Mall Hiiemäe (1937) on sündinud Roostoja külas Iisaku vallas Virumaal. Töötanud Iisaku metskonnas metsavahina (1955–1964). Tartu ülikooli kaugõppeosakonna lõpetas 1962. aastal, alates 1964 Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis teadur, 1969. aastast tänini vanemteadur. Teinud fenoloogilisi vaatlusi Eesti looduseuurijate seltsile, kogunud alates 1956. aastast rahvaluulet, uurinud rahvajutte, rahvakalendrit, rahvausundit, sh. loodusega seotud pärimust. Avaldanud käsitlusi peamiselt folkloori kogumise ja uurimise ajaloo, jutustamistraditsiooni, rahvausundi ja -kombestiku, inimese ja muu looduse suhte kohta. Antoloogia “Eesti rahvakalender” 2.–8. köite (1981–1999) koostaja, Eesti Looduse kauaaegseid autoreid.

Kuipalju võiks või peaks muistsetest uskumustest, sealhulgas rahvakalendrist tänapäeval kinni pidama?

Muistsete uskumuste taustaks on muistne maailmapilt ja seda juba tänasesse päeva tuua ei saa, ükskõik, kas tahta või mitte. Kuid osa muistseid uskumusi peegeldavast kombestikust elab tänapäeval küll edasi, ilma et seda nii väga märkaksime.

Võtame kas või animistliku kujutluse teispoolsusest. Ammustel aegadel on usutud, et oma teekonnal siit ilmast teise vajab kehast lahkunud hing turvapaika. Selle uskumuse tänasesse ulatuv jälg on niinimetatud ristipuud, mida Võrumaal maanteeäärsetel metsaservadel märgata võib. Ühed peavad neid – nüüdisaja arusaamades mälestuspuid – pühaks, teised võtavad nõuks maha saagida.

Sellest ajast, mil veel usuti kadunukeste hingesid oma kunagisi kodusid külastavat, on vast ainult mõni inimpõlv tagasi. Rahvauskumuse järgi on looduses hingedeaja tuleku tunnistajaks puulehtede mahalangemine, rohttaimede koltumine, tuulevaiksed udused ilmad. Sedalaadi uskumustel võiks küll nüüdisajalgi kohta olla. See tähendab, et kui hingedepäeval süütame küünla ja mõtleme lahkunuile, tajume ka oma meeltega seda, mis toimub sügiseses looduses.

Kui palju fenoloogiaga seotud uskumustest on loodusuurijatelt kinnitust leidnud ja kas midagi on ka täiesti põhjendamatuks tunnistatud?

Pigem kasutatakse rahvauskumusi, üldse folkloori, mingi käsitluse illustratsiooniks. Eesti rahvaluule arhiivi kogude kasutajaist meenuvad mitmed: botaanikutest Haide Rebassoo ja Taimi Paal, dendroloogidest Alfred Ilves ja Ülo Tamm, entomoloogidest Juhan Vilbaste, Kaupo Elberg ja Ants-Johannes Martin, zooloogidest Matti Masing. Materjali on vajatud liigimonograafiate tarvis, süstemaatikud on käinud rahvapäraseid nimetusi otsimas, mõnigi kord on uurijahuvi olnud kantud soovist Eesti Looduses populaarteaduslik artikkel avaldada.

Seda aspekti, kas midagi rahvauskumustest objektiivseks hinnata või põhjendamatuks tunnistada, on looduseuurijad küll üsna vähe silmas pidanud. Kõigepealt meenuvad vaid ihtüoloogid Neeme Mikelsaar ja Ervin Pihu: nemad on oma töödes rahvapärimuslikku teavet eri kalaliikidest arvesse võtnud, ja Gustav Vilbaste “Eesti taimenimetused” sisaldab läbivalt seletusi rahvapäraste taimenimetuste kujunemiskäigu kohta. Rahvafenoloogia kui omaette uurimisvaldkonnaga on viimasel ajal tulemuslikult tegelenud klimatoloog Rein Ahas.

Usun, et folklooris on loodusteadlaste arvates liiga vähe aktsepteeritavat, sest kui folkloristika mängureegleid ei teata, tundub kõik ühtemoodi vale. Selle peale võiks öelda: “Mis sest, et vale, aga vaata, kui ilus.” Kõike ei võta rahvapärimuse kasutajad ju ka ise tõsiselt: kunstiväärtus on tõeväärtusest olulisem.

Folklorist mõistab folkloori kujunemise seaduspära, kuid tal pole eriti aimu loodusest. Rahvaluulearhiivis leidub kuhjaga uskumusi, mille tausta selgitamiseks on vaja loodusteadlase abi: miks arvatakse, et angerjad söövad herneid, et karu imeb talvel koopas käppa, et kõrvahark poeb inimesele kõrva. Need uskumused on hästi tuntud ka teistel rahvastel. Selle asemel et omaloomingut teha, on mõttekam teiste erialade uurijatega konsulteerida.

Nüüdisajal suhestub looduse või ka maaharimisega üha vähem inimesi. Võib-olla tuleks püüda rahvakalendri tähtpäevadele nüüdisaegsemat sisu anda, et üritada Eestile omast võimalikult säilitada?

Möödunud sajanditega võrreldes on just meie aeg eriti kiirete ja järskude muutuste aeg. Muidugi, looduse tundmisest jääb meie ühiskonna liige aina kaugemale ning traditsiooniline agraarmajandus, mis on aastasadu kujundanud maastikku ning taimekooslusi, kuulub möödanikku. Unustusse jääb suur osa talupojatarkusest, näiteks vanasõnadeks vormunud kultuuripärand, sealhulgas ilmaended, optimaalsete külviaegade väljaarvamine fenoloogiliste orientiiride järgi. Üht-teist püsib praegu veel külaelanike seas vanema põlvkonna mälus, kuid seda pole kauaks.

Mõte säilitada omakultuur põliste rahvakalendri tähtpäevade sisu renoveerimise teel pole iseendast halb mõte, pealegi on mõisted “pärandkultuur” ja “kultuuripärand” üpris lähedased. Puisniitusid, kiviaedu ja tuulikuid ju püütakse säilitada ning korda teha. Rahvakalendri puhul tuleks selle edasikestmise huvides üle vaadata kombestik, sest kunagi uskumustega seondunud toiminguid (näiteks külakonna kogunemine loodusmaastikus jaanituld tegema, jaanikaskede tuppatoomine) kujunevad püsitraditsiooniks, kuigi esialgsed usundist lähtunud tähendused tuhmuvad ja teisenevad. Jaanipäevaks tuuakse kased kirikussegi, kuid mõte põhjendusest, et rohelusse kätketud vägi ja elujõud peaks kurjad jõud hoonest eemale peletama, on siin lausa käsitamatu.

Kuivõrd on eestlaste muistne loodusetunnetus, sealhulgas rahvakalender naabermaadega võrreldes kordumatu? Kirik oma tähtpäevadega on seda kõikjal ühtlustanud ning ka mujal on pööripäevad.

Üldises loodusetunnetuses vist lausa kordumatut polegi. Eks paista meile üks ja sama päike, siin Läänemere maades on ühtemoodi heitlik kliima, väga palju ühisjooni tuleneb ühesugusest elatise hankimise viisist, kuulumisest Euraasia metsavööndi rahvaste hulka.

Sellest, et Eestis on niiskevõitu, annavad tunnistust kalendritähtpäevade ilma- ja saagiended. Selge hommik, päikesepaiste, tähine öö on põllumehele ikka hea saagiaasta endeks, ja kui seitsmevennapäeval niigi palju päikest näha on, et mees jõuaks selle hetke jooksul hobuse selga hüpata, siis jõudvat ka heina ikka ära teha, nii et see vihma kätte ei mädane.

Kultuurikontaktidest tuleneb küll palju ühisjooni, konfessionaalsest kuuluvusest samuti. Tavatsetakse rõhutada, et kirik oma pühakutähtpäevadega on eri maade rahvakalendrit ühtlustanud. Nii see ongi, kuid kirik on aidanud ka väga paljusid rituaale säilitada ning levitada. Kõik neli pööripäeva on pigem tuulesuuna jälgimise päevad, ilma et nendele kuuluks rikkalikku tavandit. Pööripäeva-mainega pühad – paastumaarjapäev, jaanipäev, mihklipäev ja Kristuse sünnipüha – kuuluvad seevastu aasta kõige olulisemate tähtpäevade hulka ning on umbkaudu saja aasta takka olnud üsna paganlikud pühad. Kaugeltki kõik pühakutähtpäevad ei leia rahvakalendris kohta – neile pole eeldusi. Jüripäeva nimepühakust, pühast Georgist ei oleks saanud rahvauskumuste karjapatrooni ning huntide valitsejat, kui tema mälestuspäev ei langeks kevadisse karjalaskeaega.

Mis võiks olla meile ainuomane?

Ainuomane on ehk see, et meie rahvakalendris on mõned tavatult kaua püsinud jooned, mida võib hea tahtmise korral seletada kui loodusrahvale tunnuslikku. Meie 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguskümnendite kalendripildis on kohta taimekasvukalendri aastajaotustähistele – need on juba jutuks tulnud jüripäev ja hingedeaeg. Kujutlus puhkeva maa pühakspidamisest ning sellal maasse puutumise keelust leiab väljenduse uskumuses, et ristipäeval (kirikukalendris taevaminemispüha) ei tohi lille ega oksa murda: taime murdekohta ilmuks veri.

Palju te ise muistseid loodusega seonduvaid uskumusi järgite? Näiteks ise madisepäeval ilmselt ei nõelu, kapsast istutate vaikides ning ristineljapäeval kartulivagusid ei aja?

Nii nagu praegusajal soovitatakse toiduks tarvitada oma lähipiirkonna saadusi, nii peaks igapäevaelus valima ka uskumusi. Näiteks kuna madisepäev on rohkem lääne-eestilise levikuga tähtpäev, siis Virumaal ei maksa selle päeva töökeeldudest hoolida.

Ristineljapäeval lille murdmast hoiduda tundub märksa mõttekam. Vähemalt suunab see mõttele inimese ja muu looduse suhte laadist ning on omane olnud teistelegi läänemeresoome rahvastele – vadjalastele, isuritele, soomlastele, liivlastele. Kaugetest kultuuridest sisse talutud uskumused on nagu kährikkoer Eesti metsades: kui hästi paljuneb, hakkab kohalikke kooslusi kahjustama.

Vanasti oli kevadistel põllu- ja aiatöödel orientiiriks rändlindude saabumine, metsloomade karvavahetus, puude lehtimine, taimede õitseaeg. Nüüd on need loodusemärgid enamasti unustusse jäänud. Omavastutuse vähendamiseks on hea võimalus abi otsida trükistest, kus õie-, lehe- ja juurepäevad ning lausa kellaajad tarbijale mugavalt välja pakutud. Uuendusmeelsetel on oma vaatenurk – otstarve pühendab abinõu, konservatiividel oma: tehtagu kõik nii, nagu tegid nii-öelda vanad eestlased.

Ometigi on isegi ajakirjas Eesti Loodus kunagi ilmunud imporditud Thunide külvikalender, rääkimata teistes väljaannetes avaldatud Pauksonite horoskoopidest. Kas niiviisi ei kao see vähenegi tänapäevani säilinud rahvatarkus?

Tunnistan, et olin tookord oma lemmikajakirja materjalivalikus veidi pettunud. Kui asi hiljem jutuks tuli, sain toimetajalt kuulda põhjenduse: küllap aiapidaja hakkab uute nippide efektiivsust kontrollides looduse fenoloogilist arengut enam jälgima. Ükskord sattusingi Kanepi ja Urvaste vahepeal rahvaluulet küsitledes vanaperenaise juurde, kes palava lõunapäikese käes hoolega kurgitaimi kasvuhoonest peenrale istutas. Tema oli küll kindel, et kuumus ei loe midagi, õige kellaaeg on kalendris üleval, möödunud aastal sai neid kalendris pakutud aegu juba järgitud ja saak kasvas hea. Niiviisi saabki kalendritarkusest tasapisi rahvatarkus.

Kuulsin kord Andres Tarandit arutlemas, et kui ikka need vanad trükikalendrid kõik ette võtaks, kus rahvatarkused sees, siis vast saaks ilmaprognoosiga ka paremini hakkama. Kuid parömioloogide – vanasõnauurijate hinnangul on kõige enam individuaalloomingut, tõlkeid, töötlusi leida just ilmavanasõnade seas. Seda laadi ilma- ja saagiendeid on kooliõpikutes ja kalendrites kirjaoskuse aegadest peale nii palju trükitud, et sekundaartraditsioon on rahvaehtsa pärimusega nagunii juba ammu segi. Sic transit!

Kuidas suhtuda ristiusueelse omakultuuri rekonstrueerimisse, kas või näiteks Maavalla kalendrisse? Kui palju sellest on dokumenteeritud rahvaluulearhiivis ja kui palju “omalooming”?

Omakultuuri-ihalusel on mitmeid väljundeid, skaalal oma–võõras tahetakse elimineerida kõik kultuurilaenud väljastpoolt; sissetooduks ja pealesunnituks on kuulutatud ka kirikukalender pühakutähtpäevadega. Muistse oma kalendri jälgi on otsitud väikeselohulistelt kultuskividelt, tõestust aasta jaotamisest kuueteistkümneks võrdseks osaks on otsitud praeguste teadaolevate kalendritähtpäevade tagant.

Maavalla kalendergi pakub oma rekonstrueeringu. Rahvaluulearhiivi pärimusteated dokumenteerivad näiteks taliharja mõiste – see on klimaatiline ekstreemumpunkt, mis seostub tõnisepäeva (17. jaanuar) ja küünlapäevaga (2. veebruar). Ka urbepäeva nimetus on tõepoolest olemas – see on kirikukalendri palmipuudepüha idaeestiline vaste. 8. septembri, Neitsi Maarja sünnipüha ehk ussimaarjapäeva kohta kehtib ussiurguminemisepäev samuti.

Paastumaarjapäevale on Maavalla kalendris maarjapuna-kombest lähtuvalt pandud nimeks marjapunapäev, rukkikülvi orientiiridest: lauritsa-, rukkimaarja- ning pärtlipäevast on saanud vastavalt esimene, suur ja viimane rukkiemapäev, kadripäevast hanipäev. Omaloomingulist tegelust ruunikalendri interpreteerimisel tulekski nende huvitavate pisitrükiste saatesõnas tunnistada, on ju ristiusueelne omakultuur iseendast fiktsioon.

Soovitate igapäevaelus uskumusi valida. Kui vaadata meie tohutu mahukat rahvakalendrit sageli piirkondlikult vastukäivate uskumustega, siis võtab see esmapilgul silme eest kirjuks. Võib-olla saaks nüüdisaegsele, oma juurtest kaugenenud eestlasele välja tuua eriti olulised tavad ja tähtpäevad, mida peaks alati järgima, ning sellised, mis on nii-öelda head ajaviiteks?

Olen sellega täiesti päri, et rahvakalendri andmepank on tohutu mahukas ja ka sisurikas. Uskumused pole mitte üksi piirkondlikud, vaid mõnikord isegi ühes ja samas piirkonnas erinevad ning sisu poolest hoopiski vastukäivad. Sellel nähtusel on mitmeid põhjusi. Kõigepealt liigub mõte unustamisfaktorile. Vahel on asi selles, et põhiuskumust annab erinevalt interpreteerida. Näiteks, kui on teada, et maod ussimaarjapäeval mättasse poevad, lähtub sellest teadmisest kaks käitumisjuhist. Ühe järgi võib nüüd julgesti marjule minna, teise järgi on sel päeval metsaminek kõvasti keelatud, sest maod on liikvel ja võivad hammustada. Mõnekümne aasta eest oli jõhvikaleminekuks sätestatud kindel kuupäev. Et marju liiga vara ära ei korjataks, pidid metsavalvetöötajad marjamaid valvama. Nüüdisaja inimesed võiksid ussimaarjapäeva meelde jätta kui lihtsalt signaali, et jõhvikakorjamise aeg on kätte jõudnud.

