Pandivere ja Adavere-Põltsamaa on võrdlemisi intensiivse põllumajandusega piirkonnad. Samas on sealsed alad looduslikult küllaltki tundlikud nii põllumajandusest kui ka mujalt pärineva reostuse suhtes.

Intensiivse põllumajanduse mõjul on vee kvaliteet halvenenud kogu maailmas, veekogud eutrofeeruvad ning üha enam tuleb teha kulutusi joogivee puhastusele ja uute veeallikate leidmiseks. Euroopa Liidu maades on põllumajandusliku hajureostuse mõju veevarudele ilmnenud valusa kogemusena: reoveepuhastusele kulutatud miljardid pole andnud loodetud tulemust ja paljude veekogude seisund on endiselt kehv.

Suuresti oleneb veekogude ning põhjavee kvaliteet ja reostuse ulatus taime- ja loomakasvatuse intensiivsusest, samuti sellest, kui suur on põllumaade osakaal piirkonnas, milline on saagikus, kui palju kasutatakse väetisi ja kui palju on põllumajandusloomi pindalaühiku kohta.

Vajadus põllumajandusreostust ohjata on ilmselge. Selleks on koostatud erisuguseid tegevuskavasid, eeskirju, direktiive jms. Euroopa Liidu nitraadidirektiiviga püütakse vähendada veereostust põllumajandusest pärinevate nitraatidega ja ühtlasi ära hoida edasist reostust. Direktiiviga on ette nähtud teha kindlaks reostunud ning ohustatud põhjavesi ja pinnaveekogud, järgida nn. head põllumajandustava, piiritleda nitraaditundlik ala ja koostada selle kohta tegevuskava ning teha seiret.

Et vähendada lämmastikureostust, tuleb eeskätt piirata lämmastikväetiste kasutamist ja põllumajandustootmise intensiivsust. Euroopa Liidu aruannete põhjal on mitmes vanas liikmesriigis mõningast edu saavutatud [1]. Eestis on merre kantava põllumajandusest pärineva lämmastiku hulk sotsialismiperioodiga võrreldes vähenenud kaks korda [3]. Selle põhjus on põllumajandustootmise järsk vähenemine.

Pandivere ja Adavere-Põltsamaa piirkond. 2003. aasta alguses määrati kindlaks nitraaditundlik ala, mis jaguneb Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikuks piirkonnaks (# 1). Need on piirkonnad, kus nitraatioonide sisaldus põhjavees on põllumajandustegevuse tõttu suurenenud või võib suureneda üle 50 mg/l. Samuti arvatakse nende hulka alad, mille pinnaveekogud on põllumajanduse tagajärjel eutrofeerunud või eutrofeerumisohus. Peaeesmärk on paremini kaitsta põhja- ja pinnavett.

Nitraaditundliku ala määramisele eelnes arvukalt erisuguseid uurimistöid. Nitraadireostust selles piirkonnas on kinnitanud mitu varasemat uuringut [7] ja seire [2].

Kui keskmiselt on haritava maa osakaal Eestis 25%, siis Pandivere piirkonnas ulatub see 37% ja Adavere-Põltsamaa piirkonnas 45%. Nendele aladele jäävad meie viljakamad mullad: parimad põllumaad on Väike-Maarja, Avanduse ja Kareda vallas, kus mulla keskmine hindepunkt on üle 50 (Eestis keskmiselt 40). Nitraaditundliku ala mulla keskmine hindepunkt ulatub 46,5.

Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul aladel selgitati välja ka kaitsmata põhjaveega pae- ja karstialad, samuti kehtestati kitsenduste ulatus allikate ja karstilehtrite ümbruses ning kaitsmata põhjaveega aladel.

Vee kvaliteedi muutused. Nõukogude Liidus oli kogu Eesti intensiivse põllumajandustootmisega piirkond. Väetised olid odavad ja samas soositi nende kasutust suures koguses. Selle tõttu reostus kaevuvesi nitraatiooniga ulatuslikel aladel [4]. Väetiste liigse tarvituse ja põhjavee kvaliteedi vahel oli selge seos [6]. Põldude väetamise tagajärjel ulatus nitraatiooni sisaldus kaevuvees sotsialistliku suurtootmise perioodi lõpul Pandivere kõrgustikul 60 mg/l, Põltsamaa piirkonnas 100 mg/l, Lõuna-Eesti salvkaevudes aga isegi kuni 200 mg/l. Sellise hajureostuse taustal ei saa punktreostusallikaid ja olmereostust tavaliselt enam jälgida [7]. Võrreldes nitraaditundliku ala keskmisi nitraatiooni sisaldusi omavalitsuste vahel sotsialismiperioodi lõpul ja nüüdsel ajal, on märgata suuri erinevusi (# 2 ja 3). Pandivere piirkonnas ei vastanud tollal lämmastikuühendite sisalduse tõttu joogivee nõuetele 20%, praegu aga kuni 10% üksiktarbijate kaevudest. Adavere-Põltsamaa piirkonnas ulatuvad vastavad näitajad 60 ja 20%. Üheksakümnendate aastate majanduse madalseisu ajal paranes pinna- ja põhjavee kvaliteet aga märkimisväärselt.

