2005/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ESSEE EL 2005/2
Raamatukogu on ilmselt etem kui turbahunnik

Umbes kaheksa aastat tagasi helistas zooloogia ja botaanika instituuti (ZBI) thelepanelik inimene Jrvamaalt: Kirna misas on hunnik loodusteaduslikku kirjandust, mis ilmselt ra visatakse. Mis seal ikka, viskasime Kalevi Kulliga autosse hunniku pappkaste ja sitsime olukorda uurima. Sellist teavet peaks ikka kontrollima: niteks Teise maailmasja jrel hvisid Raikkla misas (loodetavasti teadmatusest) krahv Keyserlingi arhiiv ja raamatukogu.

Kohapeal selgus, et sattusime tuntud Vene biogeograafi Leonid Rodini raamatukogu ja arhiivi jnustele. Kunagi oli ks meie looduskaitsetegelane toonud selle Venemaalt Kirna misa hoiule. Kuid aja jooksul kadusid hoiuruumist riiulid ja hoonelt aknad ning misa uued omanikud ei teadnud midagi umbes seitsme kuupmeetri suuruse raamatute ja prahihunniku pritolust.

Sortisime kuhja lbi ning time Tartusse hulga kirjandust ja Rodini arhiivi jnuseid. Paraku valisime vaid endale huvi pakkuvaid vi teadaolevalt Eestis puudunud raamatuid. Kena olnuks muidugi kik trkised ra tuua, ent kuhu need panna, pealegi ksitles suur osa sellest meie jaoks ebahuvitavat geograafiat. 1995. aastal loodud Eesti hoiuraamatukogu olemasolust polnud me siis kuulnud, Tartu likooli raamatukogule pole aga teaduprast vanu raamatuid mtet pakkuda, eriti kui need on kataloogimata, pisut rpased vi kogunisti hallitanud.

Lisasime toodud kirjanduse ZBI botaanikute raamatukogule. Aastatega on sellest kujunenud peale ts kasutatava kogu ka omamoodi hoiuraamatukogu, mis asub keldris. Keldrivaramu phiosa koosneb looduseuurijate seltsi (LUS) maha kantud vahetusfondist, mis oli 1980. aastate lpus veeavarii tttu lbi ligunenud ja natuke hallitanud. Kuivas keldris hoituna lhnab paber testi kopituse jrele, ent teoseid saab siiski kasutada. Hiljem on meie raamatukokku juurde tulnud niteks Viktor Masingust jt. lahkunud kolleegidest jrele jnud kirjandust, aga ka hest teisest instituudist maha kantud suur separaatide kogu 19.20. sajandist jne.

Omamoodi isetegevuslik hoiuraamatukogu vahendab vana kirjandust ka uutele huvilistele. Niteks Constantin Grewingki klassikaline kirjeldus Kunda Lammasme kiviaja asulakohast (1882) on nd originaalina huviliste noorte arheoloogide valduses. Samamoodi on soovijad saanud endale ka niteks Teodor Lippmaa uurimust Prnumaa taimkatte (1932), Gustav Flori kahekitelist monumentaalset monograafiat Liivimaa nokaliste kohta (1860, 1861) jne. Tegelikult on ka endal hea meel, kui saad sellist kirjandust jagades praegusajal kellelegi rmu teha.

Tnapeva teadlane kasutab oma ts videtavalt vaid viimase viie aasta kirjandust: varasema juurde pole phjust tagasi prduda. Selline arvamus on ehk pisut liialdatud. ldise halvakspanu plvib aga niteks suurem osa nukogude ajal vlja antud (venekeelsest) kirjandusest: kes siis sellist ndses Eestis veel alles hoiab vi kasutab? Ainult nuhtlus, kui peaks niteks kolima, ning piinlik tuttavatele nidata.

Aastate jooksul, mitmeid raamatupsteaktsioone korraldades ja vanade raamatute kuhjades korda luues, aga ka kodus ha paisuvat raamatukogu vaadates tekib paratamatult ksimus: kas see on ikka ige tee? Kas poleks igem moodsas kodus vi ka teadusasutuses testi piirduda kuni 50 raamatuga ning laenutada vajalikku kirjandust raamatukogudest?

Pealegi on paberile trkitud raamatud kaugemas tulevikus paratamatult hbuv nhtus, nii nagu praeguseks on meelest linud niteks 1960. aastatel moes olnud perfokaardid. Teavet saab ha enam Internetist vi digitaalsetest raamatutest ja meediast. Kultuuriloo huvides silitame igast trkisest mne eksemplari kirjandusmuuseumis ja rahvusraamatukogus, muu viks rahumeeli vanapaberina uuesti ringesse saata. Muidugi silivad koduse interjri osana nahkkites Kalevipojad ja entsklopeediad, ent vhegi suuremad koduraamatukogud on edaspidi ikka ksikute friikide eksklusiivne harrastus.

Veidi knilisena ju klab, kuid infokandja ja kultuuriloo osana hakkab raamatute ja muu pabervara aeg testi mber saama. Kuid samas ilmneb paberil veel ks ootamatu omadus. Tselluloos koosneb ju suures osas ssinikust. Seega on globaalsest ssinikuringest raamatutesse talletunud paberimassiga (ja puidust raamaturiiulitega) vlja viidud tiesti arvestatav kogus ssinikku, umbes nagu raba talletab ssinikku turbana. Kuid digiajastul on paberis talletuv ssinik kerge uuesti hku sattuma. Raamatuid silitades saab aga iga keskkonnahoiule mtlev inimene teha midagi ssiniku emissiooni vhendamiseks. Igatahes eelistan anda oma tagasihoidliku panuse ssihappegaasi hulga tasakaalustamisse pigem koduse raamatukoguga kui niteks kuiva turbahunnikut silitades.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet