Mullu hilissügisel Tallinnas Kaasani kiriku juures varisenud must pappel oli üks Balti- ja Põhjamaade vanimaid ja jämedaimaid.

Vanimaid ehitusmälestisi linnades on kirikud, mida hakati rajama enamasti juba linna kujunemise aegu. Kuid kirikutel on linnas veel üks eriline koht: nende ümber on puud saanud kasvada aastasadu.

Kirikute juures võib põlispuid leida praegugi, kuid sellest kõnelevad ka ajaloolised teated. Näiteks, kui Vene väed tungisid 1710. aastal Tallinna, siis põletati väepealiku, viitsekuberner Dietrich Patkuli käsul maha linna hooned Roosikrantsi tänavast kuni Nunne väravani. Tuleohvriks langes ka 1670. aastal valminud Kaarli kirik, mille oli ehitanud Toompeal elanud soomlaste ja eestlase kogudus [1]. Kirik asus umbes praeguse Tõnismägi 11 hoone kohal. Kaarli kiriku ajaloos on teade toonase kiriku juures kasvanud puude kohta: “.. kaunid suured puud ta ümber kas põlesid või raiuti maha” [2]. Siit nähtub, et puid oli istutatud kas kiriku valmimise ajal, seega võisid nad olla umbes 45-aastased (sobib hästi tsitaadiga!), või olid nad seal kasvanud juba enne kirikut.

Tallinnas Liivalaia t. 38 asuva Kaasani kiriku juures kasvanud must pappel (Populus nigra) oli üks tuntumaid põlispuid Eestis, teadaolevalt üks Balti- ja Põhjamaade vanim ja jämedaim. Eestis oli ta vanuselt teine võõrpuu (esikohal oli ja on Kelchi pärn Niguliste kiriku juures).

Kaasani kiriku must pappel murdus sügistormis mullu 16. novembril kell 10.06 [10]. Aga tema elu oli pikk ja põnev: ta suutis umbes 200 aastat vastu panna tuultele ja tormidele, kuigi oleks vajanud rohkem ka inimeste abi. Ta hääbus pikkamööda, kuid lõpp tuli kiirelt ja mürinaga.

Mida me sellest puust teame? Tuleb välja, et üsna vähe. Tema istutamise aasta pole teada, nagu ka Kaasani kiriku valmimise aeg. See kirik on Tallinna teadaolevalt vanim puitehitis ning sai koguduse kirikuks alles Eesti Vabariigi loomisel [11].

Puu registreeris 1928. aastal Eduard Viirok, kes määras selle kahtlusega kanada papliks [3, 4]. Viirok sai tookord puu rinnasläbimõõduks 195 cm (rinnasümbermõõt ehk p = 612 cm). Läheduses, tollase Kaasani t. 2 maja juures kasvas veel teine võimas sama liiki puu, mille rinnasläbimõõt oli 137 cm (p = 430 cm). Hiljem on puu määratud mustaks papliks.

1965. aastal oli puu rinnasümbermõõt 697 cm [5, 6], 1991. aastal 700 cm ja kõrgus 23 m [12]. Veidi aega enne murdumist küünis selle põlispapli ümbermõõt 713 sentimeetrini, tema suurimaks kõrguseks on mõõdetud 31 m [13].

Must pappel on paplite seas kõige pikaealisem, ta võib elada kuni 300-aastaseks [13]. Looduslikult on see liik levinud Euroopa kesk- ja lõunaosas, Põhja-Aafrikas ning Aasias. Musta paplit hakati Euroopas kultiveerima väga ammu, täpset aega polegi teada. Eestis on sellest liigist koos mitme teise tänini püsinud võõrpuuga (harilik hobukastan, harilik pöök jt.) kirjutanud August Wilhelm Hupel 1777. aastal [14]. Praegu kasvab musta paplit Eestis üsna vähe, enamasti on tegemist hübriididega, valdavalt euroameerika papliga.

Kiriku omaaegse preestri andmeil oli puu istutatud kunagise sõjaväe kiriku juurde 1721. aastal, mil selle lasi rajada Peeter I (on isegi viidatud, nagu ta oleks ise kiriku juurde puu istutanud) [3, 4]. 1915. aastast pärineva Tallinna ja selle ümbruse kirjelduse järgi kõneleb pärimus, et kunagine Tallinna ühe garnisoni kirik (arvatavalt Kaasani kubermangust pärit tatarlaste oma) raiuti üles 1721. aastal kuskil äärelinnas ja toodi praegusele asukohale 1749. aastal [11]. Ilmselt istutati samal ajal ka see puu, kes võis pärineda mõnest Tallinna puukoolist või siis selleks sisse toodud. Pole teada, kas puu istutati lihtsalt kiriku iluks või ehk toonasele, seni tuvastamata kalmistule. Võimalik, et puid kiriku ümber istutades mõeldi ka teatud kaitsele: kirik jäi suurte puude varju.

