Seda suurt kollakasrohelist põrnikat lilleõiel on märganud vast igaüks. Hoolikalt õisi maitstes ronib ta sarikõisikul, hoides seda kindlalt oma karuste jalgade embuses. Paljudes keeltes on see põrnikas saanud välimusele vastava nime – kuldpõrnikas. Kuid temaga sarnaseid rohekaid põrnikaliike on meil veel teisigi. Nimed ikka metalliläikelised: vaskpõrnikas ja metallpõrnikas on neist tavalisemad.

Seda pilti välja valida polnud lihtne. Ei otsinud ma ilupilti, suurt haruldust või efektset võtet: tahan hoopis, et need, kes kohustuse või südamekutse tõttu peavad tarkusi jagama, leiaksid aega seda pilti teistele näidata.

Pildistamist alustasin peaaegu samal ajal, kui minus tärkas loodushuvi, umbes 11–12-aastaselt. Et hea looduspilt oleneb suuresti ka aparaadist, jäid mu esimeste piltide peale enamasti loodusvaated ja tuttavad koduloomad. Paremad pildid hakkasid tulema ülikoolipäevil, kui sai ostetud tollal peaaegu kohustuslik Zenit. Väikese teleobjektiivi ja vaherõngastega looduses rännata oli põnev. Vaadetele lisandusid nüüd ka taimed. Kõik muu jäi liiga kaugele või siblis ringi nii suure kiirusega, et tabada tundus võimatu.

Suure pöörde tõi digitaaltehnika kasutuselevõtt. Enam ei pea muretsema kordusvõtete suure hulga pärast, pealegi on tulemus kohe näha. Kolm aastat tagasi ostetud Sony DSC-F707 on väga hea kaamera lähivõteteks.

Fotoaparaat võib olla ka hea õpetaja. Mõned nipid olen omandanud alles hiljaaegu. Ent tehnikast üksi ei piisa: mida rohkem pildistatavat tunned, seda paremad tulevad ka pildid.