Olmevee, eriti aga joogivee teema on sageli andnud kõneainet, sest piisaval hulgal hea kvaliteediga veest on kohati saamas väärtus omaette.

Olmeveega seotud probleemid ei ole omased mitte üksnes veevaestele piirkondadele, kus need avalduvad küll palju teravamini: rahvaarvu kasvuga suureneb ka vajadus vee järele. Omad hädad on sealgi, kus vett on küllaldaselt. Kui palju, kust kohast, kuidas ja millise hinnaga vett elanikele toimetada ning kellel on eesõigus sellega tegelda – seda tuleks paljudes riikides selgitada; ühtlasi haakub teema päevapoliitikaga.

Esimest korda arutati globaalseid veeprobleeme 1978. aastal, kui Argentinas korraldati ÜRO eestvõttel maailma esimene veekonverents (First World Conference on Water Resources). Peamised arutlusteemad olid seotud kolmanda maailma riikidega, sest suurem osa nende elanikkonnast paikneb aladel, kus vett pole vajalikul hulgal aasta ringi.

Nüüdseks on ülemaailmsetest arvuka osavõtjaskonnaga veeüritustest saanud iga-aastased sündmused ning probleemidega tegeleb mitu rahvusvahelist organisatsiooni: UNESCO, WMO, UNEP, FAO, IAHS, IAWR jt. Üks tuntuim suurüritus on veefoorum, mida korraldatakse kolme aasta tagant; järgmine on 2006. aastal Méxicos. Iga aasta augustis peetakse Stockholmis veenädalat ning alates 1995. aastast on 22. märtsil tähistatud ülemaailmset veepäeva.

Oluline arengu- ja heaolutegur kogu maailmas. Veeprobleemidega hakati tõsisemalt tegelema 20. sajandi teisel poolel. Põhjuseks asjaolu, et pärast Teist maailmasõda suurenes veetarbimine 1960. aastaks ligikaudu kaks korda, kiire majandusarenguga riikides veelgi enam (# 1). Peamiselt tingis järsult ja paljuski ootamatult suurenenud veevajaduse tohutult laienenud niisutusmaaviljelus. Samuti suurenes veetarvidus tööstuse arengu tõttu: ehitati uusi ja suuri soojuselektrijaamu, metallurgia- ning keemiatehaseid. Arvestataval määral ilmnesid veekaod soojema kliimaga (ariidsetes) piirkondades, kus lisandus auramine veehoidlate ja kanalite pinnalt: niisutusmaaviljeluse veevajadus suurenes seepärast 10–15% võrra [7]. Viimasel paarikümnel aastal on veetarbimise kasv aeglustunud ja stabiliseerunud, eeskätt tööstusliku veetarbe suhtelise vähenemise tõttu. Paraku mõningane kasv siiski jätkub. Tarbitavast veest kõige suurem osa ehk 80–85% läheb põldude ja istanduste niisutusveeks, 10–12% tööstuse jaoks ja ainult 4–5% olmeveevarustuseks.

Praegu hõlmab kogu veetarbimine ligi kümnendiku kasutatavatest varudest. See pole küll suur näitaja, kuid tarbimine ja varude jaotus ei lange maa-alalt kokku. Probleeme tekitab see esmajoones kuivema kliimaga piirkondades asuvatele arenguriikidele, kus enamikku põllukultuure pole ilma niisutuseta võimalik kasvatada ning rahvastiku juurdekasv ja sanitaartingimuste parandamine suurendavad olmevee vajadust.

Olmevajadusteks kasutatav vesi. Joogi- ja üldse olmevee tarbimine oleneb suuresti kliimaoludest ning vee kättesaadavusest, samuti elulaadist ja tavadest. Mugavustega korterites ja majades kasutatakse vett inimese kohta mitu korda rohkem kui seal, kus vesi tuuakse ämbriga õuel olevast kaevust; kui kaevud pole aga sügavad võib veevaesel ajal (näiteks põuastel suvedel) olla ajutine veepuudus. Arenenud riikide linnades on veetarbimine inimese kohta tavaliselt 300–600 liitrit ööpäevas, USAs ja Kanadas ning Lääne-Euroopas kohati kuni 800 l/ööp. Samas tarbitakse suuremas osas Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas 50–100, veevaestes piirkondades aga ainult 10–40 l/ööp. inimese kohta või veelgi vähem. Sotsiaalse arengu ja elatustaseme tõusu tõttu laiendatakse arengumaade linnades ühisveevärki ja -kanalisatsiooni pidevalt. See aga suurendab veetarvet ning pingestab veevarude kasutust, eriti veevaestes piirkondades.

