2005/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/2
Rabakiilid

Meie rabakiilidest on Euroopa Liidu thelepanu all kolm: kaks neist on Eestis sna tavalised, ent kik kolm on mujalt Euroopast taandumas eesktt sobivate elupaikade kadumise tttu.

Rabakiilide perekonda (Leucorrhinia) kuulub 15 liiki. Euroopas, sealhulgas ka Eestis elab neist viis. Kolm liiki valgelaup-rabakiil, hnnak-rabakiil ja suur-rabakiil on kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisadesse: suur-rabakiil II ja IV lisasse, teised kaks IV lisasse, mullu veti nad Eestis kolmanda kategooria kaitsealuste loomaliikide nimekirja. Kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluvad need, kes ise ei pruugigi olla haruldased, ent on kitsalt kohastunud ning vivad seetttu sattuda ohtu, kui elupaikade seisund halveneb.

Kus neid vib nha ja kuidas ra tunda. Mitte kik kiilid, kes elavad rabas, ei ole rabakiilid, ja kik rabakiilid ei ela sugugi mitte ainult rabas. Rabajrvede mber vib suvi lbi nha lendamas erisuguseid kiile: vikseid saledaid krsikuid ja liidrikuid, silmatorkavalt suuri ja kiireid tondihobusid, metalselt likivaid rohelisi hiilge- ja likkiile ning tagasihoidlikumaid loigu- ja rabakiile.

Rabakiilid on kiililiste seas keskmist kasvu. Kiilide kohta on neil sna lhike tagakeha (2127 mm), kuid laiad ja pikad tiivad (siruulatus 5066 mm). Nad lendavad madalal taimestiku kohal, peatudes tihti vljaulatuvatel taimeosadel. Eemalt vaadates on nad vikesed, mustad, suurte tumepruunide silmadega. Lhemal vaatlusel vib mrgata iseloomulikke tunnuseid, mille jrgi neid teistest kiilidest eristada: tumepruunid lbipaistmatud laigud tagatiibade alusel kehapoolses osas ning valge laup ehk ngu (kreeka keeles leuco valge, rhinos nina, siit ka ladinakeelne perekonnanimetus Leucorrhinia). Keha on neil tihedalt kaetud karvadega, eriti pikad ja tihedad on rindmikukarvad. Mnel liigil kaunistavad musta tagakeha silmatorkavad punakad vi kollakad laigud.

Kikidest teistest rabas lendavatest kiilidest sarnanevad oma suuruse, kuju ja kitumise poolest rabakiilidega ainult loigukiilid. Nad on samamoodi lhikese tagakeha ja laiade tiibadega, kuid nende tiibadel ei ole tumedaid laike, mnel neist on hoopis suured kollased laigud. Loigukiilide saledad tagakehad on kll altpoolt mustad, kuid nende seljapool on kollakas vi punakas (vlja arvatud must-loigukiil, kes vib olla leni must) ja ka rindmik on enamasti peene musta mustriga kollasel taustal vi punakaspruun. Seetttu on nad eemalt vaadates pigem kollased vi punased, mitte musta vrvi. Laup on neil kll hele, kuid erinevalt rabakiilidest kollakas.

Kolmest knealusest rabakiilist on valgelaup-rabakiil ainus teline rabaelanik. Suur-rabakiili ja hnnak-rabakiili vib leida ka mujal: taimestikurikaste vikejrvede ja tiikide ning vanajgede mbruses.

Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons). Isase tagakeha on valdavalt must (ainult rindmiku lhedal kaetud helehalli kirmega) ja kitsas, tagapool ige natuke laienev. Emase tagakeha on samuti peamiselt must, aga rindmiku lhedal on tagakehallidel vikesed kollased laigud. Tagakeha lpeb nii emasel kui ka isasel kahe sabalisandiga, mis paistavad silma valge vrvuse tttu. Teistest rabakiilidest saab teda eristada veel alahuule jrgi: valgelaup-rabakiilil on see keskelt must, klgedelt hele. Kikidel teistel rabakiilidel on alahuul leni must.

Hnnak-rabakiili (L. caudalis) iseloomustab nuiakujuline tagakeha (eestpoolt kitsas ning tagant laienev), mis jtab temast petlikult suurema mulje. Isasel on tagakeha esimesed llid helehallid, tagumised mustad, sabalisandid tagakeha tipus silmatorkavalt valged. Tiibade tipus olevad tiivatpid on isasel kahevrvilised: tiiva pealmisel kljel valged, alumisel kljel aga pruunid. Emase tagakeha esimestel llidel on seljapoolel vikesed kollakad laigud ning tagatiibade alusel olevad tumepruunid laigud on mnikord mbritsetud kollase sriga; lemised sabalisandid on neil valged nagu isastelgi, tiivatpid mlemalt poolt tumepruunid.

Suur-rabakiil (L. pectoralis) on teiste rabakiilidega vrreldes natuke suurem ja jssakam. Isasel on laiem pea ja rindmik ning htlaselt jme tagakeha, mis on alt must, kuid seljapoole esimesel kuuel llil oranpunaste laikudega. Iseloomulik tunnus on suur sidrunkollane laik seitsmendal llil. Erinevalt kahest eelmisest liigist on suur-rabakiili sabalisandid mustad. Tagatiibade alusel on tumedad laigud nagu teistelgi rabakiilidel ning vikesed tumedad laigud vivad olla ka eestiibadel. Emane on isasest natuke saledam, suurte kollakasoranide laikudega tagakehal, kollakad laigud vivad olla ka tiibadel.


