Hübriidhaab kasvab Eestis esialgu 700 hektaril. Ta tõotab palju ja kiiresti väga head tooret paberitööstusele ning katet ohakais põllumaadele. Samas ei saa olla päris kindel, et ta ei riku meie koduse haava genofondi, puupõllud iseenesest aga tunduvad meie maastikus võõrana.

Hübriidhaavana (Populus x wettsteinii) tuntakse nii Eestis kui ka mujal maailmas hariliku ja ameerika haava (Populus tremula, P. tremuloides) ristandit. Laiem huvi selle puu vastu tekkis Eestis eelmise kümnendi lõpul, kui Soomes hakati haavapuidust uudse tehnoloogia järgi paberit tootma. Samal ajal otsiti meil kasutusvõimalusi sööti jäänud põllumaadele sadadel tuhandetel hektaritel.

Tegelikult ei olnud mõte hübriidhaavast siiski täiesti uudne. Üks meie metsanduse suurkujusid, professor Andres Mathiesen, on juba üle poole sajandi tagasi kirjutanud suurenevast huvist kasvatada ning hübridiseerida papleid ja haabasid nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Tema on maininud ka haavapuidu sobivust kallite paberisortide toormeks [5].

Kõige rohkem on hübriidhaaba uuritud Soomes ja Rootsis, kus on jõutud ka üsna paljulubavate tulemusteni. Eestis rajati esimesed tootmiskultuurid 1999. aastal. Eeldati, et siinsete kliimaoludega ligilähedases Lõuna-Soomes ning Rootsi kesk- ja lõunaosas saadud hübriidhaava kasvatamise kogemused on rakendatavad ka meil. Sajad hektarid hübriidhaavaistandikke, mis mitmel pool Eesti maastikus nüüd juba pilku püüavad, on märk sellest, et hübriidi kasvatamisest on huvitatud nii maaomanikud kui ka puiduettevõtted. Samas on tekkinud aga ohutunne keskkonnakaitsjate leeris.

Hübriidhaava eelised. Tähelepanuväärseks teeb hübriidhaava asjaolu, et soodsates oludes võib ta kasvukiiruselt arvestataval määral ületada oma lähtevanemaid [9]. Hübriidhaava raieringiks soovitatakse 20–30 aastat: see on poole lühem hariliku või ameerika haava tavapärasest raieringist. Pärast lageraiet kasvab järgmine põlvkond hübriidhaaba juurevõsudest, mis tähendab, et kulutusi tuleb teha ainult esimese põlvkonna istutamisel. Soomes ja Rootsis, kus hübriidhaaba on kasvatatud ja uuritud juba üle poole sajandi, on selgitatud ka tema puidu füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Järeldus: hübriidhaava lühikesed õhukeste seintega puidukiud sobivad eliitpaberi tootmiseks.

Ja veel üks oluline eelis: raieküpsetes hübriidhaavikutes on südamemädaniku kahjustusi tunduvalt vähem kui raieküpsetes hariliku või ameerika haava puistutes. See on ka mõistetav, sest intensiivne nakatumine mädanikku põhjustavate seenhaigustega algab haabadel 25–35 aasta vanuses, hübriidhaavik on aga sellises vanuses juba raieküps. Nii Euroopa ja Põhja-Ameerika pikaajalised kui ka Eesti lühiajalised kogemused on kinnitanud hübriidhaava võimet anda soodsates kasvuoludes suurt biomassitoodangut.

Turg istandikest saadavale paberipuidule üha suureneb. Eestis tagab selle Kundasse rajatav haava puitmössi tehas. Hübriidhaava puidul on paberitööstuse toormena isegi teatud keskkonnakaitse eelised: et haavapuit on hele, siis kulub tunduvalt vähem pleegitusaineid, mistõttu vähenevad nii tootmiskulud kui ka keskkonnareostus.

Kahtlused. Paplite perekonda kuuluvaid kiirekasvulisi lehtpuid ning nende hübriide on parasvöötme metsaistandustes puidu biomassi saamiseks kasvatatud juba mitu aastakümmet. Viimastel aastatel seondub see eelkõige maailma tselluloosi- ja paberitööstuse üha suureneva toormevajadusega. Eestis kasvab looduslikult ainult üks selle perekonna liik – harilik haab. Ehkki meie kodune haab kasvab kiiresti, ei ole ta eelmisel sajandil pälvinud majanduslikku tunnustust: raieküpsete haavapuude tüvepuit on enamasti südamemädanikust nii tugevasti kahjustatud, et kõlbab peamiselt vaid kütteks.

1950. aastatel introdutseeriti Eesti alale mitmeid lõunapoolse levikuga papliliike. See ei õigustanud end, sest uustulnukatele ei sobinud siinne kliima ning nad ei suutnud metsaökosüsteemis kohalike puuliikidega konkureerida. Parkides ja alleedena kasvavad paplid küll kiiresti suureks ja võimsaks, kuid eestlane pole neid omaks võtnud: linnahaljastuses on püütud papleid esimesel võimalusel asendada kodumaiste puudega või siis teiste, sajandite jooksul harjumuspäraseks saanud võõrpuuliikidega.

