveldas, pidin tualeti vahet pidevalt
jooksma. Toit, mida ostsin, oli samuti
mürgistest aurudest läbi imbunud.
Kas selle paiga läheduses tossas
kogu aeg?
100 protsenti. Ja hingatav õhk …, igaüks
ju suudab ette kujutada, mis hais
tekib, kui viskad lõkkesse ühe väikese
plastitüki. Accra prügila olukord, kus
põletatakse tohutus kogustes juhtmeid,
et vaske kätte saada …, seda on võimatu
kinolinal edasi anda. See toimub 24 tundi ööpäevas, tihtilugu põletati
plasti ja autokumme just öösiti, sest ei
tahetud, et mitmete kilomeetrite kaugusele
nähtav suits tähelepanu ärataks.
Kas kohalikud võimud lubavad
sellist prügitöötlust?
Riik ei taha tegelikult, et Accras prügi
põletatakse. Aga slummielanikele on
see kindel leib.
Peab mainima, et prügila asub pealinna
keskel. Üks tähtsamaid toiduturge
on prügilast 100 meetrit eemal
ja suur osa toidust ostetakse sealt. Aga
linn on hiiglaslik ja enamik linnaelanike
ei tea, mis ühes slummis toimub.
Alles viis päeva tagasi kohtasin ühte
ghanalast, kes on terve elu veetnud
Accras. Kui näitasin talle fotosid ja
filmi e-prügilast tema kodulinnas, siis
ta küsis, kus see on. Ta ei teadnud, et
see asub üksnes 5 kilomeetri kaugusel
tema elupaigast. Rikkad inimesed ei käi
slummide lähedal, kuna peavad seda
ohtlikuks, ja seetõttu ei teagi täpselt,
mis toimub. Ma usun, et ka Tallinnas
on olemas kohad, kus jõukamad ei
liigu. Nii et paljud accralased ei teagi,
et nende linnas asub e-prügila.
Filmis näeme noori mehi, kes päevad
läbi prügi taovad ja lammutavad,
põletavad. Kuidas said asjaosalised
nõusse filmis osalema?
Oma kaamerat ei võtnud prügilasse
minnes kaasa nädala jagu, siis hakkasin
vaikselt filmima ja inimestega rääkima.
Peale nädalat-kahte tuli aga hetk,
kus mõtlesin, et ma ei tee seda filmi.
Olukord Accras oli täiesti teistsugune,
kui eales oleksin osanud oodata. Äkki
avastasin, et maadlen eetiliste probleemidega.
Mul oli küll ettekujutus, et
ma ei lähe Aafrikasse tegema tüüpilist
aafrika filmi, kus räägitakse inimeste
kurvast saatusest, aga ma ei teadnud,
kuidas seda vältida. Siis otsustasin, et
film tuleb ainult prügist, mitte poistest
ja nende saatusest. Et teen filmi lääne
inimese prügist, mis maandub Aafrikasse.
Ehkki poistel olid tõesti rasked
saatused ja mõni filmitegija oleks
kindlasti neist loo peategelased teinud.
Üks minu poistest oli näiteks orvuks
jäänud 11aastaselt, mil ta pidi päevapealt
mehistuma ja hakkama ülejäänud
perekonda rahaliselt toetama. Enamik
poistest, keda kohtasin, häbenes oma
tööd ja ei tahtnud, et neid filmin. Paljud
pered ei tea ka, et poisid prügilas
tegutsevad. Kui seal ringi jalutasin,
küsiti minult ka ähvardavalt, kas teed
uudist meie tööst, kas täna õhtul tuleb
telesse uudis suurest häbiteost?
Aga ma olen esmalt inimene ja alles
siis filmitegija, sestap ei lähe ma
põlema, kui näen hea loo võimalust,
aga see sünniks kellegi arvelt. Ma sain
poistega sõbraks ja rääkisin, et ma ei
taha teha filmi, kus näidatakse neid kui
ohvreid. Ütlesin, et tahan teha filmi
siinsest prügist, mis on hoopis film
lääne inimesest.
Filmis näitad pikalt vana filmikaamera
puruks lõhkumist.