Bioloogia ja elupaik. Rabakiilid on tagasihoidlikud nii vlimuselt kui ka kitumiselt. Lennates hoiduvad nad madalale, taimestiku ligi, ning peatuvad tihti vljaulatuvatel kanarbikuokstel vi teiste taimede vartel, mnnitvedel, kuivanud raagudel ja muul risul. Isased valivad toitumiseks he kindlapiirilise ala.

Nagu kik teisedki kiilid on rabakiilid rvtoidulised, svad viksemaid lendavaid putukaid. Nad rndavad saaki enamasti vee kohal ja prduvad siis tagasi puhkama eenduvatele taimevartele. Hnnak- ja suur-rabakiil armastavad istuda ka veetaimede ujulehtedel (vesikupp, vesiroos).

Isased kiilid hoiavad oma territooriumi ning pavad paaritumiseks emaseid. Mrgates mnd sobivat, lendavad nad juurde ning haaravad oma tagakeha tipus asetsevate sabalisanditega emasel kukla tagant kinni. Rabakiilid paarituvad taimestikul istudes, see kestab umbes pool tundi. Kui neid paaritumise ajal hirida, siis tusevad nad tandemina lendu ja maanduvad mujale, et poolelijnud tegevust jtkata.

Prast paaritumist isane lahkub ning emane suundub ksi munema. Selleks lendab ta rabalauka vi mne teise sobiva viksema veekogu kohal ning pistab tagakeha madalasse vette vi mrja turbasambla vahele.

Munast koorub ussikesesarnane eelvastne, kes peagi kestub. Eelvastse kestast vljub vastne. Vastsed elavad veetaimestiku vahel vi madalama veekogu phjas kaks kuni kolm aastat. Nad kasvavad kuni 25 millimeetri suuruseks ja kestuvad umbes kmme korda, kuni saavutavad tiskasvu ning on valmis veest vlja ronima. Enne viimast kestumist kogunevadki vastsed madalamasse vette ning ronivad siis mda taimevarsi vi turbasammalt kuivale. Viimasest vastsekestast vljub tiivuline kiilivalmik, kes enne ralendu peab pikalt tiibu sirutama ning kuivama. Taimevarrele vi samblale jb temast maha kitiinist vastsekest (eksuuv), mille jrgi on vimalik mrata kiili liiki.

Valmikud lendavad ringi tavaliselt juuni lpust kuni juuli alguseni. Selle aja jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, juuli lpus saab nende eluiga otsa. Augustis vib nha lendamas veel vaid ksikuid rabakiile. Talve elavad le nende jrglased vastsetena veekogu phjas.


Levik. Kolmest mainitud rabakiilist on Eestis kige laiemalt levinud valgelaup-rabakiil, kes elab peaaegu kikjal, kus on rabalaukaid. Tema senised leiukohad jvadki peamiselt suuremate rabalaamade piirkonda, mrgatud pole valgelaup-rabakiili vaid Hiiumaal. Kaks teist liiki on levinud paiguti.

Hnnak-rabakiili oli kuni 1990. aastateni leitud peamiselt Kagu-Eestist, vaid ks teade oli Lne-Eestist, Matsalu lahe rest. Nd on seda kiili ptud ka Kirde-Eestis: Narva jkke suubuva Karoli struuga (vanaje) ja Jaama struuga mbruses ning mujal.

Suur-rabakiil on meil selle perekonna kige haruldasem: kuni 1990. aastate alguseni oli teada vaid kuus leiukohta. 1994. aastast prineb teade Taheva kandist. Luna-Eesti jrvesid uurides leiti see kiil 2002. aastal Karula Kstre jrves, kus ta lendas koos hnnak-rabakiiliga. Samal aastal pdsid Tartu likooli bioloogialipilased he suur-rabakiili Tartu lhistelt, Ihastest. llatusena leiti seni haruldaseks peetud liiki mullu rohkesti Karula rahvuspargist Mundilt, kobraste paisutatud ojale tekkinud jrvekese rest, ja eriti arvukana Tartu lhistelt Krevere silla krval asuvast suletud vanaje sopist. Mlemas kohas oli teda niisama palju kui meil tavalist punakas-rabakiili (L. rubicunda). Vimalik, et Kesk-Euroopas kohati taandunud suur-rabakiil laiendab Eestis oma levilat. Seda huvitavam oleks asja phjalikumalt uurida.


Ohud ja vaenlased. Philine oht rabakiilidele on nende elupaikade, eelkige vastsetele sobivate veekogude muutumine inimtegevuse mjul.

Rabakiilide looduslikud vaenlased on esmajoones nende vastsetest toituvad kalad. On leitud, et mne rabakiili arvukust mjutab see mrgatavalt: nende liikide vastseid on rohkem veekogudes, kus kalu pole. Paljudel kiilidel on vastsete tagakehal ogad, mis neid kalade rnnaku eest kaitsevad. Mitmel rabakiilil on need ogad kas vga vikesed vi kadunud. Siit tulenebki oletatav seos rabakiilide vastsete vliskuju, kaitsekohastumusliku kitumise ning veekogu elupaigaks sobivuse vahel olenevalt sellest, kas seal kalu on vi ei ole. Pnevad uuringud on alles algjrgus.




JANIKA RUUSMAA, JAAN LUIG
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet