Väiksemate jõgede ääres või järvekallastel jalutades on ilmselt paljud silmanud osaliselt hööveldatud puid või teravatipulisi kände. Mõni ehk isegi jalgupidi kaldaäärsesse auku vajunud. Teadagi, kelle kätetöö see on: läheduses asuvas veekogus elab kobras.

Tõesti, nende veelembeste elukate arvukus on Eestis tunduvalt suurenenud. Ehk koguni ülemäära, miks muidu on mõned isendid valinud elupaigaks isegi mõne veekogu keset linna. Nii näiteks on need loomad huvitunud elutingimustest Tartu botaanikaaia tiigis ja seadnud end sisse Rakvere linnas.

Kopra vägitegusid on ajakirjade ja ajalehtede veergudel kajastatud veelgi. Üks värvikamaid on lugu sellest, kuidas kobras Põlvamaal metsa põletas, pannes isegi maa sees oleva sõjaaegse lõhkekeha plahvatama. Selle aasta alguses võis ühest päevalehest lugeda aga mõttearendust Emajõest Tartu botaanikaaeda kulgeva klaaskatusega kopratunneli kohta. Iseenesest pole idee paha ja tunnelis ringi sagivad loomad oleksid linnarahvale tore vaatamisväärsus. Siiski tundub see autori fantaasialend üsna utoopiline.

Inimese ja kopra suhted on läbi aegade olnud üsna eriskummalised. On arvatud, et kobrastes elavad edasi lahkunute hinged ja meil on nendelt tegelastelt nii mõndagi eeskujuks võtta. Eesti tunnustatud loodusmees Fred Jüssi on oma raamatus “Rebasetund” kirjutanud: “Oma loomingut kobras lõhkuda ei oska – tammisid mõistab ta ehitada ainult kõrgemaks. Selle poolest erineb kobras inimesest, kes võib ehitada terve linna ja need samas jälle laiali lõhkuda või maha põletada”.

Kuigi koprad on nii mõnegi maaomaniku surmani ära tüüdanud, on neid paisuehitajaid siiski peetud igati märkimisväärseteks. Nii võib meist igaüks kas või Eesti iseseisvuspäeva puhul tuttavale kaarti saates kleepida ümbrikule hiljuti välja antud postmargi, millel on kujutatud oksahunnikul kükitav kobras.

Kopra pahategudele mõeldes tasub siiski meenutada ütlust, et pole halba ilma heata. Kui inimhuvid välja jätta, on nende loomade tegevusel ju ka häid külgi. Kobraste ülespaisutatud veekogudest ja üleujutatud aladest saavad ühtaegu ülimalt soodsad elupaigad paljudele teistelegi taime- ja loomaliikidele.

Koprast kui üliolulisest loomast kirjutame Eesti Looduses kindlasti ka edaspidi, kuigi viimati oli temast pikemalt juttu alles 2002 juuli-augustinumbris.