Kui vaatasin, kuidas lõhuti üht vana
filmikaamerat, siis oli mul väga imelik
tunne. Kus poisid nägid plastkarpi,
mis takistab neil jõudmast metallini,
nägin mina kaamerat. Ent oli väga
huvitav vaadata, mis seal kõik sees on,
nagu laibalahkamisel võib olla põnev.
Punased ja rohelised juhtmed. Samuti
nägin esmakordselt arvutit ja telerit
seestpoolt. Kui ma vahel küsisin, kust
see või teine juhe pärit on, siis nad ei
teadnud, see neid ei huvitanud. Nemad
vaatavad telerit kui plastkasti, mille
sees on veidi raha vase ja alumiiniumi
näol. Palju nad teenivad?
Poistegruppidel on oma ninamehed,
kes annavad neile tööülesanded kätte.
Too ostab siis iga päev lõhkumiseks
elektroonikat ja jagab selle nelja-viie
poisi vahel välja. Iga päev maksab
ta poistele ühe ja sama summa – 1,5
dollarit, see on sellepärast, et vahel
ninamees võidab oma äritehingutega,
vahel kaotab, aga poistele maksab
alati sama summa. Poisid saavad ainult
siis lisa teenida, kui nad ise midagi
leiavad. Päeva lõpus viivad poisid oma
töö – puhtakspõletatud alumiiniumi ja
vase tarastatud aia taha, kuhu mulle ei
antud luba järgneda. Hunnik metalli
kaalutakse ära ja ninamees maksab siis
neile kokkulepitud 1,5 dollarit. Selles
äris liiguvad tegelikult suured rahad.
Puhastatud vaske ja alumiiniumi
ostavad üles peamiselt Euroopa ja
Liibanoni firmad, kes viivad nimetatud
metalli Ghanast taas välja.
Miks poisid sellist tööd teevad?
Tegu on hooajalise tööga. Accras viibivad
poisid 4–5 kuud, siis pöörduvad
mõned neist tagasi oma küladesse, et
põldu pidada. Accras viibitud ajaga
suudavad nad säästa umbes 30 dollarit.
Kui ma oma viimasel Ghana päeval
andsin poistele DVDd filmiga – muide,
kuigi nad elavad slummis, on neil kõigil
paremad telefonid kui mul ja kõigil on
teler, sest aeg-ajalt nad leiavad elektroonika
seast midagi, mis veel töötab –
küsisin ühelt poisilt, kui palju teenisid.
Ta vastas: 6 kuuga 50 dollarit, aga 15
läheb bussisõidule, millega sõidan
tagasi maale. Isegi minu taskutes vedeles
sel hetkel rohkem raha! Ma tundsin
end väga halvasti, toppisin talle kogu
raha, mis taskutes oli. Kuigi ma olin
elanud kõige odavamas hotellis, siis
ikkagi töötas see poiss 6 kuud summa
eest, millega saanuks üürida minu
odava toa vaid kaheks päevaks. See on
hullumeelne, see pole aus!
Siin kerkib üks eetiline küsimus,
millega alati maadlen: kas mul on
õigus teha filmi, kulutades selleks raha
ning mitte jagades raha abivajajatele?
Küsimus põletab mu hinge. Praegu ma
tunnen, et suudan oma filme enda ees
õigustada, kui elan võimalikult lihtsat
elu, ka väljaspool filme. Aga parim töö,
mis ma tegin Ghanas, polnud siiski mitte filmimine, vaid poistele rääkimine,
et prügilas töötamine tuleb neil
ära lõpetada, kuna see on tervisele
ohtlik. Nad ise ei saa sellest üldse aru,
tõsiselt. Rääkisin neile iga päev, kui
kahjustav on nende tegevus. Poisid ei
mõelnud hetkekski, et plastipõletamine
võiks olla ohtlik. Mitte hetkekski!
Kas nad lõhnast aru ei saa?
Sina oled käinud koolis ja tead, et
plast võib olla mürgine. Nad pole
kunagi koolis käinud. Sellist instinkti
pole inimeses, mis ütleks, et see on
ohtlik, ja kui isegi on, siis varjutab selle
tugevam instinkt – ellu jääda, milleks
on vaja antud tööd teha. Nad elavad
päev korraga. Kui ma ütlesin, et kümne
aasta pärast võite haigeks jääda, siis
nad vastasid: meid huvitab, mida me
homme sööme. See, mis kümne aasta
pärast tuleb, ei tähenda neile midagi.