Tinglikult võib kõige puhtama veega perioodiks pidada 1995.–1996. aastaid (# 4). Sel ajal oli meil võimalus suunata maakasutust elukeskkonna ja külaelu huvides nõnda, et maa saaks ühtlasema koormuse [5]. Kahjuks puudus tollal suutlikkus maaelu süsteemselt toetada. Liberaalse majandusarengu tõttu koondus tootmine kiiresti ning ääremaad jäeti maha. Nüüd on neid tagajärgi keeruline leevendada.

Praegusel ajal asuvad põhilised põllumajanduse tootmisalad põhjavee toitealadel. Kuigi tootmismahud on tunduvalt vähenenud, on maapiirkondades endiselt suurim põhjavee kvaliteedi mõjutaja põllumajandus. Kaevuvee kvaliteedi pärast tuntakse siiani muret: Kesk-Eestis mõne suurfarmi lähedal, viljakandvate põldude keskel elavad inimesed ei saa puhast joogivett; neid ei lohuta tõik, et Eestis keskmiselt on põhjavesi puhas.

Kaitsmata põhjaveega aladel on tõsine probleem sõnnik ja silomahl, mida ei suudeta veel korralikult ja keskkonnahoidlikult kasutada. Paljudel loomapidajatel jääb sõnnik laotamata, sageli pole suurfarmide vedelsõnnikut õigel ajal üldse võimalik laotada. Nii võib sõnnik loomalautade ümbruses ja põldudel reostada pinna- ning põhjavett tõvestavate mikroorganismide, orgaanilise aine ja vees lahustuvate lämmastikuühenditega. See joogiveeks mõeldud, ent reostunud põhjavesi on sageli ebameeldiva lõhnaga, suurenenud on vee ammooniumi- (NH4+) ja rauasisaldus (Fe2+) ning orgaanilise aine hulk. Otsene risk inimeste tervisele on värskes sõnnikus leiduvad haigust tekitavad mikroorganismid, mis levivad koos reostunud veega ja võivad veekeskkonnas säilida pikka aega. Kõige ohtlikum on vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele: karstialadele ja alvaritele, kaevude ümbrusse.

Põllumajanduse areng määrab palju. Põllumajanduse kõige tõenäolisema arengustsenaariumi järgi laieneb praeguste tootmiskeskuste tegevus järk-järgult ümbritsevatele aladele. Sellistesse keskustesse koonduvad loomalaudad, nende lähedale jäävad põllumaad võetakse aga täielikult intensiivkasutusse. Mõnes piirkonnas on loomakasvatus juba praeguseks lõpetatud ja parematel maadel kasvatatakse ainult teravilja. Paraku on selline suundumus ebasoovitatav: nõnda kurnatakse üleliia mullastikku ja tunduvalt suureneb veereostuse oht. Viimase kümne aasta jooksul on mulla toitainete varud suures osas ära kasutatud; saagitaset tuleb aga säilitada ja seetõttu suureneb paratamatult vajadus rohkem väetada.

Lähiaastatel (kuni 2009) on kavas korrastada sõnnikukäitlust, mis aitab oluliselt vähendada põhja- ja pinnavee reostust orgaanilise ainega ning ühtlasi väheneb virtsaga perioodiliselt saastunud kaevude osakaal.

Suuresti oleneb keskkonnakulutuste tulemuslikkus aga põllumeeste keskkonnateadlikkusest n.-ö. põllu tasemel: tootjad peavad teadma oma põldudel asuvaid karstiauke, allikaid ja kaitsmata põhjaveega alasid, põldudel ja nende naabruses olevate kaevude asukohti ning seisundit. Vett kaitstakse ju eelkõige kohalike inimeste huvides.

Skeptiline vee kvaliteedi prognoos. Tootmistaseme taastudes ja väetiste kasutuse suurenedes on küllaltki keeruline vältida lämmastikuühendite sisalduse suurenemist põhjavees ning jõgedes. Kui põllumehed kasutavad suurimaid lubatud väetisekoguseid kogu nitraaditundliku ala haritaval maal, võib olukord Pandiveres halveneda ja reostus isegi ületada kaheksakümnendate aastate lõpu taset. Siis kasutati Järvamaal keskmisena orgaanilist ja mineraalset lämmastikväetist kokku toimeaines 134 kg/ha, nüüd on lubatud kuni 170 kg/ha, millest mineraalväetist võib olla 140 kg/ha.

