Toomas Trapido (1972) on lõpetanud Tallinna 7. keskkooli (praegune inglise kolledþ) 1990. aastal ning Tartu ülikooli 1994 bioloogina. 1995–1996 oli tegev Eestimaa looduse fondi (ELF) puisniiduprojektis. 1995–1997 töötas Karula rahvuspargis spetsialistina ning alates 1997. aastast ELFi tegevdirektori ja juhatuse esimehena. Kuulub Eesti looduseuurijate seltsi ja pärandkoosluste kaitse ühingusse.

Eestimaa looduse fondil (ELF) algas tänavu viieteistkümnes tegevusaasta. Kas võib väita, et oma tee otsingud on nüüd läbi ning organisatsioon välja kujunenud?

Neliteist on paras puberteediiga, kus oma tee otsingud ei ole veel sugugi läbi saanud. Tänapäeval pole üldse teada, kuidas keskkonnaühenduste roll edasi areneb. Näeme iga päev maailma muutumist täiesti ootamatutes suundades. Igapäevaseid uudiseid vaadates pole sugugi selge, kas viiekümne aastaga tõuseb maailmameres vesi pool või kümme meetrit ning temperatuur kaks või viis kraadi, tuleb meil jääaeg või troopika. Seda võib võtta kergelt, kuid see jätab inimeste alateadvusse jälje ning maailmas tervikuna otsitakse midagi; püütakse maa ja inimestega toimuvatest muutustest aru saada ning adekvaatselt toimida. ELF ega ükski teine organisatsioon ei jää sellest puutumata ega saa tagasisideta mingit oma rida ajada. Muidu võid ühel hetkel avastada, et sul polegi enam millelegi või kellelegi toetuda.

Me ei saa Eestis kopeerida lääne keskkonnaühendusi üks-üheselt. Loomulikult on meil olnud ka eeskujusid: maailma looduse fond ja teised, kuid ka nemad muutuvad.

Kõrvalt vaadates jääb mulje, et ELFil on eri aastatel eri töösuunad. Kunagi oli eriti oluline inventeerimine, aga see on vist üsna püsiv tegevus siiamaani?

ELFis on inventeerimine jätkunud siiani eeskätt tänu Eerik Leibakule, kes on kohtadele tuginevat looduse tundmist kandnud. See väljendub andmebaasis, mis sisaldab tuhandeid kirjeldatud paiku, ja seda täiendatakse tänapäevani. Andmebaas on aluseks uute kaitsealade loomisele ja põhjendamisele. Viimasel ajal oleme mõelnud, et tuleks ette võtta mõisaparkide inventuur. Katsume seda teha koostöös mõisaid uurivate ja kaitsvate organisatsioonidega. Mõisaparkides on väga omapärane elustik, kas või näiteks nahkhiired, keda ELFi juures uurib Lauri Lutsar.

Mida pead ELFi senisteks põhisaavutusteks?

Olen ikka esile tõstnud päris alguses tehtut: aitasime kaasa Karula ja Soomaa rahvuspargi ning Alam-Pedja looduskaitseala asutamisele. Ülepinnaliste inventuuride tulemusena on meil põhjalik elupaikade andmebaas. Viimase aja tegevustest tooks esile õigusabi, mis on loonud Eestis olukorra, kus looduskaitset korraldavate seaduste alusel on kohalikel inimestel võimalik midagi oma kodukoha looduse hoiuks tõesti ka ära teha. Varasemal ajajärgul polnud see nii ilmselge. Koos LKÜga Kotkas oleme soetanud Alam-Pedja südamesse, Palupõhja külla, taluhooned, kuhu tuleb looduskool. Oluline on Roheline Värav kui sõltumatu keskkonnainfot vahendav meediakanal. Rohelistest teemadest, loodusest, ei kirjutata Eestis sugugi liiga palju ning iga lisavõimalus on teretulnud.

Samas võib see kaasa tuua olukorra, kus keskkonnateavet jagab hulk üsna väikseid väljaandeid, kelle koostöö on üsna keskpärane.

See on muidugi Eesti üldine häda. Näiteks ka Rohelise Värava ja Loodusajakirja väljaannete koostöö võiks olla märksa tugevam ja sisulisem. Maailmas on ju väga palju olulist infot, mis kuidagi Eesti keeleruumi ei jõua või teeb seda tohutu hilinemisega. Krista Kerge Tallinna pedagoogikaülikoolist nimetas hiljuti Eesti meedias toimuvat väga tabavalt “karjuvaks vaikimiseks”. See tähendab teemasid, mis on inimeste jaoks olulised, kuid meedia eri põhjustel nendest ei räägi.

