Elame Järvamaal Metsla külas. Meie maja ümber on väike aed kasvuhoonega, aia taga tiik. Et mullune suvi oli jahe, siis hoidsin kasvuhoones ka suuri lillepotte kannadega.

Ühel suvehommikul läksin kasvuhoonet rohima. Tõstes kannapoti rohimisel eest ära, märkasin poti all kaht sisalikku: üks suurem, teine väiksem. Aga nende nahk ei olnud sile ja seljal polnud mustrit, nagu meie sisalikel tavaliselt: loomakesed olid tumehallid, peaaegu musta värvi, nende nahk krobeline, justkui mullikestega, varbaotsad ja kõhualune aga oranþid.

Loomad olid väga rahulikud, nii et sain neid tükk aega vaadelda. Lõpuks pugesid lauajupi alla. Töö tehtud, panin lillepoti endisele kohale tagasi. Järgmisel hommikul olid “üürilised” tagasi. Abikaasa väitis, et need on samad sisalikud, kes meil tiigis ujuvad, üksteist taga ajavad ja päikese käes hullavad. Vaidlesin veel vastu, et sisalikud teatavasti ei uju ... Koju tulnud poeg tegi huvitavatest loomakestest ka pildi.

Sügise poole ilmus Järva Teatajas foto ja kirjeldus Euroopas üliharuldasest kahepaiksest harivesilikust, keda on leitud ka Järvamaalt Jalgsema külast. Pildil tundsin ära meie oma “sisalikud”.

Saadan nüüd foto näha ja küsin: kas need on harivesilikud?

Marit Laanet Järvamaalt

Kommenteerib kahepaiksete hea tundja Riinu Rannap

Pildil on tõepoolest harivesilikud. Tegemist on teise harivesiliku leiuga Järvamaal viimase kümne aasta jooksul. Andmeid harivesiliku kohta selles maakonnas on teada ka 1980. aastatest, kuid hiljem kontrollides pole teda neist kohtadest siiski leitud. Üks põhjusi võib siin olla ka selles, et kaht vesilikuliiki ei osata eristada. Segadust tekitab harivesiliku liiginimetus, mis viitaks justkui sellele, et teisel, meil üsna tavalisel tähnikvesilikul harja pole. Tegelikult areneb nahkjas hari sigimisajaks mõlema liigi isaslooma seljale.

Harivesilik kuulub sabakonnaliste seltsi. Oma pika saba tõttu võib ta esmapilgul tõepoolest sisalikku meenutada. Lähemal vaatlemisel on aga näha, et erinevalt sisalikust puuduvad vesilikul soomused.

Harivesilik, kes veedab suurema osa oma aktiivsest elust vees, tuleb kuivale maale pärast sigimist. Seepärast ei näegi kuival maal liikuvate isasloomade seljal harja. Päevaks poevad vesilikud niisketesse paikadesse kändude, puujuurte, kivide, lauajuppide või sambla alla. Oma varjepaigast välja toiduotsingule tulevad nad alles videvikus või ööpimedas. Sellise peidulise eluviisi tõttu märgatakse vesilikke harva ja tuntakse halvasti. Põhjalikumalt võib harivesilikest lugeda Eesti Looduse eelmise aasta juulinumbrist.

Kuigi harivesilik on Eestis üsna haruldane ja hajusalt levinud, on siiski põhjust arvata, et teda on tunduvalt rohkem, kui praegu teame. Seetõttu on väga oluline oma harivesiliku leiust teada anda kohalikule keskkonnateenistusele, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonnale (Narva mnt. 7A, 15172 Tallinn) või Eesti Looduse toimetusele.