Olgu või “ajaviiteks”, võiks välja pakkuda traditsioonilisi fenoloogiaga seotud uskumusi, ja miks mitte jälgida nende paikapidavust eri aastatel. Näiteks, et paastumaarjapäeval tuleb haug jõesuhu (suurveeaeg), pärtlipäeval lähevad pääsukesed meilt ära, mihklipäeva öösel kasvab kapsas villase lõnga katki. Võiks teada, mida tähendab kujundlik ütlus “kõrred hakkavad lund vihkama”, “vares paneb esimese pesapalgi”, “raudnael läheb rohtu”, “tont läheb põõsasse”. Kõik need on tähtpäevaga paika pandud, kuid tähtpäev on siin pigem markeri kui täpse daatumi funktsioonis.

Oma juurtest kaugenenud kaasmaalasele saaks tõesti välja pakkuda traditsiooniomast tähtpäevatähistustki, kuid otsese järgimissoovituseta. Metoodilist juhendamist, nagu toimub kindla ühtse programmi järgi kooliõpetuses, olen püüdnud oma kutsetöös just vältida, pidades sobivamaks anda arhiiviainese põhjal võimalikult nüansirikas tervikpilt.

Entsüklopeediaartiklite koostamisega oligi ses suhtes raskusi, tuli paratamatult mingi napp valik teha. Tegelikult on ainetutvustus küllaltki subjektiivne ka teadusliku käsitluse puhul. Sellega on nagu looduskirjanduseski – tahes-tahtmata teeb autor varjatud reklaami, esile tõstes looduse hääled või värvid, harmoonia, vahelduvuse jne.

Rahvaluulearhiivis on talletatud mõnes mõttes lõplik hulk rahvapärimust: nüüdisajal kogutu pole enam nii autentne, selles on palju sekundaarset, koolist või meedia vahendusel omandatud. Kui hästi on kogutud vana rahvapärimus läbi uuritud, kas siit võiks avastada ka midagi täiesti uut?

Folkloristika kui teaduse kujunemise kohta selle algaegadel on paralleele toodud Karl Linné liigisüstemaatika-õpetusega. Folkloori evolutsioonis on sarnast protsessiga meid ümbritsevas looduses. Osa liike pääseb vohama, teised taanduvad, ette tuleb mutatsioone, kohale ilmub tulnukliike. Tänapäeva folkloorile on tunnuslik plahvatuslikult kiire areng, seejärel kiire vaibumine.

Rahvaluulekogumi lõplikkusest ei saa rääkida isegi meie unikaalse regivärsilise rahvalaulu puhul: Kihnus ja Setumaal võib neid tänini kuulda, kuigi ka siin tabab folklorist muutust. Populaarseks on saanud turismimarsruutide õnnekivihunnikud, kuhu kivi lisades võib igaüks loota oma soovi täideminekut. Uususundist võib tuua uskumuse, et puutüve vastu toetudes või käsi kivile asetades saab sealt energiat ammutada.

Otepääl rahvaluulekogumismatkal küsitlesin linnaelanikke Mäe tänava energiasamba kohta. Neid, kes teadsid end olevat sealt energiat saanud, oli enam naisterahvaste seas, mehed suhtusid asjasse huumoriga ning seletasid energiasamba rajamise lugu. Märkasin, et murupind oli mullale tallatud elava puu, mitte samba juures.

Küsimusele rahvapärimuse uuritusest esitaksin vastuküsimuse: kas pole osa botaanikute, mükoloogide, entomoloogide jt. põhitegevuseks ammu eksisteerinud üksusi mingite tunnuste alusel klassifitseerida ja ümber klassifitseerida. Folkloristikas jäi see suund ebaaktuaalseks mõni aeg tagasi, filoloogilise kallakuga distsipliinist sai etnoloogilise kallakuga distsipliin: tähelepanu keskmes pole mitte rahvaluuletekst, vaid selle kontekst, pärimuse seotus traditsioonikandjaga.

Ühtäkki on 20. sajandi lõpukümme toonud paremini nähtavale folkloori kui uurimisallika näiteks inimgeograafias, maastikuarheoloogias, paleobotaanikas, ökoloogilise tasakaalu mudelite otsingutes, turismiteeninduses. Kui hästi see vana, arhiivipeidikutesse konserveeritud rahvapärimus ka uuritud poleks, võib siit avastada täiesti uutki, mis ilmsiks tuleb seoses uute uurimisaspektidega. Selle kohta tavatsetakse öelda: arhiivid on täis leidmist.