Sanitaarsete ja füsioloogiliste vajaduste katteks kulutab inimene vähemalt poolsada liitrit vett ööpäevas, olenemata riigi ja inimeste majanduslikust, sotsiaalsest ja poliitilisest staatusest. Maailmas on aga 50–60 riiki, kus inimese kohta tarbitakse vett alla 50 l/ööp., neist mõnedes majanduslikult ja veevarude poolest vaestes riikides, nagu Gambia, Mali, Somaalia, Mosambiik isegi alla 10 l/ööp. [5]. Rahvaarvult maailma suurimates riikides Hiinas ja Indias on veevaeseid piirkondi, kus kümnetes miljonites majapidamistes kasutatakse vett alla soovitatava tarbimistaseme. Isegi USA-s ja Kanadas arvatakse olevat ligi kümnendik elanikest olukorras, kus ei ole tagatud minimaalne vajalik veehulk [2]. Selle kohta, kuivõrd vastab kolmanda maailma riikides joogivesi nõuetele, on usaldusväärseid andmeid vähevõitu. Piirkondades, kus vett ammutatakse peamiselt jõgedest, on vee omadused suurem osa aastast halvemad, kui üldlevinud joogiveestandardid ette näevad. Veevaesel perioodil on reostunud jõed hoopis nakkushaiguste edasikandjad – nii on juhtunud Lõuna-Aasias ja Aafrikas.

Euroopas on riikidevahelised erinevused olmeveetarbimises küll väiksemad kui maailmas tervikuna, kuid siiski arvestatavad. Euroopa Liidu statistikakeskuse Eurosta 2003. aastal avaldatud andmeil kulub EL-i vanades liikmesriikides keskmiselt 150 liitrit vett inimese kohta ööpäevas, uutes liikmesriikides (need, kes ühinesid 1. mail 2004) aga vaid 105 liitrit. Nii suure erinevuse üheks põhjuseks peetakse oma veevärgi (oma kaevud) suuremat osatähtsust uutes liikmesriikides, sest ühisveevärk ei ole nii laialdaselt välja ehitatud.

Euroopa Liidu maades mõjutab veetarbimist ka vee hind. Neis riikides, kus vesi on kallis (Saksamaal, Belgias, Hollandis, Austrias ja Taanis), kulutatakse vett suhteliselt vähe. Väikese veetarbimise poolest paistab silma Belgia: seal saavad inimesed hakkama keskmiselt 113 liitriga ööpäevas. Suurimad veetarbijad on soomlased, kes kulutavad inimese kohta ööpäevas 214 liitrit. Eesti jääb praegu selles pingereas tagasihoidlikule kohale: 101 liitrit inimese kohta ööpäevas. Tõenäoliselt on see tingitud vee hinna mitmekordsest tõusust viimasel kümnendil.

Olmevee tarbimise kohta on tehtud pikaajalisi ja täpseid mõõtmisi, kuid ikka tuleb ette erinevusi. Paraku ei saagi need arvud alati kokku langeda, sest olud, võimalused ja ka rahaline olukord on inimestel sedavõrd erinevad. Paljude uurimisandmete ja veetarbenormide põhjal võib üldistada, et täieliku külma- ja soojaveevarustusega elamutes on veekulu inimese kohta ligikaudu kakssada liitrit ööpäevas. Jaotus põhiliste kasutusviiside järgi on toodud tabelis.

[Tabel] Vee tarbimine täieliku veevarustusega majapidamises inimese kohta (l/ööpäev).
Tarbimiskoht Soe vesi Külm vesi Kokku
Köök 35 30 65
Vann/duðð 25 35 60
Valamu 10 10 20
WC - 55 55
KOKKU 70 130 200

Hooajati lisanduvad teisedki veekasutusliigid: aedade või kasvuhoonete kastmine, ilubasseinide ja aiatiikide täitmine jms., mis pole tegelikult olmeveetarbimine. Ent kui kastmis- ja basseinivesi võetakse tavalisest veevarustussüsteemist, läheb ka see vee hulk paratamatult olmevee arvestusse.

