Muidugi võiks korraldada kursuse, olgu masin keeruline või triviaalne.

Igasugune haridus ja informatsioon, mis õpetab keskkonda säästma, tuleb elus kasuks. Kursustele peaks eelkõige minema need, kes pole seni automaadi käsitsemisega hakkama saanud. Olen kindel, et peale näpuosavuse annab üritus ka teavet, milliseid pakendeid saab automaati panna, milliseid mitte ja mis
põhiline: igaüks saab esitada pädevale inimesele revolutsioonilise küsimuse – miks?

Loomulikult ei peaks kohale sõitma džiibiga, vaid eelistama keskkonnahoidlikku ja orkaane ennetavat kõndi, jalgrattasõitu või ühistransporti. Kaasa tasuks võtta ka proovipudelid. Pange masin proovile, kui mõlkis võib pudel või purk olla, et automaat selle ära tunneks ja vastu võtaks. Pange ka ennast proovile: katsetage, kui palju pudeleid või purke suudate korraga autota automaadini vedada. Seda võiks innustada tegema sõbralik pere- või majakeskene võistlus, mille auhind ei peaks olema reis soojale maale, vaid hoopis teatripilet või ökošokolaad.

Ringlustaara, st. korduskasutus on tänuväärt looduse seisukohast ning tunnustusena tuleb investeering hiljem ühiskonna heaolu kasvuna mitmekordselt tagasi. Kokkuvõtteks tuleb tunnustada ka neid, kes kunagi sellisele kursusele ei lähe, sest neil pole lihtsalt vaja taaraautomaadiga tegemist teha. Need inimesed ei pea pingutama, et taara koos joogiga koju tassida, säästavad energiat, et seda külmkapis jahedana hoida, väldivad pakenditekuhja kööginurgas ja vaeva otsimaks taaraautomaati ning lõpuks säästavad ka oma närve, kui poe juurde jõudes peaks masinal ilmnema rike. Oma öko-õunamahl kolmeliitristes purkides ja lihtne kraanivesi on jõud, mis pakendiautomaadid veel kunagi välja suretavad ja sellised kursused mõttetuks muudavad!