Seetõttu suhtusid kogemustega metsamehed ja loodussõbrad üsna ettevaatlikult ja skeptiliselt 1999. aasta kevadel Eestis 130 hektarile rajatud hübriidhaavaistandikesse. Peale vihje poole sajandi tagusele ebaõnnestunud paplikampaaniale rõhutati ka hübriidhaava kultiveerimisest tulenevat võimalikku ohtu meie loodusele, täpsemalt hariliku haava genofondile: hübriidhaab võib levida istandikest loodusesse. Peale selle sugeneb risk, et ilmuvad uued või hakkavad jõudsalt levima seni väheolulised kahjurorganismid. Ja lõpuks – korrapärased puuistandikud ei sobi Eesti loodusmaastikku.

Sellegipoolest küünis Eestisse rajatud hübriidhaavaistandike kogupindala 2004. aasta sügiseks juba umbes 700 hektarini. Alates 1. juulist 2004 kuulub hübriidhaab ka Eestis metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide nimekirja.

Kui tõsine on oht loodusele? Hübriidhaava võimalikku mõju hariliku haava genofondile ja kohalikele metsaökosüsteemidele on maailmas väga vähe uuritud. Soomes ja Rootsis on hübriidhaava kasvatamisel lähtutud peamiselt haabade bioloogilistest omadustest ja senistest looduslike haavikute majandamise kogemustest. Looduslikult tekkinud teise põlvkonna hübriide (F2) ei ole seni leitud. Teoreetiliselt võivad hübriidhaavad looduses siiski ristuda nii hariliku haavaga kui ka omavahel. Samas tuleb tõdeda, et see ristumine ja F2-hübriidide teke võib olla mitmel põhjusel raskendatud.

Skandinaavia maade kogemused näitavad, et hübriidhaava seemnelise paljunemise võime on tunduvalt väiksem kui lähteliikidel ja seemnest tekkinud hübriidhaavad on märgatavalt nõrgema elujõuga kui harilik haab [3]. Kui hübriidhaab peakski ristuma hariliku haavaga, tekib tagasiristumisel olukord, kus F2-hübriid sarnaneb omadustelt rohkem hariliku haavaga [7].

Haavad annavad küll rikkalikult seemet, kuid väikesed ja haprad tõusmed enamasti hukkuvad halbade valgusolude, külmakahjustuste ning rohttaimede konkurentsi tõttu [1, 8]. Haava seemneline uuendus võib õnnestuda mineraliseeritud pindadel, näiteks rattarööbastes, lõkkeasemetel, pärast metsatulekahju jms.

Haavad hakkavad vilja kandma enamasti 30-40-aastaselt, heades valgusoludes harva ka enne 20 aastat [1]. Kui hübriidhaava majandada 20-30-aastase raieringiga, jääb võimalus ristuda ja anda F2-hübriide väga ahtaks.

Hübriidhaab, nagu teisedki haavad, paljuneb looduses enamasti juurevõsudega. Pärast raiet võib haavik, olenevalt kasvukohast, anda 20 000-200 000 juurevõsu hektari kohta. Valgusnõudliku puuliigina ei paljune haab juurevõsudega väheses valguses, näiteks vana metsa all. Põllumajandusmaadel tekib küll rikkalikult juurevõsusid vana puistu servas kaugusel, mis tavaliselt ei ületa emapuude kõrgust, kuid võsude levikut saab peatada niites või maad harides. Hübriidhaabade vahele soovitatakse istutada kuuske, mis moodustab puistus teise rinde. Nii halvenevad valgusolud maapinnal ja väheneb juurevõsude teke [1].

Istandikud põllu-, mitte põlisele metsamaale. Mahajäetud põllumajandusmaade ning karjääride taaskasutust planeerides peetakse üheks parimaks võimaluseks metsastada need lehtpuudega. Selliseid maid on Eestis ligi 400 000 ha. Esialgu piisaks, kui katta hübriidhaavaistandikega vaid paar-kolm protsenti sellest, eks siis kümne-kahekümne aasta pärast saab teha juba täpsemaid otsuseid. Kui seada hübriidhaavaistandike kogupindala lubatavaks piiriks Eestis 10 000–15 000 ha, siis võiksime vähendada raieid meie looduslikes haavikutes ning seeläbi säilitada metsade looduslikku mitmekesisust.

Skandinaavia maades on looduslikke haavikuid uuritud võrdlemisi laialdaselt. Haavalt on seal leitud rohkem eri liike kui näiteks kuuselt, männilt või kaselt [6]. Haab on pesapuuks paljudele lindudele, aga ka lendoravale ja mitmele nahkhiireliigile. Peale selle on haavaga seotud palju sambla-, sambliku- ja putukaliike ning imetajaid, mitmed neist on kantud punasesse raamatusse.