Veetarbimise arvestus Eestis. Alates 1970. aastate lõpust on meil peetud arvet veekogudest ja põhjaveest võetava vee hulga ning selle tarvituse üle [1]. Veekasutust ja -kaitset puudutav andmestik on olulisimaid keskkonnastatistika osi praeguseni. Paraku tuleb seda teavet kasutades võtta arvesse mõningaid puudusi: info elanikkonna veetarbimise kohta ei ole kõikehõlmav. Ebatäpsused algavad juba sellest, et meil ei ole korralikku ülevaadet inimeste tegelikust paiknemisest. Teatud määral on see paratamatus ja kogu veetarbimist see kuigi palju ei mõjuta. Arvestusest jäävad aga välja kõik need veetarbijad, kelle veevõtt puur- või salvkaevudega on alla 5 m3/ööp. See tähendab, et ühisveevärgita elanikkonda siinjuures arvesse ei võeta, ka neil juhtudel, kus on tegemist tiheasustusalaga, rääkimata hajaasustusest. Suhteliselt rohkem on inimesi välja jäänud suurema maaelanikkonna osatähtsusega piirkondades, nagu Kagu- ja Lääne-Eestis ning saartel. Seevastu Harju-, Lääne- ja Ida-Virumaal ning Tartumaal on ühisveevärgist vett saavate inimeste osakaal kindlasti suurem. Hinnanguliselt jääb arvestusest välja 20–30% elanikest; kogu Eestis võiks see näitaja olla 23–25% [8] ehk ümmardatult veerand elanikkonnast. Teisest küljest pole kogu elanikkonda hõlmav veearvestus ka kuigi kasulik: väiketarbijad suurendavad mitu korda arvepidamise kulusid.

Arvestades Eesti maapiirkondades ajalooliselt välja kujunenud hajaasustust, pole eesmärk liita kõik majapidamised ühisveevärgiga. Osa inimestele jääbki oma veehaare: madalad puurkaevud, salvkaevud või mõnes kohas maapinnale väljuv allikavesi. Ka Euroopa Liidu joogivee direktiivi nõuded kehtivad veevarustussüsteemidele, kus tarbitakse vett vähemalt 10 m3 ööpäevas või kui süsteemiga on ühendatud üle poolesaja majapidamise.

Riikide majanduslikku arengutaset hinnates on küllaltki sageli võetud arvesse ka tööstuses, põllumajanduses, transpordis ning olmes tarbitava vee hulk. Üldistatult võib seda nimetada sotsiaal-majanduslikuks veetarbimiseks. Vett ammutatakse kas veekogust või põhjaveekihtidest, aga võrreldes võetava veega, on loodusesse tagasi suunatud vee kvaliteet tunduvalt muutunud. Energeetikas kasutatav vesi jääb sellest arvestusest välja: enamik elektrijaamade jahutusveest suunatakse veekogusse tagasi ning veekvaliteedi muutused on seotud vee temperatuuri tõusuga, mis võib põhjustada veekogu nn. termilist reostust. Samamoodi ei hõlma sotsiaal-majanduslik veetarve kalakasvatuses kasutatavat vett ning põllumajanduses kuivendussüsteemidega ärajuhitavat vett, küll aga peetakse arvestust niisutuses ning karjakasvatuses kasutatava vee kohta.

Ühe elaniku kohta võetava vee hulga puhul peame arvestama kõike eelnimetatut: muidu saaksime väära tulemuse. Ammugi ei tohiks Eesti summaarset veetarvet hinnata nii, et liidame kokku veevõtu tööstuses, energeetikas, põllumajanduses, kalakasvatuses ja olmes ühe elaniku kohta, nagu mõnigi pigem tagasihoidlik. Kõigis linnades ja suuremates maa-asulates on ühisveevärk, sealt saab vett Paldiskis 99%, Tallinnas ja Jõhvis 97%, Tartus 95% ning Paides ja Haapsalus 93% linna elanikest. Ülejäänud linnades ja alevites on see näitaja enamasti üle 80%, kuid mõnes valdavalt vanema hoonestusega alevikus isegi alla 50%. Siiski ei saa ühisveevärki kasutada üsna paljud hõredama hoonestusega väikelinnade ja alevite äärealade elanikud. Seal saadakse vett peamiselt oma kaevudest, nagu hajaasutusega külades. Ülejäänud 350 000 inimese veetarbe kord on tehtud. Suured erinevused tekivad seepärast, et riikliku veearvestusega on hõlmatud ka soojuselektrijaamade jahutusvesi (# 2). Olukorras, kus Narva soojusjaamade võimsusest on rakendatud umbes pool, on jahutusvee hulk aastas keskmiselt ligi 40 m3/s. See on Narva jõe keskmisest vooluhulgast elektrijaamade veehaarde lävendis üks kümnendik. Soojuselektrijaamade jahutusvee mõju loodusele on väike ning peaaegu niisama palju vett suunatakse veekogusse tagasi, kui sealt võetakse. Suur jahutusvee hulk ei põhjusta kusagil veepuudust, sest enamik sellest võetakse Narva jõest, mille äravool on väga suur, arvestades Eesti veevajadust.

Olmevett kulub Eestis pigem vähe. 2003. aastal oli Eestis 1,356 miljonit elanikku. Neist kolmveerand ehk ümmarguselt miljon inimest kasutab ühisveevärki ja nende aastane veetarbimine oli kokku 42,425 miljonit m3. Ühe inimese kohta teeb see 116 liitrit ööpäevas, mis pole sugugi suur hulk, normiks võtame ligikaudu 50% ühisveevärgiga hõlmatud keskmisest tarbimisest, mis teeb 55–60 liitrit ööpäevas ning 7 miljonit m3 aastas. Nende lähteandmete alusel tarbib Eesti elanikkond aastas ligikaudu 50 miljonit kuupmeetrit vett: keskmine olmevee tarbimine ühe inimese kohta on seega ligikaudu 100 l/ööp. See näitaja (ingl. specific household consumption) on ametlikult esitatud ka Euroopa veeühingute assotsiatsioonile (EWA – European Water Association).

Praegusel ajal on Eestis sotsiaal-majanduslik veetarbimine elaniku kohta ligikaudu kaks korda suurem olmevee tarbimisest. Kui nõukogude perioodi lõpuaastail (1990-ndail) oli olmevesi kolmandik sotsiaal-majanduslikust veetarbimisest, siis alates 1993. aastast kuni praeguseni hõlmab see peaaegu poole (# 3). Muutuse üks peamine põhjus on majanduslik langus, sh. mõne suure veetarbega tööstusettevõtte sulgemine. Ainuüksi Tallinna tselluloosi- ja paberivabrik vajas oma suurima tootmismahuga aastatel kuni 55 000–60 000 m3 vett ööpäevas, mis oli linna summaarsest veevajadusest veerand.

Kuid ka olmeveetarbimine ühisveevarustuses on Eesti taasiseseisvumise järel vähenenud üle kahe korra: eeskätt seetõttu, et vett on hakatud säästlikumalt kasutama, mis omakorda on seotud ökonoomsemate sanitaarseadmete paigaldamisega ja veekadude vähenemisega asulate veevõrgus; kindlasti on mõju avaldanud ka veehinna tõus (# 4 ja # 5).

Tarbime peamiselt põhjavett. Veepuudust elanikkonna veega varustamisel Eestis üldiselt ei ole. Pinnavett on meil väga palju: hüdroloogiliselt keskmisel aastal on jõgede summaarne äravool 12 km3.

Eesti põhiline mageda vee allikas on aga põhjavesi. Seda kasutatakse valdavalt joogi- ja olmeveena, kuid erandjuhul ka tootmisveena, kui seda nõuab tootmistehnoloogia või kui mujalt hangitava vee kasutus on seotud ülemäära suurte kulutustega. Vajaduse korral võib veevõtt põhjaveest olla paiguti praegusest mitu korda suurem, välja arvatud Tallinnas ja mõningates kohtades selle lähiümbruses ning põlevkivi kaevanduspiirkondades Kirde-Eestis, kus mäetööstus on põhjavee looduslikku reþiimi ja kvaliteeti tugevasti mõjutanud.

Enamikul linnadel ja suurematel maa-asulatel on olemas kinnitatud põhjavee tarbevaru, mis kokku võimaldab kasutada 0,5 miljonit m3 vett ööpäevas (# 6 ja # 7). Kinnitatud tarbevarust üle poole hõlmab Harju, Lääne-Viru ja Ida-Viru maakondade veevaru, kuna sellesse piirkonda on koondunud riigi põhiline tööstus ja majandustegevus ning rohkem kui pool elanikkonnast. Veeseaduse järgi peab põhjavee tarbevaru olema kinnitatud neil veehaaretel, kus veevõtt ööpäevas ületab 500 m³. Ajapikku selgitatakse täpsemalt ka väiksemate asulate veevarusid, et ka tulevikus oleks meil tagatud piisaval hulgal looduslikult kvaliteetse vee saamine. Veevõtt kinnitatud varuga veehaaretest oli 2003. aastal veidi üle 20% tarbevarust. Enne 1990. aastat kinnitatud põhjavee tarbevaru oli küllaltki suur: see pidi rahuldama tööstus- või teiste majandusobjektide ehituse või laiendusega seotud perspektiivseid veevajadusi. Nüüdisaegne elukorraldus on aga oluliselt muutunud ja suurem osa uutest veehaaretest on jäänud välja ehitamata. Põhjusi on mitu: kaugus tarbijast, üldine veevajaduse on vähenenud, oma osa on ka rahapuudusel.

Eestis on vesi maapõues eri sügavusel. Põhjaveekihtide kujunemine ja paiknemine olenevad üldgeoloogilistest tingimustest. Kuna Eesti aluspõhi on lõuna suunas kaldu, siis põhjast lõunasse põhjaveekihtide arv kasvab. Ajalooliselt võeti vett kõigepealt maapinnalähedastest kihtidest: kaevud olid madalamad, lihtsam ja odavam oli puurida ning vähem tuli kasutada pumpamisseadmeid. Kui maapinnalähedasest veest enam ei jätkunud või vesi mingil põhjusel reostus, hakati puurima sügavamaid kaevusid. Nii ulatuvad tänapäeval tarbevee puuraugud Lõuna-Eestis kohati 400–500 meetri sügavusele. Praegusajal kasutatakse enamasti kuue eri veekompleksi vett: Kvaternaari, Kesk-Devoni, Kesk- ja Alam-Devoni – Siluri, Siluri-Ordoviitsiumi, Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi veekompleks [3].

Kvaternaari veekompleks (Q) on maapinnalähedaste veekihtidega. Kuna vesi on hästi kättesaadav, kasutatakse kvaternaari setetes olevat vett laialdaselt salvkaevude, aga viimastel aastatel üha rohkem ka madalate puurkaevudega.

Kvaternaarisetetest pärineva vee suurim puudus on selle kerge reostatavus, mistõttu suuremates asulates võib vee kvaliteet olla halb. Parema kvaliteediga ja suurema veeandega on glatsiofluviaalsed setted. Suhteliselt suured ühisveehaarded on rajatud Jõhvi lähedal Vasaveres, Tartus Raadi-Maarjamõisa ja Tallinnas Männiku-Pelguranna peamiselt liivade ja kruusadega täidetud mattunud ürgorgude kohale. Tinglikult võib nende hulka arvata ka Männiku sandursetete põhjavee, mis pakub huvi Tallinna täiendava põhjaveeallikana.

Oluline Ida-Virumaa linnade veeallikas on Vasavere veehaare, mille kinnitatud põhjavee tarbevaru on 10 000 m³ ööpäevas. Praegune veevõtt Ahtme linna jaoks ulatub aga üle 5000 m³ ööpäevas. Väga hea kvaliteediga Vasavere mattunud oru veevaru ei kasutata kaugeltki täielikult. Selle vesi suundub loodusliku põhjaveevooluna itta ning pumbatakse välja Narva põlevkivikarjääris. Võttes arvesse Kambriumi-Vendi veekompleksi põhjaveevaru piiratust ning eriti selle vee kvaliteedi mittevastavust joogivee nõuetele (eeskätt radioaktiivsete näitajate osas), ei tule Vasavere mattunud oru vett juba lähiaastail hakata kasutama mitte ainult Ahtme ja Jõhvi, vaid ilmselt ka Kohtla-Järve veevarustuses Kambriumi-Vendi vee lahjendajana.

Kesk-Devoni veekompleksi (D2) kasutatakse ühisveevarustuses peamiselt Häädemeeste–Viljandi–Tartu–Kallaste joonest lõuna pool ehk suuremal osal Devoni ladestu avamusalal. Viimastel aastatel on veevõtt selle veekompleksi kihtidest pidevalt vähenenud ja 2003. aastal hõlmas see alla 10% kinnitatud põhjaveevarust (# 6). Vee kõige ebameeldivam komponent on raud. Selle keskmine sisaldus – 1,27 mg/l – ületab ligikaudu kaks korda teiste Eesti veekomplekside vee rauasisalduse ja üle kuue korra joogiveele lubatud piirsisalduse (0,2 mg/l). Kuna vett tarbitakse praegusel ajal vähem, siis süvenevad torustikku seisma jäänud vees taandavad tingimused: vee Fe2+-sisaldus suureneb, SO42--sisaldus väheneb ning anaeroobsete bakterite elutegevuse tagajärjel tekib väävelvesinik (H2S). Anaeroobsest keskkonnast annab tunnistust ka see, et 16% puurkaevude vees on ammooniumiooni kontsentratsioon üle 0,5 mg/l. Kohati on puurkaevude vees mõõdetud ka liiga suurt Ba2+-sisaldust (Tartu, Otepää, Valga, Tõrva) ja Ni2+-sisaldust (Otepää, Viljandi, Võru) [6].

Kesk- ja Alam-Devoni põhjaveekompleks (D2–1) on oluline joogiveeallikas Pärnus, Viljandis, Tartus ja mujal Lõuna-Eestis. Seda vett tarbitakse enamasti koos allpool (sügavamal) lasuva Siluri veekompleksi põhjaveega, mistõttu on praegusajani peetud põhjaveevaru ja veevõtu arvestust koos (# 7).

Praegusel ajal kasutatakse Lõuna-Eesti linnade kinnitatud tarbevarust ligikaudu 18 000 m³/ööp. ehk 18%. Suurim tähtsus on kompleksil Pärnu linna ühisveevarustuses, mis kasutab Reiu ja Vaskrääma veehaaret. Selles rannaäärses piirkonnas on veevõtu suurenemise korral tekitanud muret kloriidide sisaldus: kui veevõtt suureneb, suureneb merevee mõju tõttu samavõrra ka kloriidide sisaldus põhjavees. Aastail, mil vett tarbiti kõige rohkem, langes põhjaveetase neis veehaaretes 4–5 meetrit allapoole merepinda. Kuid seniajani ei ole veevõtu vähenemisega kaasnenud samaväärset kloriidide sisalduse langust: põhjavee survepind on jätkuvalt merepinnast sügavamal; kloriidide sisaldus võib märkimisväärselt väheneda alles siis, kui põhjavee survepind tõuseb üle meretaseme.

Tartus on veevõtt sellest veekompleksist viimastel aastatel vähenenud üle kahe korra: kui 1997. aastal oli see üle 14 000 m³/ööp., siis 2003. aastal pisut üle 7000 m³/ööp. Vähenenud veevõtuga on kaasnenud aga survepinna tõus üle 20 meetri; see kinnitab, et veekompleksi seisund üha paraneb.

Põhjavee keemiline koostis vastab suuremal osal veekompleksi levikualast joogivee normidele. Makrokomponentidest teevad kõige rohkem muret raud, mille keskmine sisaldus ulatub 0,69 mg/l. Samuti kloriidid, mida leidub joogiveele lubatust suuremal hulgal (üle 250 mg/l) Pärnu linnaveehaarde ja Reiu veehaarde vees, aga samuti Põlvas. Põlvast lõuna pool ei vasta põhjavee keemiline koostis suure kloriidide sisalduse tõttu looduslikult joogivee kvaliteedinõuetele, mistõttu see piirkond on vastava põhjaveekogumi levikualast välja arvatud.

