Joogivesi on üks tähtsaim elukeskkonna tegur, mis mõjutab oluliselt inimeste tervist ja elukvaliteeti. Ajaloos on teada palju juhtumeid, kus vesi on olnud ulatuslike nakkushaiguste levitaja, näiteks kolm kooleraepideemiat Tartus 1890. aastail või düsenteeriapuhang Ahtmes 1963. aastal, kui haigestus 1254 inimest. Kaksteist aastat tagasi haigestus Sõmerus A-hepatiiti ehk maksapõletikku aga 575 inimest.

Viimase kümne aasta jooksul ei ole Eestis nii ulatuslikke joogiveest tingitud haigestumisi enam ette tulnud. Kindlasti on seda aidanud ära hoida uuendatud ja täiustatud veepuhastus- ja veevarustussüsteemid. Samuti on abiks pidev joogivee kontroll ja riiklik järelevalve.

Peale nakkushaiguste on praeguseks ajaks tõestatud ka mitme joogivees leiduva keemilise aine – nitraadid, fluor, sulfaadid, boor, alumiinium, baarium, kaadmium, nikkel jt. – osa teatud mittenakkuslike krooniliste haiguste kujunemisel. Need haigused ilmnevad joogivee pikaajalise tarbimise korral.

Joogivee keemilist koostist uuriti meil juba möödunud sajandil: Carl Ernst Heinrich Schmidt, Bernhard Eduard Otto Körber jt. Ulatuslik üle-eestiline uuring korraldati professor Aleksander Rammuli juhendusel aastatel 1922–1938, kui tehti Eesti maakondade sanitaar-topograafilisi töid. Tol ajal said elanikud joogivee peamiselt salvkaevudest. Uuringu käigus määrati vee põhilised mineraalained ning üldised reostusnäitajad: ligi kaks kolmandikku kaevudest osutus bakterioloogiliselt ja kolmandik keemiliselt reostatuks. 1960. aastate alguses uuris Leopold Kuik joodi- ja fluorisisaldust Põhja- ja Lääne-Eesti põhjavees. Selgus, et fluorisisaldus oli paikkonniti küllalt suur, ulatudes kuni 6,3 mg/l. Eesti elanike joogivee sanitaarset seisundit, sealhulgas 23 mikroelemendi sisaldust uuriti aga professor Mihkel Kase eestvõttel aastatel 1962–1968. Kõiki eeltoodud töid ja geoloogiateenistuse põhjavee materjale on üldistanud oma doktoriväitekirjas üks käesoleva kirjutise autoreid – Astrid Saava.

Elanike varustatus joogiveega. Nüüdisnõuetele vastava veevarustuse ja kanalisatsiooniga saab tunduvalt vähendada haigestumist näiteks koolerasse ja tüüfusesse (80–100%), düsenteeriasse (40–50%), samuti silmapõletikku (60–70%), sügelistesse jpt. haigustesse.

Eesti elanikud on joogiveega võrdlemisi hästi varustatud ja üldiselt on kõikides linnades, enamikus alevikes ja külakeskustes ühisveevärk olemas: 75% elanikkonnast kasutab ühisveevärgivett. Tallinnas on ühisveevärgiga seotud 97% elanikest, Harjumaal Loo alevikus peaaegu 100%, Tartus 95%, Paides 93%, Türil 66%, Elvas aga alla 50%. Kahjuks pole vesi igal pool hästi kättesaadav ja vee kvaliteetki on piirkonniti väga erinev. Näiteks Vasalemmas on ühisveevärgiga seotud ainult 19% elanikest, hoopis ilma selleta peavad läbi ajama aga Ambla ja Võõpsu elanikud.

Paraku on suurem osa meie veevärke üsna väikesed: kuni sada tarbijat on 40% veevärkidest, üle tuhande tarbija ainult 7%. See asjaolu raskendab joogivee kontrolli, samuti on keerulisem parandada vee kvaliteeti.

