Kui Viktor Masing võttis Venemaal peetavale konverentsile kaasa õpilase, siis ei olnud pikal rongisõidul niisama aknast välja vahtimist. Et konverentsiettekanded olid varem valmis ja vene keel professoril ennegi suus, siis tegi ta ettepaneku suhelda omavahel terve päev inglise keeles. Ka restoranvagunis palus ta meid teenindada inglise keeles, harjutamise mõttes. Suhtlusest üle jäänud aja Masing peamiselt kirjutas või luges erialaseid artikleid.

Enamik konverentsil osalejaid oli Viktor Masingule vanad tuttavad. Mõnda uustulnukat võis kuulda imetlevalt sosistamas: ah see ongi Viktor Viktorovitð, sooteadlane Eestist! Masingu ettekannet kuulati suure tähelepanuga, tema seisukohti arvestati. Paljud tahtsid Viktoriga vestelda, ka tema suhtles meeleldi kõigiga. Eriti võlutud olid noored kolleegid, sest tuntud teadlane ei rõhutanud oma üleolekut, vaid suhtles nende kui võrdsetega. Selline suhtlusviis ei olnud Venemaa ülikoolides tollal tavaline.

Nõukogude delegatsiooni koosseisus õnnestus Viktor Masingul 1987. aastal osaleda botaanikakongressil Berliinis. Kui põhiosa selle delegatsiooni liikmeid vaevalt suhtles väliskolleegidega, tavatsedes vabal ajal koguneda hotellituppa või hotelli ette pingile istuma ja omavahel muljeid vahetama, siis Viktor Masing kasutas aega teisiti: ta suhtles aktiivselt kolleegidega kogu maailmast, käis ekskursioonidel, külastas õhtuti Saksa botaanikuid või tutvus omal käel linna vaatamisväärsustega. Saksa kolleegid panid seda tähele. Üks neist öelnud: “Härra Masing, teie olete ainus eurooplane Nõukogude delegatsioonis.”

Alar Läänelaid

Viktor Masingu jahmatavalt mitmekülgsest teaduslikust pärandist märgiksin vaid üht sooteaduses väga tähtsat tööd: “Eesti rabade geograafiliste komplekside areng”. See ilmus 1961. aastal Läti ülikooli teaduskirjutiste geograafia seerias vene keeles. Seal on autor esitanud soomaastike struktuur-analüütilise kontseptsiooni lähtealused. Teisisõnu, ta näitas juba ligi pool sajandit tagasi, et rabade struktuuri eri tasandite (mättad, rabatüübid, rabalaam) arengut juhivad eri tegurid. Ingliskeelsesse kirjandusse ilmus see meile nii iseenesestmõistetav printsiip arglikult alles 15–20 aastat tagasi.

Mati Ilomets

Keskkonnasõnaraamatut “EnDic2000” koostades pidin abi otsima mitme valdkonna teadlastelt. Viktor Masing, kellega mul oli rõõm kunagi EPAs koos töötada, oli üks neist, kellelt bioloogia asjus üsna tihti nõu küsisin ja kes heatahtlikult seda ka andis. Oli ta ju väga mitmekülgne teadlane ja hea keeletunnetusega. Peamiselt tänu Viktor Masingule õnnestus üheksas keeles sobitada sootermineid. Liigitatakse ju soid eri maades (nt. Soomes ja Eestis) ise moodi ning mõnel maal neid õieti polegi. Mul on tuline kahju, et ma ei jõudnud oma heale abimehele anda raamatu tänueksemplari –kaks nädalat jäi puudu. Viktor Masingu panus püsib ka uues sõnaraamatus “EnDic2004”.

Aleksander Maastik

Eks igaüks, kel oli õnne Viktor Masinguga lähemalt kokku puutuda, ole talletanud midagi, mis on kõige sügavamat muljet avaldanud. Mind pani imestama tema oskus tabada väga kiiresti asjade ja nähtuste olemust ning seoseid nende vahel. Ja veel – julgus küsida, kui midagi ei teadnud või millestki aru ei saanud. Süütu muige saatel esitatud küsimuse sõnastas ta nii lihtsalt ja selgelt, nagu seda suudab ainult väga tark inimene.