Siluri-Ordoviitsiumi veekompleks (S-O) on kasutusareaalilt Eestis kõige ulatuslikum (# 8). Kinnitatud tarbevaru hulk ja veevõtt on väiksemad ainult Kambriumi-Vendi veekompleksi vastavatest näitajatest. Suurema kinnitatud tarbevaruga (üle 10 000 m³/ööp.) on Jõgeva, Kuressaare, Paide, Põltsamaa ja Tapa linnad. Samas on osa veehaardeid (Paide-Vodja, Tapa-Moe I jt.) tarbijatest nii kaugel, et neid ilmselt ei hakata niipea kasutama. Tegelik veevõtt on ainult 11% kinnitatud tarbevarust. Ühest küljest on see näitaja hea, kinnitades põhjavee tagavara olemasolu, teisest küljest aga osutab seniste veemajanduskavade paikapidamatusele.

Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleks (O-C) on levinud peaaegu kogu Eestis. Selle peamine kasutusala jääb Pärnu–Viljandi–Tartu joonest põhja poole, mis ühest küljest on põhjustatud veekompleksi lasumissügavuse suurenemisest Lõuna-Eestis. Olulised on ka põhjavee keemilise koostise muutused: kloriidide sisaldus ületab seal joogiveele lubatud piirsisalduse.

Veevõtt 2003. aastal oli ligikaudu veerandi kinnitatud tarbevarust. Varude laialdasemat kasutust piirab veekompleksi suhteliselt väike veeand. Kõige suurema kinnitatud tarbevaruga veehaarded Viljandis ja Tartus (varu vastavalt 6400 ja 10 000 m³/ööp.) ongi jäänud täielikult välja ehitamata. Vett võetakse nüüdisajal aga veerikkamatest ja väiksema mineraalainete sisaldusega maapinnalähedastest veekihtidest. Mõnes kohas (Haapsalu, Rakvere, Tartu, Rummu) on intensiivne veevõtt põhjustanud põhjavee survepinna kohalikke alanduslehtreid.

Kambriumi-Vendi veekompleksi (C-V) põhjavett kasutatakse peaaegu kõikjal ja küllaltki intensiivselt. Kõik suuremad veehaarded asuvad Põhja-Eestis, kus on kujunenud kaks laiaulatuslikku survepinna alanduslehtrit: ühe kese jääb Tallinnasse, teise Kohtla-Järvele. Neis piirkondades on ka ülekaalukalt kõige suurem kinnitatud põhjaveevaru ning veetarbimine. Üle 5000 m³/ööp. on kinnitatud tarbevaru veel Haapsalu, Rakvere ja Sillamäe veehaaretel [4].

Tulenevalt hüdrogeoloogilise ehituse iseärasustest – Kotlini savide väljakiildumine Lääne-Eestis – peetakse Kunda–Rakvere joonest ida pool tarbevaru ja veevõtu arvestust enamasti Voronka ning Gdovi veekihi kohta eraldi. Suurimad probleemid on viimastel aastatel üles kerkinud vajaduse tõttu ümber hinnata Tallinna ja Harjumaa põhjaveevaru. Hüdrogeoloog Indrek Tamm (AS Maves) koostas 1998. aastal Tallinna piirkonna põhjavee arvutusmudeli, mille põhjal kinnitas põhjaveekomisjon Tallinna linnale Kambriumi–Vendi veekompleksi tarbevaru üldmahuks 44 500 m³ ööpäevas.

Eelmisel aastal arvestati Tallinna piirkonna põhjaveevaru uuesti. Varasemaga võrreldes tagab see taastumatu põhjaveevaru säästlikuma kasutuse. Tõhusamalt saab arvestada ka Harjumaa perspektiivset veevajadust. Kuna tegelik veevõtt on maakonnas küllaltki ebaühtlane, siis on juba praegu valdasid, kus põhjaveevaru on veekasutuslubadega ära jagatud. Seetõttu võib vajalikuks osutuda ka tarbevaru edaspidi uuesti hinnata.

