“Käredavoolulistel forellijõekestel võib kohata väikest roostepunaka rinnaga lindu. Tõsiselt ja liikumatult istub ta voolu kohale ulatuval oksal ning sihib vette – otsekui hoolas õngemees korki. Kui linnuke läheneja ees lendu laskub ja otse veepinna kohal eemaldub, on ta järsku rohekassiniseks muutunud. Said nähtavaks tema tiivapealsed ja selg.” Nõnda on kirjeldanud jäälindu Mart Mäger (Väino Vesipapp) oma klassikalises teoses “Linnud rahva keeles ja meeles”.

Küllap jääb esimene kohtumine jäälinnuga elamusena meelde kõigile, kellele see õnn osaks on saanud: teist sellist kirevat lindu põhjamaiselt kahvatus looduses ei kohta. Seekordset põhilugu ajendasid vanameister Olav Rennolt paluma eeskätt suurepärased jäälinnufotod loodusfotograaf Sven Začekilt. Tuleb välja, et kuigi tegemist on silmapaistva loomaga, pole jäälindu pärast Eerik Kumarit meil keegi lähemalt uurinud.

Eestlased on tuntud oma praktilise meele poolest, nii et küsimust “Kas jäälinnust mingisugust kasu saab, kas teda annaks ka patta panna?” ei maksa vist üldse häbeneda. Eerik Kumari on oma pool sajandit tagasi ilmunud monograafias “Eesti NSV linnud” kirjutanud, et jäälinnu toit koosneb peamiselt kuni seitsme sentimeetri pikkustest kaladest, mõnikord ka selgrootutest loomadest ning kalaparasiitide levitamise kohta on andmed seni negatiivsed. “Seega puudub praktiline vajadus vähesearvulise, bioloogiliselt ülihuvitava ja sulestikult kauni jäälinnu hävitamiseks Eesti NSV looduslikel veekogudel. Kalatiikidel on jäälind kahjulik ja kui ta sinna peaks tee leidma, on ta kõrvaldamine sealt õigustatud.”

Ka loodusraamatud peegeldavad oma aega ja aastakümneid hiljem võivad varasemad arusaamad üsna kentsakad tunduda. Praegu sunnib jäälindu hoidma peale looduskaitseseaduse ka Euroopa Liidu linnudirektiiv ning tema küttimine isegi teaduslikel eesmärkidel tunduks üsna rõveda teona.

Kuid minevikust võib ikkagi õppida. Seetõttu tutvustame selles numbris näiteks ka vanu tõrvapõletamise kombeid ning räägime rahvaluuleteadlase Mall Hiiemäega rahvakalendri tõekspidamistest. Muidugi ootame üha lugejate tähelepanekuid ja küsimusi: teade mõnegi pealtnäha lihtsa loodusnähtuse kohta võib osutuda uurijale tõeliselt väärtuslikuks teabeks ning olla teistele huvitav lugeda.