Mari Reitalu

Õpetajana oli Viktor Masing ettearvamatu: tema juurde eksamile minnes tuli varuda rahu ja külma verd. Esimeste aastate tudengitele kujunes see sageli tõeliseks katsumuseks.

Kui hoolega valmistunud tudeng püüdis eksamil nõutut esitada võimalikult täpselt ja loogilises järjekorras (nii nagu enamik õppejõude temalt ootas), siis heitis professor igavleva pilgu aknast välja ning katkestas seejärel etleja sorava jutu umbes nii: “Ja-jaa, seda kõike ma juba tean, aga mis te arvate ...?” Ja siis järgnesid küsimused miks...?, kuidas...?, aga kui...?, millele poleks leidnud otsest vastust ei loengukonspektist ega ka raamatutest. Nüüd tuli tööle panna o m a pea.

Kõik sõltus sellest, kas eksamineeritav suutis oma mõtlemisvõime aju tagakambritest välja kraamida ning julgust kokku võttes tõepoolest ise midagi arvata. Kui jah, siis lõppes kaelamurdvana tundunud “vestlus” professoriga üllatuslikult: ta kirjutas matriklisse kõrgeima hinde.

Aastaid hiljem, juba kolleegina, kui olin ammu õppinud hindama ja nautima sisukaid mõttevahetusi Viktoriga, püüdsin talle oma kunagiste kogemuste varal selgeks teha, miks tudengid, vähemasti esimestel aastatel, teda pelgavad. Ta oli siiralt imestunud: “Aga ma tahan ju teada, mida inimene mõtleb! Või kas ta üldse mõtleb ...”

Ann Marvet

Viktor Masingu üks esimesi juhendaja soovitusi kolmanda kursuse üliõpilasele oli üllatav: “Minge kindlasti Eestist väljapoole, minge vaadake, milline näeb teie uurimisobjekt välja levila optimaalsetes tingimustes – kuidas ta seal õitseb ja viljub. Alles siis võite teha järeldusi Eesti kohta. Kirjutage Soome professorile, kelle värske artikli ma teile andsin, ja küsige veel artikleid.”

**

Nagu mööda minnes andis ta kord mulle, toonasele üliõpilasele, tegelikult temale adresseeritud kutse üleliidulisele nõupidamisele: “Minge ja saage tuttavaks vastava eriala inimestega.” Siiski leidis ta aega selle nõupidamise lõpuks ka ise kohale tulla ja tutvustada mind nende uurijatega, kelle poole nimetu ja vene keelt vähe oskav üliõpilane ei olnud julgenud pöörduda, kuid kes Suure Masingu õpilasena kohe lahkesti omaks võeti.

Üleliidulised nõupidamised lõppesid alati suure peoga. Rääkisime parajasti professoriga sellest, mida kasulikku olin seal kuulnud, kui hakkas kõlama valsiviis, ja äkki palus ta mind tantsima. Olin auväärse professori sellisest käigust rabatud. Pealegi ei osanud ma tegelikult valssi tantsida ... Julgust kokku võttes sain selle lõpuks välja öeldud. Tema: “Siis ongi mul hea võimalus teid juhendada, ma pole selleks viimasel ajal piisavalt aega leidnud.” Tantsu ajal rääkisimegi diplomitööst, mis haaras kogu mu tähelepanu nii, et juhendaja varvastel tallamiseks ei jäänud mahti.

**

Et osaleda järjekordsel konverentsil suurel nõukogudemaal, tuli esitada ettekande venekeelsed teesid (nii nimetati sel ajal praegusaegset abstract’i). Kuigi professor oli parajasti sõidust tulnud ja järgmisele suundumas, arvas ta siiski leidvat aega ka minu jaoks ning määras kokkusaamise ühel kandidaaditöö eelkaitsmisel. Enne koosoleku algust oli tal seal mitu kiiret kõnelust õppetööst ja valmiva õpiku käsikirjast, nii et teesideni me ei jõudnud. Lõpuks istusime kõrvuti, ent selle asemel, et teese vaadata, küsis juhendaja kõigepealt, mida huvitavat olen tema äraoleku ajal teinud ja teada saanud.