Viimastel aastakümnetel on Eesti veemajandus märkimisväärselt muutunud. Kasutusele on võetud uusi veeallikaid, rajatud uusi ja laiendatud seniseid veevärke, ehitatud veepuhastusjaamu. Samal ajal on tarbitava vee kogus tunduvalt vähenenud. Peamiselt on see seotud veesäästuabinõudega nii tööstuses kui ka kodustes majapidamistes. Aga ka sellega, et paljud suured veetarbijad – piima-, liha- ja kalakombinaadid – on tegevuse hoopis lõpetanud. Seetõttu on praegusajal võimalik pöörata suuremat tähelepanu joogivee kvaliteedile ja valida kõige optimaalsema koostisega veeallikad.

Nõuded joogiveele. Eesti joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuetes kirjas olevad näitajad on jaotud kolme rühma: mikrobioloogilised, keemilised ja indikaatorid. Mikrobioloogilised ja keemilised näitajad kajastavad võimalikke ohte tervisele. Joogivees olevatest keemilistest ainetest võivad meil tervist ohustada esmajoones fluor ja boor, aga ka nitraadid ja baarium. Juhul, kui vesi sisaldab liiga palju või vähe mõnd ainet või ühendit, võib see soodustada nakkushaiguste levikut või krooniliste haiguste teket.

Joogivee indikaatorid kajastavad aga vee organoleptilisi omadusi ja ühtlasi näitavad vee üldist reostust. Kui indikaatorid ei vasta nõuetele, siis ei saa vett küll igal otstarbel kasutada, kuid otsest ohtu tervisele ei ole.

Eestis saadakse joogivett peamiselt põhjaveest, ainult Narvas ja Tallinnas on tarvitusel ka pinnavesi. Piirkonniti on võimalik kasutada kuut põhjaveekogumit, mille vee kvaliteet oleneb suuresti veetekkepiirkonna hüdrogeoloogilistest oludest.

Meie põhjavee seisundit kajastavad seireandmed: riiklikku seiret teeb Eesti geoloogiakeskus. Vees määratakse peamised hüdrokeemilised näitajad, kuid tervishoiu jaoks tähtsaid mikroelemente regulaarselt kindlaks ei tehta. Kuna ühisveevõrgus võib olla eri veekihtidest pärinev vesi, siis sel juhul seire andmed ei kajasta tarbija joogivett.

Tervisekaitse inspektsioon kontrollib vee kvaliteeti aga peamiselt elanike kaebuste korral. Paraku ei halvenda tervist mõjutavate komponentide suurenenud sisaldus tavaliselt vee organoleptilisi omadusi ega põhjusta ka kaebusi. Seega jääb joogiveest tulenev võimalik terviserisk sageli avastamata.

Korrapärast vee kontrolli teevad siiski kõik veekäitlejad. Küllaltki range järelevalve on tervisekaitsetalituste ülesanne. Seepärast on ühisveevärkide vesi viimastel aastatel (2002–2003) vastanud mikrobioloogilistele nõuetele. Ajutisi kõrvalekaldeid on olnud vaid alla 5% proovidest: enamasti on selle põhjuseks väikeste veevärkide kehv tehniline seisukord ja üldiselt on ohus vaid väike osa elanikest. Olukord ei ole kaugeltki nii hea seal, kus pole ühisveevärki (linnade ja maa-asulate äärealad, talud, suvemajad) ja kus vesi saadakse salvkaevudest. Näiteks ei vastanud 1997. aastal Tartu linnas 79% salvkaevude vesi mikrobioloogilistele nõuetele (kokku uuriti 678 erakaevu). Ka talude kaevud on sageli mikrobioloogiliselt reostunud. Kuigi veega levivate nakkushaiguste puhanguid ei ole meil viimasel kümnendil olnud, tuleb siiski arvestada, et mitme nakkusjuhu korral jääb selle allikas välja selgitamata. Samuti pole tihtilugu võimalik öelda, mille kaudu nakkus edasi kandus: sageli võib selleks olla just vesi. Seega võib joogivee osatähtsus nakkushaiguste levikul olla tegelikult suurem, kui seda kajastavad praegused andmed.

Fluor ja terved hambad. Fluoril on oluline osa hambaemaili de- ja remineralisatsioonis, mis aitab ära hoida hambakaariese teket. Samuti on see aine vajalik luude arenguks.