Nad ei ole ju inimesed, kes raha panka
paneksid ehk kes mõtleksid lääne inimese
kombel tulevikule. Oma parimalt
sõbralt palusin ma küll, et ta annaks
lubaduse, et ta prügilasse kunagi enam
tagasi ei tule. Ma ütlesin, et müü vett,
tee midagi muud, et tervist säästa.
Tema ei saanud sellest aru.
Kui vanad on need poisid filmis ja
fotodel?
Enamus neist ei tea oma vanust. Mul
on selle kohta üks ilus lugu rääkida:
kui ma küsisin ühelt poisilt, kui vana sa
võiksid olla, siis ta arvas, et peab oma
vanaema käest küsima. Vanaema oli
siis talle kirjeldanud, mis sel aastal, kui
poiss sündis, põllupidamises toimus,
milline oli see aasta looduses. Nad on
väga lihtsad inimesed, nad ei muretse
selle pärast, kui vanad nad on. Aga
umbes ma tean ikka: hilises puberteedis,
15–18aastased.
Kuidas vanad arvutid ja telereid
Ghanasse jõuavad?
Tegelikult on keelatud vana elektroonikat
niimoodi kolmandatesse
riikidesse müüa. Aga asi on keeruline,
nimelt osa kaubandusest toimib
täiesti legaalselt. Muide, e-prügi kohta
kolmandates riikides liigub tihti vale
informatsiooni: et Ghanasse tuuakse
vana elektroonikat, mis ladustatakse
prügilasse. Sellest jäi mulje, et lääs
justkui surub oma prügi peale, aga
tegelikult on asi palju keerulisem: siia
saabuvad töötavad elektroonikaseadmed
kord juba kasutatud kaubana oma
elu lõpul. Meile läänes öeldakse, et me
teeme head, annetades vanad masinad
vaesele Aafrikale. Et ärgem visakem
neid ära, andkem Aafrikale. Ja tõesti,
enamik Accrasse jõudvast elektroonikast
töötab tõesti veel. Aga jama tekib
sellest, et need seadmed töötavad vähe
aega ja sisuliselt on tegu prügiga.
Seda su filmis pikalt ei analüüsita,
mis võrgustiku kaudu prügi sinna
jõuab.
Ma teadlikult ei tahtnud sellega
tegeleda filmis, ainult välja öelda:
meie peal on vastutus, sest meie
oleme parima osa telefonide, telerite
ja arvutite toimimisest ära kasutanud.
Võtame näiteks sinu diktofoni, homme
kingitakse sulle uus võib-olla ja siis
pead valima: sa kas viskad vana ära või
annetad Aafrikasse – kui sulle seda võimalust
pakutakse. Loomulikult tundub
sulle, et annetamine on hea asi ja seda ta ongi pealtnäha. Aga sa kasutasid
oma diktofoni 10 aastat või rohkem,
oled temast parima osa ära kulutanud
ja nüüd jõuab see Aafrikasse, kus ta
töötab veel võib-olla 6 kuud. Sisuliselt
saadad neile prügi. Praegu on
legaalne saata selliseid seadmeid nagu
sinu diktofon second-hand kaubana
Euroopa Liidust välja, illegaalne on aga
Ghanasse saata katkiseid elektroonikaseadmeid.
Kui suur on aga vahe?
Kui ma oleksin tahtnud teha sensatsioonilist
filmi, oleksin öelnud: lääs
saadab kogu vana elektroonika Aafrika
kaela, aga see pole päris õige – palju
elektroonikat tuleb üldjoontes töökorras.
Ja mul on selge nägemus, miks see
nii toimib: meil on see suhe Aafrikaga
nagu vanema-noorema venna puhul,
kus noorem saab kõik kasutatud asjad.
Kui me saaksime lahti sellest vanemanoorema
venna tsüklist! Ühel päeval
ju küsib noorem vend: miks sina saad
alati kõik uued asjad ja mina kõik
su vanad ja kehvad? Me peaksime
mõtlema, et andes aafriklastele kasutatud
kaupu, hoiame neid just sellel
tasemel.