Kui kõneleja alustas, võttis professor minu kirjatöö lugeda. Tegi nii keele- kui ka stiiliparandusi, küsis lühidalt sisu kohta ... Aga siis hakkas esineja diapositiive näitama ja auditoorium tehti pimedaks, mille peale juhendaja andis kirjatüki mulle tagasi sõnadega: “Ega rohkem nagunii ei näe parandada.” Ja ega ei näinudki, sest õige pea professor tukastas ja ärkas alles siis, kui esineja oli lõpetanud ja tuled jälle põlema pandi. Ent niipea kui anti võimalus, ei esitanud ta mitte ainult täiesti asjakohase, vaid ka valmiva dissertatsiooni nõrka kohta tabava küllalt terava küsimuse. Minule, kes ma kogu aeg olin kõnelejat jälginud, tundus, et seda küsimust ei saanud esitada ilma ettekannet kuulmata.

Ülle Reier

“Kui ometi keegi oleks mulle varem kõnelenud, kuidas toimub fütosotsioloogiline uurimistöö!” ohkas Viktor Masing kord puhkehetkel Männikjärve raba servas. Viktor oli teadmisjanuline, ometi oli Josias Braun-Blanquet´ ja Rudolph Tüxeni õpetuse võidukäik, mida ta küll teadis, temast ja ta kolleegidest mööda läinud. Kui selgitasin talle fütosotsioloogia põhiolemust – algul Schwarzwaldi ja Vogeeside soodes, seejärel Männikjärve rabas –, ilmnesid tema erakordne taiplikkus ja õpivõime: hea vestlusoskus ning eelkõige laiaulatuslik liikide tundmine, vaimsetest võimetest rääkimata. Minagi õppisin temalt midagi uut: näiteks seda, kuidas kulgeb raba-karusambla elutsükkel. Kui meie prooviruudul roostikus või metsas kasvas mõni mulle tundmatu tarn, teadis Viktor alati selle nimetust, kuigi neid on vegetatiivsete osade järgi väga raske ära tunda.

Nendel välitöödel olin just mina see, kel aega napiks jäi. Viktor demonstreeris mulle oma tuhande-sammu-meetodit, kuid kindlasti oleks ta saanud õpetada palju rohkemat soome ja vene geobotaanikavaramust. Kuigi meie vaatlusmeetodid olid täiesti erisugused – aga võib-olla just seepärast –, võinuks see anda meile, fütosotsioloogidele, paljugi uut ning kahtlemata rikastanuks meie seisukohti.

Seda arvamust on kinnitanud sooteaduslikud diskussioonid Viktori õpilastega. Leidsime, et oleme üllatavalt paljudes küsimustes üksmeelel. Muidugi leidus ka teemasid, mis oleksid vajanud süvenemist. Igatahes sai selgeks, et sooteadus on Eestis kõrgel tasemel – ja mitte ainult see.

Tublid õpilased iseloomustavad meest, kellele nad tänu võlgnevad. Mulle oli ta rohkem kui silmapaistev teadlane: ta oli mu sõber.

Jes Tüxen

Viktor Masing on meie teadusloos suur semiootiline m ä r k, mille järgi saab hinnata mitme teadusharu – geobotaanika, telmatoloogia, ökoloogia, biotsönoloogia, biogeograafia jm. – arengut Eestis ja ka rahvusvahelises ulatuses. Viktori märgilisus nendes teadustes avaldub selles, et ta mõjutas nende näo, olu ja sisu kujunemist: mõnikord kaudselt ja lokaalselt, puhuti otse ja internatsionaalselt (konsortsiumide uurimine, telmatoloogia).

See märk kannab erakordse mitmekesisuse tunnusjooni. Nüüd on selge, et Viktori minekuga manalateele lahkus meie hulgast viimane tõeline õpetlane-entsüklopedist, mees, kes ühesuguse sügavusega uuris soode arengut ja tüpoloogiat, asumite linnustikku, eri putukarühmade bioloogiat, taimkatte struktuuri, metsabioloogiat, konsortsiaalseid suhteid looduskompleksides jm. Teda austatakse ja mäletatakse, ta väärib monumenti.
Hans Trass