Paljud algatused on jäänud raha taha: rahast ei saa vestlustes kuidagi mööda. Kõrvalt vaadates tundub hämmastav, et ELF on neliteist aastat suutnud edukalt eksisteerida: ilmselt peavad olema üsna järjekindlad rahastajad.

Rahastamine on olnud aastati üsna kõikuv. Senine kõrghetk oli mõne aasta eest, kui meie aastakäive oli kümne miljoni krooni ümber. Möödunud aastal jäi käive viie-kuue miljoni krooni kanti. Raha on kahtlemata oluline kui info ja energia kandja, kuid põhiline on ikkagi inimesed, tööatmosfäär. Kui on noori, hakkajaid, missioonitundega inimesi, küllap siis mingisugune raha ikka tuleb.

ELFi rahastus on olnud absoluutnumbrites kõikuv, aga siiski pidev. Oleme püsinud ja tegutsenud tänu sellele, et meid on rahastatud paljudest allikatest. Keskkonnaministeeriumiga on meil olnud lahkarvamusi ja ministeerium meilt praegu kuigi palju töid ei telli. Õnneks on välisfondid ja -organisatsioonid meilt tellinud töid: ka nemad ei anna raha lihtsalt niisama. Hea koostöö on meil olnud kaitse- ja välisministeeriumiga. Ka Eesti firmad on hakanud üha rohkem toetama, samuti eraisikud. Mullu oli meil üle kolmesaja eraisikust toetaja, neist osa suuremate summadega. Toetust oleme saanud ka eurofondidest. Oleme katsunud ühelt poolt silma peal hoida, kus on raha, ja teiselt poolt üsna selgelt isekeskis mõelda, mida me ikkagi teha tahame. Raha saamine võib olla teinekord üsna lihtne, kui õigeid sõnu seada, kuid kuidas saada raha selleks, mis on oluline?

Siiski peab ka paarikümnele töötajale iga kuu palka maksma.

Eks see ongi keeruline. Inimesed on erinevad: mõned on siiski lubaduste ja lootuste najal mõnda aega nõus ka palgata töötama. Aga ainult mõnda aega. Minu rõõmuks on ilmunud inimesi, kes on valmis vabatahtlikuna, erilise palgata ajama teatavat asja. Näiteks GMO-de puhul Nastja Pertðjonok.

Kuidas Sa hindad ELFi suhteid meie keskkonnaühingutega? Eestist rahasaamise puhul on ju ühingud omavahel teatavas mõttes konkurendid.

Olen ELFis kogu aeg öelnud, et me ei konkureeri põhimõtteliselt kellegagi. See ei tähenda, et me ei taotleks mõnikord samadest allikatest raha, kuid me ei konkureeri äri mõttes. See oleks meie eesmärkide ehk siis looduse ja keskkonna kaitse valguses absurdne. Mõnede ühendustega, näiteks ERL, oleme teinud koos rahataotlusi, mis on valdavalt olnud edukad. Rahaandja eelistab alati ühenduste koostööd ja ühiselt läbi mõeldud projekte. Samas on koostöö osas Eestis piisavalt arenguruumi.

Eesti keskkonnaühenduste koda (EKO) on vabaühenduste koostööd kindlasti arendanud. Kuidas Sa üldse hindad EKO tähtsust?

Teinekord peaks Eestist välja minema, et asjade tähendust mõista. Meile tundub EKO toimimine praegu juba loomulikuna. Väliskolleegide meelest on see aga väga kõva sõna: kümme keskkonnaorganisatsiooni suudavad pidevalt koostööd teha. Info liigub ja arvutilist toimib, samuti igakuised kohtumised ja ühisavaldused, määratakse oma esindajaid eri ettevõtmistesse jne. Meie võimsuste puhul on patt palju enamat tahta.

Kui EKO oleks juriidiline isik, võiks ta olla ka välismaiste fondide partner?

