Meie rabakiilidest on Euroopa Liidu tähelepanu all kolm: kaks neist on Eestis üsna tavalised, ent kõik kolm on mujalt Euroopast taandumas eeskätt sobivate elupaikade kadumise tõttu.

Rabakiilide perekonda (Leucorrhinia) kuulub 15 liiki. Euroopas, sealhulgas ka Eestis elab neist viis. Kolm liiki – valgelaup-rabakiil, hännak-rabakiil ja suur-rabakiil – on kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisadesse: suur-rabakiil II ja IV lisasse, teised kaks IV lisasse, mullu võeti nad Eestis kolmanda kategooria kaitsealuste loomaliikide nimekirja. Kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluvad need, kes ise ei pruugigi olla haruldased, ent on kitsalt kohastunud ning võivad seetõttu sattuda ohtu, kui elupaikade seisund halveneb.

Kus neid võib näha ja kuidas ära tunda. Mitte kõik kiilid, kes elavad rabas, ei ole rabakiilid, ja kõik rabakiilid ei ela sugugi mitte ainult rabas. Rabajärvede ümber võib suvi läbi näha lendamas erisuguseid kiile: väikseid saledaid kõrsikuid ja liidrikuid, silmatorkavalt suuri ja kiireid tondihobusid, metalselt läikivaid rohelisi hiilge- ja läikkiile ning tagasihoidlikumaid loigu- ja rabakiile.

Rabakiilid on kiililiste seas keskmist kasvu. Kiilide kohta on neil üsna lühike tagakeha (21–27 mm), kuid laiad ja pikad tiivad (siruulatus 50–66 mm). Nad lendavad madalal taimestiku kohal, peatudes tihti väljaulatuvatel taimeosadel. Eemalt vaadates on nad väikesed, mustad, suurte tumepruunide silmadega. Lähemal vaatlusel võib märgata iseloomulikke tunnuseid, mille järgi neid teistest kiilidest eristada: tumepruunid läbipaistmatud laigud tagatiibade alusel kehapoolses osas ning valge laup ehk nägu (kreeka keeles leuco – valge, rhinos – nina, siit ka ladinakeelne perekonnanimetus Leucorrhinia). Keha on neil tihedalt kaetud karvadega, eriti pikad ja tihedad on rindmikukarvad. Mõnel liigil kaunistavad musta tagakeha silmatorkavad punakad või kollakad laigud.

Kõikidest teistest rabas lendavatest kiilidest sarnanevad oma suuruse, kuju ja käitumise poolest rabakiilidega ainult loigukiilid. Nad on samamoodi lühikese tagakeha ja laiade tiibadega, kuid nende tiibadel ei ole tumedaid laike, mõnel neist on hoopis suured kollased laigud. Loigukiilide saledad tagakehad on küll altpoolt mustad, kuid nende seljapool on kollakas või punakas (välja arvatud must-loigukiil, kes võib olla üleni must) ja ka rindmik on enamasti peene musta mustriga kollasel taustal või punakaspruun. Seetõttu on nad eemalt vaadates pigem kollased või punased, mitte musta värvi. Laup on neil küll hele, kuid erinevalt rabakiilidest kollakas.

Kolmest kõnealusest rabakiilist on valgelaup-rabakiil ainus tõeline rabaelanik. Suur-rabakiili ja hännak-rabakiili võib leida ka mujal: taimestikurikaste väikejärvede ja tiikide ning vanajõgede ümbruses.

Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons). Isase tagakeha on valdavalt must (ainult rindmiku lähedal kaetud helehalli kirmega) ja kitsas, tagapool õige natuke laienev. Emase tagakeha on samuti peamiselt must, aga rindmiku lähedal on tagakehalülidel väikesed kollased laigud. Tagakeha lõpeb nii emasel kui ka isasel kahe sabalisandiga, mis paistavad silma valge värvuse tõttu. Teistest rabakiilidest saab teda eristada veel alahuule järgi: valgelaup-rabakiilil on see keskelt must, külgedelt hele. Kõikidel teistel rabakiilidel on alahuul üleni must.

Hännak-rabakiili (L. caudalis) iseloomustab nuiakujuline tagakeha (eestpoolt kitsas ning tagant laienev), mis jätab temast petlikult suurema mulje. Isasel on tagakeha esimesed lülid helehallid, tagumised mustad, sabalisandid tagakeha tipus silmatorkavalt valged. Tiibade tipus olevad tiivatäpid on isasel kahevärvilised: tiiva pealmisel küljel valged, alumisel küljel aga pruunid. Emase tagakeha esimestel lülidel on seljapoolel väikesed kollakad laigud ning tagatiibade alusel olevad tumepruunid laigud on mõnikord ümbritsetud kollase sõõriga; ülemised sabalisandid on neil valged nagu isastelgi, tiivatäpid mõlemalt poolt tumepruunid.

Suur-rabakiil (L. pectoralis) on teiste rabakiilidega võrreldes natuke suurem ja jässakam. Isasel on laiem pea ja rindmik ning ühtlaselt jäme tagakeha, mis on alt must, kuid seljapoole esimesel kuuel lülil oranþpunaste laikudega. Iseloomulik tunnus on suur sidrunkollane laik seitsmendal lülil. Erinevalt kahest eelmisest liigist on suur-rabakiili sabalisandid mustad. Tagatiibade alusel on tumedad laigud nagu teistelgi rabakiilidel ning väikesed tumedad laigud võivad olla ka eestiibadel. Emane on isasest natuke saledam, suurte kollakasoranþide laikudega tagakehal, kollakad laigud võivad olla ka tiibadel.

