Umbes kaheksa aastat tagasi helistas zooloogia ja botaanika instituuti (ZBI) tähelepanelik inimene Järvamaalt: Kirna mõisas on hunnik loodusteaduslikku kirjandust, mis ilmselt ära visatakse. Mis seal ikka, viskasime Kalevi Kulliga autosse hunniku pappkaste ja sõitsime olukorda uurima. Sellist teavet peaks ikka kontrollima: näiteks Teise maailmasõja järel hävisid Raikküla mõisas (loodetavasti teadmatusest) krahv Keyserlingi arhiiv ja raamatukogu.

Kohapeal selgus, et sattusime tuntud Vene biogeograafi Leonid Rodini raamatukogu ja arhiivi jäänustele. Kunagi oli üks meie looduskaitsetegelane toonud selle Venemaalt Kirna mõisa hoiule. Kuid aja jooksul kadusid hoiuruumist riiulid ja hoonelt aknad ning mõisa uued omanikud ei teadnud midagi umbes seitsme kuupmeetri suuruse raamatute ja prahihunniku päritolust.

Sortisime kuhja läbi ning tõime Tartusse hulga kirjandust ja Rodini arhiivi jäänuseid. Paraku valisime vaid endale huvi pakkuvaid või teadaolevalt Eestis puudunud raamatuid. Kena olnuks muidugi kõik trükised ära tuua, ent kuhu need panna, pealegi käsitles suur osa sellest meie jaoks ebahuvitavat geograafiat. 1995. aastal loodud Eesti hoiuraamatukogu olemasolust polnud me siis kuulnud, Tartu ülikooli raamatukogule pole aga teadupärast vanu raamatuid mõtet pakkuda, eriti kui need on kataloogimata, pisut räpased või kogunisti hallitanud.

Lisasime toodud kirjanduse ZBI botaanikute raamatukogule. Aastatega on sellest kujunenud peale töös kasutatava kogu ka omamoodi hoiuraamatukogu, mis asub keldris. Keldrivaramu põhiosa koosneb looduseuurijate seltsi (LUS) maha kantud vahetusfondist, mis oli 1980. aastate lõpus veeavarii tõttu läbi ligunenud ja natuke hallitanud. Kuivas keldris hoituna lõhnab paber tõesti kopituse järele, ent teoseid saab siiski kasutada. Hiljem on meie raamatukokku juurde tulnud näiteks Viktor Masingust jt. lahkunud kolleegidest järele jäänud kirjandust, aga ka ühest teisest instituudist maha kantud suur separaatide kogu 19.–20. sajandist jne.

Omamoodi isetegevuslik hoiuraamatukogu vahendab vana kirjandust ka uutele huvilistele. Näiteks Constantin Grewingki klassikaline kirjeldus Kunda Lammasmäe kiviaja asulakohast (1882) on nüüd originaalina huviliste noorte arheoloogide valduses. Samamoodi on soovijad saanud endale ka näiteks Teodor Lippmaa uurimust Pärnumaa taimkatte (1932), Gustav Flori kaheköitelist monumentaalset monograafiat Liivimaa nokaliste kohta (1860, 1861) jne. Tegelikult on ka endal hea meel, kui saad sellist kirjandust jagades praegusajal kellelegi rõõmu teha.

Tänapäeva teadlane kasutab oma töös väidetavalt vaid viimase viie aasta kirjandust: varasema juurde pole põhjust tagasi pöörduda. Selline arvamus on ehk pisut liialdatud. Üldise halvakspanu pälvib aga näiteks suurem osa nõukogude ajal välja antud (venekeelsest) kirjandusest: kes siis sellist nüüdses Eestis veel alles hoiab või kasutab? Ainult nuhtlus, kui peaks näiteks kolima, ning piinlik tuttavatele näidata.

Aastate jooksul, mitmeid raamatupäästeaktsioone korraldades ja vanade raamatute kuhjades korda luues, aga ka kodus üha paisuvat raamatukogu vaadates tekib paratamatult küsimus: kas see on ikka õige tee? Kas poleks õigem moodsas kodus või ka teadusasutuses tõesti piirduda kuni 50 raamatuga ning laenutada vajalikku kirjandust raamatukogudest?

Pealegi on paberile trükitud raamatud kaugemas tulevikus paratamatult hääbuv nähtus, nii nagu praeguseks on meelest läinud näiteks 1960. aastatel moes olnud perfokaardid. Teavet saab üha enam Internetist või digitaalsetest raamatutest ja meediast. Kultuuriloo huvides säilitame igast trükisest mõne eksemplari kirjandusmuuseumis ja rahvusraamatukogus, muu võiks rahumeeli vanapaberina uuesti ringesse saata. Muidugi säilivad koduse interjööri osana nahkköites Kalevipojad ja entsüklopeediad, ent vähegi suuremad koduraamatukogud on edaspidi ikka üksikute friikide eksklusiivne harrastus.

Veidi küünilisena ju kõlab, kuid infokandja ja kultuuriloo osana hakkab raamatute ja muu pabervara aeg tõesti ümber saama. Kuid samas ilmneb paberil veel üks ootamatu omadus. Tselluloos koosneb ju suures osas süsinikust. Seega on globaalsest süsinikuringest raamatutesse talletunud paberimassiga (ja puidust raamaturiiulitega) välja viidud täiesti arvestatav kogus süsinikku, umbes nagu raba talletab süsinikku turbana. Kuid digiajastul on paberis talletuv süsinik kerge uuesti õhku sattuma. Raamatuid säilitades saab aga iga keskkonnahoiule mõtlev inimene teha midagi süsiniku emissiooni vähendamiseks. Igatahes eelistan anda oma tagasihoidliku panuse süsihappegaasi hulga tasakaalustamisse pigem koduse raamatukoguga kui näiteks kuiva turbahunnikut säilitades.