See on variant, kuid teistpidi on praegune lahendus ka hea. Pole juriidilist superstruktuuri, see vähendab tunduvalt bürokraatiat ja asjaajamist. On olemas EKO kaust, mis liigub iga kuue kuu tagant järgmise eesistuja kätte. Koosolekud skype’i vahendusel peetakse korraga Tartus ja Tallinnas.

Kuidas hindad ELFi suhteid välismaiste keskkonnaorganisatsioonidega? ELF on ju näiteks maailma looduskaitseorganisatsiooni IUCN liige.

Siiani pole IUCNiga suhteid peaaegu olnud, kuna Eestit kureerinud IUCNi esindus paiknes Poolas ja sealt ei liikunud infot ega midagi. Nüüd on olukord mõnevõrra muutunud: Kalev Sepp on regionaalnõunik; Bangkokis peetud konverentsil oli päris tugev Eesti esindus (ELFist osales tegevjuht Jüri-Ott Salm) ning näib, et olukord paraneb. Vähemasti info on hakanud jälle liikuma.

Kui head on suhted maailma looduse fondiga (WWF)?

Nendega on väga tihe suhe, eeskätt Rootsi WWFiga. Meie oleme WWFi Läänemere programmi täieõiguslik liige, ELFi esindavad seal Mart Jüssi ja Leena Rappu. Selle ettevõtmise esmane eesmärk on luua merelised kaitsealad. Loodetavasti teeme algust vabatahtlike õlitõrjerühmadega. See toimib päris hästi Soomes. Mõte on selles, et meil oleks organiseeritud ja piisava väljaõppe saanud inimesi, kes hädaolukorras oleksid valmis ning teaksid, kuhu tulla ja mida teha. Rannikule tuleb rajada varustuspunkte, kust vajaduse korral saab töövahendeid.

Tihe koostöö on meil Rootsi WWFiga metsanduse vallas. Oluline ebaseaduslike raiete probleem kandub Eestist juba väljapoole: Eesti impordib Venemaalt ligi nelikümmend protsenti palkidest. Euroopa Liit tervikuna pöörab illegaalsele metsaärile üha suuremat tähelepanu, sinna imporditav palk peab olema sertifitseeritud või vähemalt kinnitusega, et see ei tule ebaseaduslikest allikatest. Helgematest asjadest on meil käsil mitu säästva metsanduse ühisprojekti. Kavatseme ühes suuremas erametsas ja võimaluse korral ka riigimetsas puust ja punaseks teha, kuidas on võimalik metsa teistmoodi majandada. Peale selle muidugi suure kaitseväärtusega metsade säästmise temaatika, Natura hoiualad jne. ELFis on nüüd tööl uus metsaspetsialist, Tartu ülikooli doktorant Kaupo Kohv.

ELF on üks tuntumaid keskkonnaorganisatsioone Eestis, eelkõige tänu rohkele kajastusele meedias. Loodusest ja keskkonnakaitsest vähem teadvale inimesel võib kergesti jääda mulje, et tegemist on üsna äärmusliku ühendusega, umbes nagu Greenpeace. Kuidas Sulle endale tundub?

Oleme ammu muretsenud, et Eestis puudub Greenpeace. Kui oleks, siis oleks skaala näha märksa täielikumalt ning sel juhul paikneks ELF kuskil keskel. Adekvaatsemaid hinnanguid saab anda mingi aja järel: vaatame, mida arvatakse kümne aasta pärast. Ise arvame, nagu päris paljud inimesed, et tegutseme üsna mõistlikult, kuid taustsüsteem on olnud viltu ühele poole, pealetungiva turumajanduse poole. Näiteks metsandus, kus 1990ndate aastate keskel võeti suund maksimaalsele ressursikasutusele: raied anti vabaks. See oli tagantjärele vaadates väga äärmuslik samm. Sellistes kuumades olukordades ei tule kumbki pool päris puhtalt välja.

Kas võib väita, et ELF on Greenpeace’i puudumisel võtnud üle Greenpeace’ile omased võitlusvormid ja käitumise?

Väga vähe – me pole midagi äärmuslikku ette võtnud. Üks väheseid aktsioone oli osalemine piketis keskkonnaministeeriumi ees, kuid ka selle korraldasid peamiselt Tartu üliõpilaste looduskaitsering ja Eesti roheline liikumine. Korraldasime pärast seda kännupeo: oleme proovinud üritusi teha sellises mõnusas võtmes. Elame ju kõik ühel maal ning ei saa lõputult olla omavahel opositsioonis. Samas oleme üpris selgelt välja öelnud oma seisukohti ja kavatseme seda teha ka edaspidi. Kuid küpsemas riigis, mille poole Eesti loodetavasti teel on, peaks sisuline ja avatud diskussioon tervitatav olema.