Bioloogia ja elupaik. Rabakiilid on tagasihoidlikud nii välimuselt kui ka käitumiselt. Lennates hoiduvad nad madalale, taimestiku ligi, ning peatuvad tihti väljaulatuvatel kanarbikuokstel või teiste taimede vartel, männitüvedel, kuivanud raagudel ja muul risul. Isased valivad toitumiseks ühe kindlapiirilise ala.

Nagu kõik teisedki kiilid on rabakiilid röövtoidulised, söövad väiksemaid lendavaid putukaid. Nad ründavad saaki enamasti vee kohal ja pöörduvad siis tagasi puhkama eenduvatele taimevartele. Hännak- ja suur-rabakiil armastavad istuda ka veetaimede ujulehtedel (vesikupp, vesiroos).

Isased kiilid hoiavad oma territooriumi ning püüavad paaritumiseks emaseid. Märgates mõnd sobivat, lendavad nad juurde ning haaravad oma tagakeha tipus asetsevate sabalisanditega emasel kukla tagant kinni. Rabakiilid paarituvad taimestikul istudes, see kestab umbes pool tundi. Kui neid paaritumise ajal häirida, siis tõusevad nad tandemina lendu ja maanduvad mujale, et poolelijäänud tegevust jätkata.

Pärast paaritumist isane lahkub ning emane suundub üksi munema. Selleks lendab ta rabalauka või mõne teise sobiva väiksema veekogu kohal ning pistab tagakeha madalasse vette või märja turbasambla vahele.

Munast koorub ussikesesarnane eelvastne, kes peagi kestub. Eelvastse kestast väljub vastne. Vastsed elavad veetaimestiku vahel või madalama veekogu põhjas kaks kuni kolm aastat. Nad kasvavad kuni 25 millimeetri suuruseks ja kestuvad umbes kümme korda, kuni saavutavad täiskasvu ning on valmis veest välja ronima. Enne viimast kestumist kogunevadki vastsed madalamasse vette ning ronivad siis mööda taimevarsi või turbasammalt kuivale. Viimasest vastsekestast väljub tiivuline kiilivalmik, kes enne äralendu peab pikalt tiibu sirutama ning „kuivama“. Taimevarrele või samblale jääb temast maha kitiinist vastsekest (eksuuv), mille järgi on võimalik määrata kiili liiki.

Valmikud lendavad ringi tavaliselt juuni lõpust kuni juuli alguseni. Selle aja jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, juuli lõpus saab nende eluiga otsa. Augustis võib näha lendamas veel vaid üksikuid rabakiile. Talve elavad üle nende järglased vastsetena veekogu põhjas.

Levik. Kolmest mainitud rabakiilist on Eestis kõige laiemalt levinud valgelaup-rabakiil, kes elab peaaegu kõikjal, kus on rabalaukaid. Tema senised leiukohad jäävadki peamiselt suuremate rabalaamade piirkonda, märgatud pole valgelaup-rabakiili vaid Hiiumaal. Kaks teist liiki on levinud paiguti.

Hännak-rabakiili oli kuni 1990. aastateni leitud peamiselt Kagu-Eestist, vaid üks teade oli Lääne-Eestist, Matsalu lahe äärest. Nüüd on seda kiili püütud ka Kirde-Eestis: Narva jõkke suubuva Karoli struuga (vanajõe) ja Jaama struuga ümbruses ning mujal.

Suur-rabakiil on meil selle perekonna kõige haruldasem: kuni 1990. aastate alguseni oli teada vaid kuus leiukohta. 1994. aastast pärineb teade Taheva kandist. Lõuna-Eesti järvesid uurides leiti see kiil 2002. aastal Karula Köstre järves, kus ta lendas koos hännak-rabakiiliga. Samal aastal püüdsid Tartu ülikooli bioloogiaüliõpilased ühe suur-rabakiili Tartu lähistelt, Ihastest. Üllatusena leiti seni haruldaseks peetud liiki mullu rohkesti Karula rahvuspargist Mundilt, kobraste paisutatud ojale tekkinud järvekese äärest, ja eriti arvukana Tartu lähistelt Kärevere silla kõrval asuvast suletud vanajõe sopist. Mõlemas kohas oli teda niisama palju kui meil tavalist punakas-rabakiili (L. rubicunda). Võimalik, et Kesk-Euroopas kohati taandunud suur-rabakiil laiendab Eestis oma levilat. Seda huvitavam oleks asja põhjalikumalt uurida.

Ohud ja vaenlased. Põhiline oht rabakiilidele on nende elupaikade, eelkõige vastsetele sobivate veekogude muutumine inimtegevuse mõjul.

Rabakiilide looduslikud vaenlased on esmajoones nende vastsetest toituvad kalad. On leitud, et mõne rabakiili arvukust mõjutab see märgatavalt: nende liikide vastseid on rohkem veekogudes, kus kalu pole. Paljudel kiilidel on vastsete tagakehal ogad, mis neid kalade rünnaku eest kaitsevad. Mitmel rabakiilil on need ogad kas väga väikesed või kadunud. Siit tulenebki oletatav seos rabakiilide vastsete väliskuju, kaitsekohastumusliku käitumise ning veekogu elupaigaks sobivuse vahel olenevalt sellest, kas seal kalu on või ei ole. Põnevad uuringud on alles algjärgus.