Värskest lugemusest kerkis mu vaimusilma Richard W. Sonnenfeldt’i „Ma olin Nürnbergis”. Leidsin end juurdlemas, et kui lugenuksin seda 6. või 7. klassi poisi eas, kas avardanuks see raamat siis mu maailma piire samal määral kui seda tegid Charles Darwini „Loodusuurija reis ümber maailma purjekal „Beagle””, Fridtjof Nanseni „„Fram” polaarmeres” ja Vladimir Arsenjevi „Dersu Uzala”? Midagi peab ses raamatus olema, et kuuekümnene selle teist korda lugeda võtab ning looduseuurijate raamatute mõjuga võrdleb.

Richard W. Sonnenfeldt
Ma olin Nürnbergis
Tõlkinud Mario Pulver
Tammerraamat, 2010
214. lk

Kümme peatükki – ja mu huvi aiva kasvab, otsekui poleks see elulooraamat, vaid osava näitekirjaniku teos. Gardelegeni väikelinna, ei pigemini külaelu kirjeldused lummavad, ja niisamuti on ääretult intelligentsed ka kõik teised autori noorelu kirjeldavad leheküljed, raamistamaks 20. sajandi tähelepanu puuduse all kannatavast rongast. Teos sisaldab ka õpetlikke ivasid igapäevaseks eluks. Ma ei teadnud varem, et luik võib oma tiivalöögiga täiskasvanud inimesel kaela murda, kui see läheneb tema territooriumile. Raamat pole ülekoormatud erialaterminitega ning on seetõttu väärt lugemisvara ka algajale loodushuvilisele. Sigrid-Susanna Malinen, loomahuviline, Tartu Ülikooli esmakursuslane kõige fantastilisemat elulugu.
Hakkasin soovima omale selle Saksa väikelinnast pärit harukordse juudipoisiga ühisosa – ja seda just sellest eluperioodist, mil teismeline laseb enda peale mõjuda raamatuil ning ehitab oma maailmapilti üles lõhnade ja helide keeles.
Eks võis ju vanemate tegevusalast johtuvalt olla mitmeidki sarnasusi Hitleri-Saksa ja Stalini-Eesti väikelinnapoisi maailmades. Samasugust energiat pakatav ema. Samasugune liitritoobiga piima mõõtmine ja samamoodi lõhnav lihunikulett. Ent vaimne mõõde?
Hanemees Konrad Lorenz on kirjutanud, et sõbrad kinkinud talle krokodilli, aga kui see vannitoas tublisti oli kosunud ja ülekäte hakkas minema, siis võtnud Nobeli preemia laureaat ta sülle, viinud zoopoodi ja valinud asemele kõige krokodillisarnasema looma. „See loom oli taks.”
Selle seiga ajel leidsin, et mitte ainult Richardi ja minu, vaid ka isand Konradi noorpõlvemaailma kahtlemata osaks on olnud Saksa lastelaulud, milles realism ja sürrealism sujuvalt ning loomulikult kohti vahetavad. 60 porikuu