Looduskaitse tekitab ju paratamatult pingeid. Näiteks pealtnäha süütult omaette vees elavates hüljestes näeb hulk inimesi oma toidukonkurenti.

See on palju sügavam probleem. Hülged on Läänemeres elanud umbes kümme tuhat aastat, pärast Billingeni katastroofi, kui Balti jääpaisjärv sai väljapääsu ookeani. Peaaegu sama kaua on siin elanud inimesed ning kogu see aeg on suudetud koos eksisteerida. Võib väita, et hüljesteta oleks inimasustus siin märksa teistmoodi arenenud, sest just hüljes toitis ja kattis rannaalade inimesi aastatuhandeid. Kuidas on kokkukuivanud hülgepopulatsioon suutnud nüüd kõik kalad ära süüa? Siin peab mingi muu põhjus olema.

Kormoranid?

(naerab) Tahtsin öelda seda, et kui varud on vähenenud, peab lihtsa inimliku psühholoogia kohaselt olema keegi süüdlane. Hüljes ja kormoran on mugavad süüdlased, kuna nad ei oska inimkeeles rääkida. Üks ELFi sihte ongi otsida rahuliku kooseksisteerimise viise.

See on seotud ELFi ühe põhilise eesmärgiga: parandada keskkonnateadlikkust. Kas ELFi tegevuse jooksul, näiteks igasuguste trükiste ja voldikute abil, on keskkonnateadlikkus paranenud?

Eelmisel nädalal puhastasime kontorit ja nentisime õudusega, kui palju paberit toodame meie ja ka teised (naerab). Oleme uurinud avalikku arvamust kahel korral samade küsimuste alusel. Näiteks: kui 1990ndate teisel poolel ei tunnetanud inimesed Eestis metsa liigset raiumist suure probleemina, siis 2001 tunnetati seda olulise probleemina. Siin on oluline osa kindlasti meedial. Üks asi on oma silmaga looduses näha, kuid kui seda kinnitatakse ka meedias, on toime märksa tugevam.

Keskkonnateadlikkuse tõusu kõige paremad näitajad oleksid inimeste teod. Kui keskkonnaministeerium ehitaks endale järgmisena energiasäästliku tervisliku ökohoone, siis võiks väita, et meie keskkonnateadlikkus on teinud sammu edasi.

Hea näide on ka Tõnu Ploompuult. Laikmaa majamuuseumi pargis raiuti kunagi korrastustööde ajal tavalise võsa pähe maha põõsarühm, kus kasvas seitset liiki puittaimi. Laikmaa näitas seda kui imet ikka oma külalistele. Seal muuseumis hinnatakse nüüd uuesti looduslikku lilleaasa õue peal. Ringiga on nüüd jõutud vana juurde tagasi.

Kas peale mainitud Rohelise Värava võrgu- ja paberväljaande on ELF korraldanud ka muid olulisemaid meediaaktsioone?

Üks meeldejäävamaid oli kahtlemata linnueurovisoon, mis paljudele tundus imeliku ja veidrana. Kuid see oligi konks, miks inimesed hakkasid asja vastu huvi tundma. Hääletati üle Euroopa ning siiamaani meenutatakse üritust hea sõnaga. Kahtlemata käivad siia alla ka rattamatkad, talgu- ja loodusreisid, et inimesed vahetult loodusesse viia. Üks reis on sageli etem kui rohked sõnad.

Mis on ELFil looduse ja selle kaitse vallas lähematel aastatel veel kavas?

Üks mõte, mida võiks nimetada Roheliseks Eestiks või Teiseks Eestiks. Kavatseme koondada mõistlikke maaomanikke, kes tahavad oma maad mahedalt või loodushoidlikult majandada (sealhulgas GMO-vabalt), kuid ka need, kes tahaksid oma maad majandustegevuse eest kaitsta. Mõtleme teha kaardi, kus sellised kinnistud on välja joonistatud ning nende vahel võiksid joosta kitsad teed, kus saaks liikuda jalgsi, ratta või hobusega. Moodustub saarestik, kus majandatakse teistmoodi ja loodus elab natuke rahulikumalt.

