Maailmas on puhta vee pärast häirekella löödud mõnikümmend aastat. Olukord üha teravneb: rahvaarv kasvab ja vajadus joogikõlbliku vee järele samuti. Ühest küljest on häda, et veevarud on maailmas niivõrd “ebaõiglaselt” jaotunud, teisest küljest on vesi äärmiselt tundlik inimtegevusest lähtuva reostuse suhtes. Just hoolimatus selle olulise loodusrikkuse vastu võib meile ükskord valusalt kätte maksta.

Ka Eestis on joogi- ja üldse olmeveega omajagu muret. Siiski on tehtud mõnigi samm paremuse poole. Näiteks seegi, et tarbitava vee hulk on meil üksjagu vähenenud. Ka nüüdisaegse veemajanduse heaks on juba palju ette võetud. Loomulikult on selleks kulunud meeletuid rahasummasid ja miljonid on veel ootamas. Paraku kõike üleöö ei saa. Nii tuleb paljude piirkondade elanikel veel mõnda aega oodata aega, mil kodukraanist või -kaevust saab puhast ja tervislikku joogivett. Tean üht väikest alevikku, mille elanikud on juba aastaid endale joogivett toonud asula lähedal olevast allikast. Aleviku elanikuna olen isegi pidanud korduvalt vantsima ligi kaks kilomeetrit, veenõud näpu otsas. Lõhna, maitse ja värvuse poolest ei ole veevärgist tulev vesi tõesti meeldiv ja meie esivanematele omane veeammutusviis on kohalikele ehk juba harjumuseks saanud.

Suuresti on selle asula kehva kraanivee põhjuseks vananenud torustik. Hoopis kurvem on olukord ilmselt Kirde-Eesti kaevanduspiirkondades. Küllaltki valvas tuleb olla ka Pandivere piirkonna elanikel. See üks Eesti olulisem põhjavee toitumisala on igasuguse reostuse suhtes eriti tundlik. Veekaitseala rajati sinna juba kaheksakümnendate lõpus ja mõned aastad tagasi sai sellest nitraaditundlik ala. Lähemalt on aprillinumbris sellest kirjutanud Madis Metsur ja Tiiu Valdmaa. Põllumajandusreostus tekitab seal ehk kõige rohkem muret. Kuid hiljuti Väike-Maarjas avatud raipetehas paneb ikka ja jälle mõtlema, kas kuidagi teisiti ei oleks saanud?! Kas tõesti on seda “pommi veekaitsealale” vaja?

Kui palju on inimene oma ettenägematu tegevusega joogiks tarvitatavat põhjavett reostanud, on asja üks ots. Paraku tuleb arvestada ka looduse endaga: tervist ohustavaid komponente leidub ka põhjavees. Näiteks aastaid tarbitav fluorivaene vesi võib olla põhjus, miks mõni meist on hambakaariesega rohkem hädas kui teine. .

Veega, ehk küll mõneti teisest küljest seostub meile aga Viktor Masing, kes peale soo- ja märgalade uurimise tegeles veel mitme valdkonnaga. Austus- ja mälestusväärse suurmehe 80. sünniaastapäeva tähistab ka Eesti Loodus.