Samas on märkimisväärne, et viimastel aastatel vähenenud veevõtt on Tallinnas ning Harjumaal tervikuna põhjustanud põhjavee survepinna tõusu. Samuti on selle tagajärjel ajavahemikus 1997–2003 tõusnud veetase Kopli poolsaarel ja Tallinna kesklinnas 6,8–8,7 m ja Nõmmel 11,7 m võrra. Väljaspool Tallinna on põhjaveetaseme tõus olnud viimastel aastatel väike: 1999–2001 oli see Jõelähtmel ja Kuusalus keskmiselt 0,5, Keilas 0,6, Sakus 1,1 ning Vihterpalus 0,4 meetrit aastas.

Samasugune suundumus on ka Ida-Virumaal: viimastel aastatel on sealsete linnade veevõtt pidevalt vähenenud ja Kambriumi-Vendi veekompleksi survepind on tõusnud kogu kaevanduspiirkonnas. Viie viimase aasta põhjaveeseire andmetel tõusis veetase Kohtla-Järvel 16, Jõhvis 17 ja Sillamäel 13 meetri võrra. Muutunud joogivee kvaliteedinõuete, eelkõige kloriidide lubatud piirsisalduse (piirsisaldust vähendati) tõttu tuleks veekompleksi põhjaveevaru uuesti hinnata. Paljudes puurkaevudes tuleks loobuda Gdovi veekihi vee kasutamisest või siis segada seda ülemiste veekihtide veega, mille mineraalainete sisaldus on väiksem.

Mure veevarude pärast teravneb iga aastaga. Vett hankida, puhastada ja tarbijale suunata on küllaltki kulukas. Vee hind oleneb selle defitsiitsusest, omadustest ning ühiskonna (inimeste) majanduslikust olukorrast. Haagis 2000. aastal peetud maailma II veefoorumil tõdeti, et juhul kui tahame leevendada veemuresid, mis tekivad elanikkonna juurdekasvu tõttu järgmise veerandsaja aasta jooksul, tuleb aastas investeerida kuni 180 miljardit USA dollarit. Järgmisel ülemaailmsel veefoorumil 2003. aastal Kyotos kujunes oluliseks arutelu teemal “Jõukohane vee hind kõigile” (Financing Water for All).

Vee hinna ei määra mitte niivõrd vee pumpamisega maapõuest või veekogudest kaasnevad kulutused, vaid pigem see, kui kulukas on toorvett töödelda ja olmeveenõuetele vastavat vett tarbijatele toimetada. Seepärast ei olene hind kuigi palju sellest, kas vett ammutatakse mõnekümne meetri sügavusest või ulatuvad puurkaevud maapõue 400–500 meetri sügavusele.

Paraku ei jõua veevärgiga ühendatud olmetarbijateni kogu vesi, mis looduslikest veeallikatest võetakse. Näiteks Tartus oli eelmisel aastal veekadu 20,5%: vett võeti 5 mln. m3 ja tarbijatele müüdi 3,98 mln. m3. Tallinnas on veekadu praeguseks ajaks vähenenud 22%-ni, kuid 2000. aastal oli see veel 35%. Enamasti on põhjus siin veevärgi kehvas tehnilises seisundis. Mida säästlikumalt soovime aga majandada, seda rohkem tuleb veekadusid vältida. See ei ole pelgalt veevarude kokkuhoid. Mida suuremad on kaod, seda rohkem peab ka tarbija vee eest maksma.

1. Eesti veemajanduse ülevaade statistilise aruande “Veekasutus” alusel. Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus. Käsikirjalised materjalid aastaist 1990...2003.

2. Gleick, Peter H. 1996. Basic Water Requirements for Human Activities: Meeting Basic Needs. – Water International 21: 83–92.

3. Karise, Vello jt. 2004. Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse. Tallinn.

4. Perens, Rein (toim.) 2005. Põhjavee seisund 1999.–2003. aastal. Eesti geoloogiakeskus. Tallinn.

5. Review of World Water Resources by Country. FAO Water Reports, No 23, 2003.

6. Savitskaja, Lehte (toim.) 1999. Põhjavee seisund 1997.–1988. aastal. Eesti geoloogiakeskus. Tallinn.

7. World Water Resources at the beginning of the 21st Century. Prepared in the framework of IHP UNESCO. State Hydrological Institute, St. Petersburg (Russia), 1999.

8. www.keskkonnainfo.ee