Säärases olukorras saab põhjavee seisundit prognoosida omaaegsete Seidla, Järva, Simuna ja Triigi ühismajandite põhjal. Selle stsenaariumi korral võib keskmine nitraatiooni sisaldus Pandivere põhjavees ulatuda 30–40 mg/l, mille tagajärjel muutub 20–40% erakaevude vesi joogiks kõlbmatuks. Et seda ei juhtuks, tuleb osa maast (karstialasid) kasutada vähem intensiivselt ja talvel on soovitatav hoida suurem osa põldusid taimkattega.

Mõõduka tootmise puhul – teravilja keskmine saagikus 2,5–4 tonni hektarilt – on Pandiveres võimalik säilitada põhjavee maapinnalähedane veekiht põldude all joogikõlblikuna. Seega oleneb Pandivere põhjavee kvaliteet põllumeeste tootmiskavadest ja keskkonnasäästlikust majandamisest.

Kui kogu maad kasutada intensiivselt, võib ka Põltsamaa-Adavere piirkonnas taastuda 1990. aasta olukord. Nitraatiooni keskmine sisaldus põllul olevates madalates üksikkaevudes suureneks 40–70 mg/l ning kuni poolte kaevude vett ei saa sel juhul joogiveena kasutada. Kahjuks pole Põltsamaa-Adavere piirkonnas põldude alust maapinnalähedast põhjavett lihtne joogikõlblikuna säilitada: see eeldab teravilja saaki alla kahe tonni hektarilt. Üks võimalus on põldudel asuvad madalad, reostunud veega kaevud asendada sügavamatega, mõnel juhul saab paigaldada ka veetorustikke. Adavere piirkonnas on keskkonnainvesteeringute keskuse abiga juba hakatud uusi kaeve rajama.

Järelikult tuleb põllumajandustootmise intensiivistudes arvestada, et sellega võib kaasneda vajadus asendada hajaasustuse reostunud kaevud, ehitada ümber põhjaveehaardeid, sagedamini hooldada eesvoolusid ja vooluveekogusid ning puhastada paisjärvi, samuti taastada kalastikku.

Tahe ja koostöö viivad sihile. Eelmise aasta aprillikuus kinnitati Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala tegevuskava aastateks 2004–2008. Selle täitmine aitaks edukalt arendada veekeskkonda säästvat põllumajandustootmist, parandada pinna- ja põhjavee seisundit ning tagada tervisliku joogivee. Et soovitud sihtideni jõuda, tuleb täita paljusid ettekirjutusi, näiteks orgaaniliste ja mineraalväetiste laotamise aja- ja koguse piiranguid; laudal, kus peetakse üle kümne looma, peab olema vähemalt kaheksa kuu sõnnikut ja virtsa mahutav hoidla jne.

Järgides tegevuskava minimaalnõudeid, ei saa veereostust siiski täielikult vältida: tegemist on kompromissiga, millele on mindud enamikus Euroopa Liidu maades. Paraku on põllumajanduse tootmismahtude kasvuga kaasnevat keskkonnaseisundi ja eelkõige vee kvaliteedi muutust küllaltki keerukas ära hoida. Kuid kindlasti on võimalik olukorda parandada: selleks on vaja tugevat tahet ning kõigi koostöövalmidust.

1. EC DG Environment. Implementation of Council Directive 91/676/EEC concerning the protection of waters against pollution caused by nitrates from agricultural sources. Synthesis from year 2000 Member States reports. 2002.

2. Eesti keskkonnaseire 2003. Riiklik keskkonnaseire programm. 2004, Tartu ülikool.

3. Evaluation of the implementation of the 1988 Ministerial Declaration regarding nutrient load reduction in the Baltic Sea catcment area. Finnish Environmental Institute. 2002, Helsinki.

4. Metsur, Madis; Sults, Ülo 1990. Kaevurada 1.–2. – Eesti Loodus (55) 3, 4: 140–145, 219–225.

5. Metsur, Madis; Sults, Ülo 1995. Kodukaev räägib tõtt. – Eesti Loodus 46 (11/12): 346–348.

6. Metsur, Madis jt. 1993. Pandivere veest. – Põllumajandus 11.

7. Põllumajanduslik hajureostus lämmastikuühenditega Eestis 1994. Typpi Keski-Suomen vesissa. Keski-Suomen Vesi- ja Ympäristopiiri, AS Maves, Järva maavalitsuse keskkonnaosakond. Jyvaskyla.