Peakirjas toodud üleskutsele võivad paljud juba vastatagi jaatavalt. Nende hulka kuuluvad nii linaseemnetega kirjatud leibade ja kuklite tavatarbijad kui ka tervislikult toitujad, kes teadlikult kasutavad külmpressitud linaõli.

Linataimega seostub enamikul inimestest kohe linakiud ja linane riie. Lina hakati kasvatama juba aastatuhandete eest, seda taime peetakse üheks vanimaks kultuurtaimeks üldse. Meil Eestis teatakse ja kasvatatakse rohkem kiulina, vähem õlilina. Viimase nimetuski reedab otstarvet: seda viljeldakse õlirikaste seemnete pärast. Kiulinaga võrreldes on tema vars lühem ja rohkem harunenud.

Lina seemned paiknevad kupardes. Saak koristatakse siis, kui seemned on valminud. Pärast kupardest eemaldamist neid veel kuivatatakse, kuni seemnete niiskusesisaldus ei ületa 10%. Välimuselt on linaseemned lausa iludused: pruunikad, kujult ovaalsed või pikergused, veidi lamendunud ja ühest otsast teravamad, pind läikiv ja sile.

Kuid seemnete tõeline aare peitub nende biokeemilises koostises, täpsemalt – õli-, valgu- ja limaainete rikkuses. Eelkõige peaks rõhutama rohket õlisisaldust, seda enam, et selles õlis on palju polüküllastumata rasvhappeid. Et need rasvhapped kuuluvad niinimetatud oomega-rasvhapete hulka, siis on mõistetav, miks nii linaseemned kui ka neist pressitud õli on pälvinud rohket tähelepanu tervislikku toitumist soovitavates kirjatöödes. Õliküllus suurendab ka seemnete kalorsust: sajagrammine ports annab peaaegu pool tuhat kilokalorit.

Peale õli on linaseemnetes arvestataval hulgal ka seeduvaid süsivesikuid ja valke. Veel üks seemnete “firmatunnus” on kiudainete küllus: need võtavad enda alla peaaegu neljandiku seemnete massist. Tasub teada, et linaseemnetes on nii lahustumatuid kui ka vesilahustuvaid kiudaineid. Vitamiinidest leidub rohkelt vitamiini E eri vorme ning teatud kogustes ka B-rühma kuuluvaid. Mineraalühenditest on seemnetes palju nii kaaliumi-, magneesiumi- kui ka kaltsiumiühendeid ja taime kohta veel ebatavaliselt palju naatriumi. Mikroelementidest sisaldab lina rauda, mangaani, seleeni, vaske ja tsinki.

Ehkki linaseemnete puhul antakse näitajad klassikaliselt 100 grammi kohta, pole kasulik neid korraga palju süüa, seda mitmel põhjusel. Tundlikuma seedekulglaga inimestel võib suur seemnekogus koos ohtralt pruugitud vedelikuga põhjustada lausa kõhulahtisust. Samuti tasub teada, et kui süüa linaseemneid suurtes kogustes, tekib organismis ohtlikul määral mürgist hüdrotsüaanhapet. Nii et üle kahe supilusikatäie seemneid päevas ei maksa süüa.

Linaseemne parim osa on õli. See saadakse kätte seemneid purustades ja pressides (nii külm- kui ka kuumtöötlusel). Väärtuslikuma õli annab loomulikult külmmenetlus. Seda, mis pressimisel järele jääb, nn. linakooki, kasutatakse valgurikka loomasöödana.

Juba ammustest aegadest on teada linaõli erilised keemilised omadused: kuivab hästi ja moodustab pinnale vastupidava kelme. Siit ka põhjendus, miks linaõli on sajandeid kasutatud värnitsa ning kunstnikele meelepäraste õlivärvide tootmisel. Tänapäeval on paljud värvivalmistajad pöördunud tagasi linaõlil põhinevate toodete juurde. Ehkki hinnalt on need kallimad ja kuivamisaeg uuemate värvidega võrreldes tunduvalt pikem, ei tekita linaõlivärvid allergilistel inimestel ülitundlikkust. Linaõli kasutatakse ka tervislike seepide ja ðampoonide tootmisel.

Linaõli saladus on tegelikult lihtne: ikka need erisugused küllastumata rasvhapped. Oluline on see, et linaõlis leidub ohtralt kahte inimorganismile hädavajalikku rasvhapet: alfalinoleen- ja linoolhapet. Neid rasvhappeid peetakse inimesele asendamatuteks, mis tähendab, et inimene peab neid toiduga tingimata saama. Asendamatutel rasvhapetel on meie organismis mitu ülesannet: nad tagavad rakumembraanide häireteta talitluse, nendest lähtub paljude bioaktiivsete ainete süntees, neid on vaja selleks, et ainevahetus kulgeks häireteta jne.