Ühel 19. sajandi algusest pärit joonistusel on näha osa Kaasani kiriku parkaiast suurte puudega, mis lubabki selle papli vanust hinnata vähemalt 200 aastale. Puu vanuse hindamisel tuleb siiski olla ettevaatlik. Must pappel on üsna kiire kasvuga ja selle puu lühikese tüve silmapaistev jämedus oli tingitud suurest võrast: puu oli umbes kahe meetri kõrgusel harunenud kolmeks jämedaks tüveks ning edaspidi veel paljudeks harudeks.

Juba neli aastakümmet tagasi (1965. aastal) oli selle papli võra osaliselt (latv ja palju oksi) hävinud. Tüvi oli seest õõnes, suurelt osalt tsemendiseguga täidetud ja umbes kolme meetri kõrgusel ümbritsetud tugeva raudvõruga, mis pidi vältima harude laialivajumist [5, 6].

Igatahes on seda puud väga hoitud. Eduard Viirok kirjutab [3]: “Puud hoitakse kui pühadust, kattes papiga auke ja mädakohti, kui ka lõigatud oksa asemeid, mis sellisele pealinna haruldusele ka väga kohane.”

Hendrik Relve andmeil kuulus see pappel oma jämeduselt Euroopa kümne jämedaima musta papli hulka. On teada, et Rootsis Östergötlandi maakonnas on musta papli rinnasümbermõõduks saadud 810 cm [9]. Linnapuude seas oli Kaasani kiriku must pappel arvatavalt rohkem esisrinnas.

Kas oleksime saanud tema elu pikendada? Kaasani kiriku musta papli silmapaistvusele ja ka õnnetule olukorrale pöörati tähelepanu juba 1942. aastal, mil soovitati puu heaks midagi ette võtta [15]. Enne 1965. aastat seda ka tehti: õõnsus täideti tsemendiseguga ja lõigati kuivanud oksi. See puu oli üks esimesi, kes võeti 1966. aastal Tallinnas kaitse alla, seda koos hõlmikpuuga Süda tänava ja Pärnu maantee nurgal ja lääne pärnaga, nn. Kelchi pärnaga Niguliste kiriku juures.

Tekib küsimus, mida oleksime võinud tema heaks veel teha. Üht-teist kahtlemata, kümme aastat tagasi tõstatati küsimus ka avalikult [8]. Selle puu allakäik algas juba 1970. aastatel, kui löögi alla sattus kogu kirikut ümbritsenud põlispuudega parkaed: ala piiranud kivitulpadega puittara lammutati, osa kirikuaiast läks Liivalaia tänava laienduseks [14]. Siis hävisid ka klassitsistlik kuppelkatusega kivikabel ja väravapaviljon. Põlispappel sattus tänava mõjusfääri.

Puu murdumisel oleks äärepealt selle alla jäänud Kaasani kiriku valvur: kõndides üle õue kuuri poole, kuulis ta selja tagant kriginat ja mürinat. Hiigelpapli haru oli tuules murdunud ning laiali vajunud. Ligi meetri jämedune kopsakas haru oli lömastanud aia. Õnneks jäi esialgu püsti Liivalaia tänava poolne suur haru, nii et mees pääses. Ta tunnistas: “Jumala õnn, et loodus halastas minu ja kiriku peale.” [10]

Siin võib lisada, et teine must pappel on Tallinna suurimate puude seas veel tänini: ta kasvab Narva maantee ja A. Weizenbergi tänava nurgal, puu kõrgus küünis mullu 22,5 meetrini ja rinnasümbermõõt 536 sentimeetrini.

Tormid on Tallinnas ennegi suuri puid murdnud: 1849. aasta sügistorm laastas laialt Tallinna tänavapuid [4]. Ja Kaasani kiriku pappel ei ole olnud Tallinna jämedaim läbi aegade: rekordpuu oli Sakala tänav 3 (praeguse kaitseministeeriumi hoone) taga kasvanud punakas remmelgas (Salix × rubens), nn. Krusensterni paju: tema rinnasümbermõõt oli 1965. aastal meetri kõrgusel 820 cm, kolmest puust kokku kasvanud tüvi harunes 1,1 meetri kõrgusel ja kolmas haru omakorda 1,6 m kõrgusel. Puu saeti maha 1972. aastal [5, 6]