Teine oluline asi on koostöö teadusasutusega. Viimasel ajal on ELFiga liitunud hulk akadeemilise taustaga inimesi, doktorante ja magistrante, samuti doktoreid. Neile inimestele toetudes tahaks edaspidi suuremat tähelepanu pöörata looduskaitseuuringute teaduslikele argumentidele, et ELFist lähtuv loodushoid toetuks senisest rohkem teadusele. Ühtlasi tahame kindlasti süvendada koostööd teadusasutustega.

Palupõhja looduskoolist saab loodetavasti koht, kus nii lapsed kui ka täiskasvanud õpivad loodust tundma looduse rüpes. Peale tavapärase liikide ja elupaikade tundmaõppimise katsume edasi anda ka looduses elamise oskusi tuletegemisest peavarju valmistamiseni. Minu kogemuse põhjal annab lihtne elu looduses kõige tugevama impulsi loodust mõista, austada ja edasi uurida.

Jätkame kindlasti koostööd hõimurahvaste ja teiste põlisrahvastega. Vahepealne tihe koostöö Koola saamidega on juba andnud ka tulemusi. Üks kogukonna ühistu on seal saanud oma kätte kuuskümmend tuhat hektarit maad, mida nad hakkavad majandama traditsioonilisi viise kasutades. Kindlasti jätkub laiem koostöö soome-ugri tudengitega. Rohelises Väravas on põlisrahvaste uudiseid ja rubriike. Ka Eesti riik on huvitatud hõimurahvaste algatuste toetamisest.

Lõpuks on ju ka eestlased põlisrahvas, aga ajaloolises kultuurimälus on nii palju katkestusi, et need põlisrahva kihid on takerdunud kusagil alateadvuses. Suheldes teiste ning elavama pärimusega rahvastega, ärkame loodetavasti üha rohkem üles ning suudame kõik koos Maa põlisrahvaks saada, kui veidi kujundlikumalt väljenduda. Selle ärkamise üks indikaator oleks aeg, kus me ei kuule enam, et “mets on üle küpsenud”, või puudest, mis meid ohustavad.

Kui keegi tahab ELFi tegevust toetada, kuidas ta seda teha saaks?

Kõige lihtsam võimalus on astuda ELFi toetajaliikmeks meie kodulehe kaudu: www.elfond.ee. Võib toetada ka ELFi noore looduskaitsja stipendiumi sihtkapitali, mille on algatanud Kaja ja Aleks Lotman. Stipendiumi suurus on kümme tuhat krooni. Esimese summa andsid Lotmanid, kuid kavatseme edaspidi stipendiumi välja anda igal aastal ning selleks raha koguda.

Kindlasti oleme tänulikud, kui meile tullakse appi nõu ja jõuga, aga selleks peaks meiega otse ühendust võtma, et võimalustest täpsemalt rääkida.

Suuremate firmade ja asutuste abi on kõige suurem siis, kui nad muudaksid oma tegevuse loodushoidlikuks. Selles saame neid oma teadmiste piires aidata, eeskätt keskkonnaaruandeid teha ja kontorit loodussäästlikumaks muuta. Suurepärane näide on selle kohta Tartu trükikoda Triip.

Oleme koostanud mitmele asutusele, nagu kaitseministeeriumile, riigikantseleile, ka terviklikke keskkonnakavasid. Selle käigus võetakse kogu organisatsiooni tegevus keskkonna seisukohalt läbi: palju kulub ressursse jne. Kaitseministeeriumile oleme teinud ettepaneku, et kaitsevägi võiks mõnevõrra süüa mahetoitu. See oleks kasulik nii sõdurile kui ka tootjale. Kaitseväele võiks ehitada ka ökoloogilisemaid hooneid.

Oled kümme aastat olnud ELFiga seotud. Kas jõudu ikka jätkub ja ära ei tüüta?

Pidevalt tüütab (naerab), aga ei ole õnnestunud ELFist kuidagi lahkneda. Tundub loosungina, kuid koostöö ja toetus on väga olulised. Asko Lõhmus ütles hiljuti noore looduskaitsja stipendiumi kättesaamisel, et ta on kaksteist aastat olnud looduskaitses tegev, ent üle kahe aasta poleks ta seal üksinda vastu pidanud. Üksteise toetamine hoiab inimesi üleval.