Olenevalt sellest, milline toime on joogiveel tervisele, jaotatakse vesi fluorisisalduse põhjal kolme rühma. Ebapiisava fluorisisaldusega joogivees on fluori kuni 0,5 mg/l. See ei rahulda organismi fluorivajadust ning näiteks hambakaariest saab ennetada ravivahenditega. Kõige paremaks peetakse joogivett, mille fluorisisaldus jääb vahemikku 0,5–1,5 mg/l. Selline vesi on hea hambakaariese profülaktikaks.

Ülearu on fluori vees aga siis, kui selle sisaldus liitris vees ületab 1,5 mg. Kui tarbida niisugust vett pidevalt, võib avalduda fluori toksiline toime, eelkõige on oht haigestuda hambafluoroosi. Fluoririkas joogivesi võib põhjustada ka teisi tõsiseid tervisehäireid: skeletiluude fluoroosi, raseduspatoloogiat, laste väiksemat intelligentsust jm.

Eelmise aasta Eesti elanike joogivee-uuring tõi välja nii mõnegi huvitava seiga. Uuring hõlmas 70,6% Eesti elanikkonnast: kokku 44 linna ja 473 maa-asula veevärki, millel oli vähemalt sada tarbijat (# 1). Üle seitsmesaja veeproovi põhjal selgus, et meie joogivee fluorisisaldus kõigub küllaltki suurtes piirides: 0,01 kuni 6,95 mg/l. Fluori oli ebapiisavalt, s.t. kuni 0,5 mg/l, 42% proovidest. Liiga palju ehk üle 1,5 mg/l sisaldasid fluori 14% proovidest. Paraku ei vasta säärane joogivesi tervisekaitsenõuetele ja selle tarbimist tuleks vältida. Enamiku uuritavate veevärkide joogivesi ei sea siiski tervist ohtu. Eriti heaks võis pidada aga 44% veeproovidest: fluorisisaldus oli neis optimaalne.

Maakonniti oli joogivee fluorisisaldus üle normi kõige sagedamini Läänemaal võetud proovides, kuid ka Pärnu- ja Raplamaal. Eriti suure fluorisisaldusega vesi on Pärnumaal Audrus (6,8 mg/l) ja Põldeotsal (6,9 mg/l), aga ka Läänemaal Virtsus (5,6 mg/l), Lihulas (4,1 mg/l) ja Paliveres (4,0 mg/l). Seevastu kõige fluorivaesem on joogivesi Võru-, Põlva- ja Valgamaal (# 2).

Ainuüksi joogivee fluorisisalduse alusel ei saa hinnata, kui suur osa elanikkonnast on ohustatud fluoriga seotud hambahaigustest (kaaries ja fluoroos): on vaja teada ka veetarbijate arvu. Siiski võib öelda, et kaariese eest on paremini kaitstud Saare-, Pärnu-, Hiiu-, Viljandi-, Lääne- ja Harjumaa ning Tartu linna elanikud, kellest suur osa (vähemalt kolm neljandikku) tarbib optimaalse fluorisisaldusega vett. Seevastu Võrumaa elanikud (100%) joovad fluorivaest vett, mistõttu selle piirkonna veetarbijatel on ka suurem hambakaariese risk. Üle poole elanikest saab fluorivaest vett ka Valga-, Järva-, Ida-Viru- ja Põlvamaal ning suurem osa ka Tallinna linnas (Ülemiste vesi). Fluoroosi- ja teiste tervisehäirete oht on suurem Rapla- ja Läänemaal, samuti Tartumaal (v.a. Tartu linn), kus ligikaudu neljandik elanikest tarbib liigse fluorisisaldusega vett. Tuleb aga arvestada, et fluorisisaldus joogivees ei järgi administratiivset jaotust, vaid oleneb kasutatavast veeallikast (põhjaveekihist). Nii võib ühes ja samas linnas või asulas olla erisuguse fluoriväärtusega joogivee piirkondi. Suur fluorisisaldus on esmajoones seotud Siluri-Ordoviitsiumi põhjaveekogumiga.

Boor mõjutab suguvõimet ja loodet. Boor on fluori kõrval teine element, mis võib meie elanike tervist ohustada. Praegu lubatakse seda joogivees kuni 1 mg/l. Katseloomadega tehtud uuringud on näidanud, et suurem boorisisaldus põhjustab testiste kärbumist. Samuti on kindlaks tehtud, et meestel võib tarbitava joogivee suur boorisisaldus vähendada suguvõimet. Eelmisel aastal soovitas maailma tervishoiuorganisatsioon boorisisalduse normi isegi karmistada: joogivesi ei tohiks boori sisaldada üle 0,5 mg/l. Siinjuures toetuti uuringutele, mis näitasid emaüsas areneva loote suurt tundlikkust boori suhtes: kahjustuseks on loote arengu (kehamassi) mahajäämus.