Lühikese raieringiga majandatavates istandikes ei jõua välja kujuneda kõik metsaökosüsteemile omased elemendid, nagu alusmets, samblarinne ja seenestik. Vähese valguse tõttu kaovad puude alt küll söötis põllumaa vallutanud taimed, kuid näiteks puudelt langenud oksad ei lagune nii kiiresti kui metsas, sest kujunevas ökosüsteemis pole esialgu paljusid metsale omaseid puitu lagundavaid organisme. Samas ei loo hübriidhaava monokultuur kaugeltki mitte muust loodusest eraldatud steriilset keskkonda, sealgi leiavad elu-, varjumis- ja toitumispaiga paljud taime- ja loomaliigid. Teatud liigirikkust võib märgata juba viieaastastes istandikes.

Puupõld ei ole mets ega peagi olema. Ei saa tahta, et puidu biomassi tootmiseks rajatud ja intensiivselt majandatavad istandikud oleksid oma loodusläheduselt ja liigirikkuselt võrreldavad looduslike või poollooduslike metsadega.

Maailma metsandus on liikumas kahes suunas. Põlistel metsamaadel kasvatatakse ja uuendatakse metsi ning varutakse puitu võimalikult looduslähedasel viisil. Teine, kiirelt arenev suund on puuistandikud ehk plantaaþmetsandus (ingl. plantation forestry): intensiivmeetodeid rakendades püütakse toota võimalikult rohkem puitu, et rahuldada inimkonna vajadusi. Sellised puuistandused hõlmavad vaid 6% maailma metsadest, kuid annavad seejuures ligi veerandi tööstuslikult kasutatavast puidust. 21. sajandi keskpaigaks planeeritakse juba pool ühiskonnale vajalikust puidust toota puuistandikest, vähendades sel moel ka looduslike metsade raiet [2].

Nii annavad parasvöötmes rajatud puuistandikud kaudse võimaluse vähendada vihmametsade raiet, pakkudes samas lahendust jõude seisvate põllumaade probleemile. Oluline osa maailma tselluloosi- ja paberitööstuse toorainest tuleb praegu eukalüptiistandikest, mida rajatakse eelkõige maharaiutud vihmametsade asemele. Hübriidhaava puidukiud ei jää aga oma näitajate poolest eukalüpti puidule sugugi alla [1].

Maastikupildis võõras. Noores eas pakuvad endistele põllumajandusmaadele rajatud puuistandikud värskendavat vaheldust suurtel aladel laiuvatele ja aeglaselt võsastuvatele takjaväljadele. Kuid tuleb arvestada, et puude mõõtmete suurenedes (raieküpses hübriidhaavikus on puude keskmine kõrgus 20 m või enam) võivad sirgetest puuridadest koosnevad istandikud muutuda liiga silmatorkavaks või isegi häirivaks elemendiks Eesti maastikes.

Plusse ja miinuseid, mida hübriidhaava kasvatamisel kaaluda, on palju. Senised teadmised ja võimalike keskkonnamõjude analüüs ei ole andnud alust asuda hübriidhaava suhtes eitavale seisukohale, loodetavate positiivsete omaduste ilmnemine võtab aga veel aega.

Lõplikud järeldused hübriidhaava sobilikkuse kohta Eesti oludes saab teha tõenäoliselt alles paarikümne aasta pärast, kui meie esimesed istandikud saavad raieküpseks. Eesti põllumajandusülikoolis on alustatud ka vastavat uurimistööd, toetajaiks Eesti teadusfond, põllumajandusministeerium ning keskkonnainvesteeringute keskus. Juba on rajatud püsikatsealade võrgustik pikaajalise seire tarvis. Ülevaate uurimistöö esialgsetest tulemustest ja järeldustest on käesoleva loo autor avaldanud ajakirja Eesti Mets kevadnumbris (2/2005).

1. Holm, Satu 2000. Haavan kasvatus ja käyttö. Pihlaja-sarja 5. – Metsälehti Kustannus, Jyväskyla.

2. Ince, Peter J. 2004. Fiber Resources. – Encyclopedia of Forest Sciences. Elsevier Academic Press: 877–883.

3. Mikola, Jouni 1998. Nopeakasvuinen hybridihaapa. – Metsänjalostussäätio Tiedote 1: 3–5.

4. Reim, Paul. 1930. Haava paljunemisbioloogia. Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused 16. Tartu.

5. Runnel, Veljo 2004. Andres Mathiesen, metsa mõte. Ilmamaa,Tartu.

6. Siitonen, Juha 1999. Haavan merkitys metsäluonnon monimuotoisuudelle. Haapa - monimuototoisuutta metsään ja metsätalouteen. – Metsäntutkimuslaitoksen tiedonantoja 725: 71–84.

7. Zobel, Bruce; Talbert, John 1984. Applied forest tree improvement. John Wiley & sons. New York.

8. Tamm, Ülo. 2000. Haab Eestis. Eesti Loodusfoto. Tartu.

9. Vares, Aivo jt. 2003. Hübriidhaab: ökoloogia ja majandamine. Triip, Tartu.