Kogu küsimus seisneb vaid selles, kuidas seda väärtuslikku õli inimesele vastuvõetaval moel ja piisavas koguses pakkuda. Kõige lihtsam oleks loomulikult linaseemneid süüa. Peale väärtuslike rasvhapete saaks sööja märkimisväärselt valke ja seeduvaid süsivesikuid. Paraku tekib linaseemneid süües pisut ebameeldiv maitseaisting: seemnete katkinärimisel jääb suhu midagi limast ja libedat. Tasub teada sedagi, et seedekulglas imavad nii terved linaseemned kui ka purustatud seemnemass vett ning paisuvad. Seetõttu tekib täiskõhutunne.

Toitudele on linaseemneid lisatud ammustest aegadest. Nii küpsetati juba Rooma leegionäridele erilist linaseemneleiba, mida nad sõjakäikudel sõid, et koguda jõudu ning vastupidavust. Keskaegses slaavi köögis rikastati paastuaja roogasid nii linaseemnete kui ka linaõliga, mida kombineeriti herne ning kapsaga. Lähis-Ida piirkonnas seevastu on juba sajandeid tuntud rooga, mis valmib keedetud ubadest, linaseemnetest, küüslaugust, sidrunimahlast ja oliiviõlist.

Linalisand tänapäeva toitudes. Nüüdisajalgi püütakse inimestele linaseemneid sööta, lisades neid kõikvõimalikele küpsetistele: seemneleibadele, soolastele küpsistele ja kuklitele. Seemnetega kirjatud toode ahvatleb kauni välimusega, kuid suur osa seemnetest jääb söömisel purustamata, läbideski sellisel kujul seedekulgla. Terveid või idandatud linaseemneid lisatakse ka müslidele, helbesegudele ja isegi putrudesse.

Seemnes leiduvate toitainete omastamise seisukohalt on sööjale kasulikumad need tooted, millesse pannakse seemneid purustatult. Purustatud linaseemnemassi lisatakse küpsetistesse, samuti kastmetele, pirukatäidistele, võileivamääretele, suppidele, pajaroogadele jne. Veel üks soodne võimalus saada linaseemnetest asendamatuid rasvhappeid on tarbida linaseemneõli: külmpressitud linaseemneõli kasutataksegi aasta-aastalt rohkem. Seda sobib lisada salatitele ja külmadele kastmetele. Parem maitse saadakse, kombineerides linaõli näiteks erisuguste mikrobioloogiliste äädikatega.

Et linaseemneõli sisaldab ohtralt küllastumata rasvhappeid, siis ei ole hea seda kuumutada. Meeles peab pidama sedagi, et õhuhapniku vaba juurdepääs, soojus ja valgus on kolm linaseemneõli kõige suuremat vaenlast: põhjustavad selle kiiret rääsumist. Veel üks võimalus on lisada linaseemneõli erisugustele toodetele, näiteks margariinidele ja määrderasvadele.

Linaseemnetel on ka ravitoime. Neis väikestes pruunides varakambrites peitub mitmeid tervistava mõjuga aineid. Ka linaseemnete raviomadusi on inimkond teadnud juba aastatuhandeid. Näiteks arstiteaduse isa Hippokrates soovitas nende abil leevendada seedekulgla hädasid. Seevastu Karl Suur lausa kohustas oma alamaid tervise heaks sööma järjepidevalt linaseemneid.

Ka nüüdisajal on linaseemnete raviomadused igati tunnustatud. Esmalt mõni sõna lignaanide kohta. Osal neist ühenditest on nõrk naissuguhormoonidega sarnane toime, seepärast kutsutaksegi neid füto- ehk taimeöstrogeenideks. Fütoöstrogeene soovitatakse naistel kasutada näiteks üleminekuaastatel, et vähendada naissuguhormoonide taseme kõikumisest tingitud häireid. Samas teised lignaanid just seovad organismis leiduvat liigset östrogeeni. Teatud lignaanidel on tehtud kindlaks ka mõningane prebiootiline toime: nad soodustavad meie soolestikus elutsevate bakterite paljunemist. Mõned lignaanid toimivad jälle antioksüdantidena, ohjates liigseid vabu radikaale.

Lignaanide kõrval hinnatakse raviva abivahendina kõiki kiudaineid üldises plaanis. Et linaseemnetes on rohkelt kiudaineid, siis saab nendega edukalt reguleerida soolesisu veesisaldust ja soolestiku tühjenemise sagedust. Kui süüa purustatud linaseemneid ja samas palju juua, kaob kõhukinnisus üsna kiiresti. Siit ka teada-tuntud arusaam linaseemnetest kui lahtistava toimega ühenditest. Peale kiudainete on lahtistav mõju ka teatud glükosiididel.

Kolmanda plussi saab lina seemnete limaainete eest: kokku annavad need ligi kümnendiku seemnete massist. Leotades seemneid kas külmas või kuumas vees, eralduvad vette limaained. Sissevõetuna moodustab lima seedekulgla siseseintele kaitsva kihi, mis vähendab lokaalselt ärritust ja soodustab kahjustunud kudede kiiret taastumist. Samuti tekitab limakiht omalaadse biobarjääri, mis takistab mitme ebasoovitatava ühendi imendumist seedekulglast verre või lümfi.