Eesti elanike joogivee boorisisalduse kohta oli tervisekaitse inspektsiooni andmebaasis eelmise aasta juunikuuks kokku 454 veeproovi andmed. Nende põhjal ulatus boorisisaldus kuni 2,7 mg/l. Neljakümnes veeproovis oli boori üle 1,0 mg/l, 141 proovis aga 0,5–1 mg/l. Uurides vee boori- ja fluorisisalduse seost (# 3), võib järeldada, et joogivee suur boorisisaldus ja sellest tulenevad tervisehädad ohustavad samu elanikke, kes tarbivad ka suure fluorisisaldusega joogivett.

Nitraadisisaldus on joogivees vähenenud. Suur nitraadisisaldus on probleem eelkõige madalate salvkaevude puhul. Sügavamatest põhjaveekihtidest pärinevas joogivees pole liiga suurt nitraadisisaldust mõõdetud. 1997. aastal oli piirmäärast rohkem nitraate (üle 50 mg/l) 427 Tartu äärelinna salvkaevus 678-st (63%). See näitaja ületas 162 (24%) kaevus isegi 100 mg/l. Ka Põltsamaa-Adavere nitraaditundlikul alal on nitraatide sisaldus olnud aastatel 1991–2000 ligikaudu pooltes talukaevudes lubatust suurem. Viimastel aastatel on olukord siiski paranenud: 2003. aastal oli Pandivere kõrgustiku Roosna-Alliku, Kareda, Saksi ja Kadrina piirkonnas uuritud 105 kaevust nitraate liiga palju kaheteistkümnes (11%). Sellist vett ei tohi kasutada näiteks imikute toitesegudes, kuna see võib tekitada raskekujulist methemoglobineemiat ehk imikute sinitõbe. Samuti tuleb arvestada nitraatide teisi mõjusid tervisele: kilpnäärme hüpertroofia (liigkasv), kasvajad, loote väärarengud jm.

Baarium, raud ja mangaan. Liigset baariumisisaldust joogivees – üle 0,7 mg/l – seostatakse vererõhu tõusuga. Eestis on suur baariumikontsentratsioon – kuni 6,4 mg/l – mõõdetud Kunda-Rakvere-Kohtla-Järve piirkonnas Kambriumi-Vendi põhjaveekihis. Sellest kihist ammutatakse ka joogivett. Baariumisisalduse kohta elanike joogivees pole aga täpsemaid andmeid.

Indikaatornäitajatest ehk nendest, mis rikuvad vee organoleptilisi omadusi ja halvendavad elanike elukvaliteeti, ohustamata tervist, ei vasta elanike joogivees sageli nõuetele raua- ja mangaanisisaldus. Raud võib pärineda veeallikast, kuid lisanduda ka torustikust. Mida kauem vesi torustikus seisab, seda rohkem rauda lisandub. Suur rauasisaldus muudab vee häguseks ja kollakaks ning tekitab seadmetele rauarooste, mis häirib tarbijaid. Väga suur rauasisaldus (üle 5 mg/l) võib ohustada ka tervist: organismis tekib positiivne rauabilanss ja oksüdatiivne stress, mis on mitme haiguse eelkliiniline nähe. Rauasisaldus on suur (kuni 6 mg/l) eelkõige Võru-, Valga- ja Põlvamaa elanike joogivees, kus devoni liivakividest saadav põhjavesi on juba looduslikult rauarikas.

Tänu abinõudele on praegusajal meie joogivee olukord tunduvalt paranenud. Renoveeritud on vanu ja ehitatud uusi veetorustikke, rajatud veevärke, paigaldatud rauaärastusseadmeid, mitmes linnas on tööd alustanud moodsad veetöötlusjaamad. Veemajandusse investeeritakse üha suuremaid rahasummasid ja loodetavasti jõuab igati puhas ja tervislik joogivesi peagi kõigini.