Kõinastu laid on küll väike, aga maastikuliselt väga eripalgeline. Et seda meretagust loodusvaramut liigsest inimsurvest säästa, on juba aastaid kavandatud kehtestada laiul mingi kaitsekord.

Muhumaad piiravad pärjana väikesaared. Merel seilajaile on neist tuntuim Viirelaid ehk Paternoster, mis jääb Suure väina lõunaossa laevatee äärde. Liiklus oli siin veel eelmise sajandi alguses küllaltki tihe, sest siit kulges lühim laevatee Soome lahest Liivi lahte, sõidusihiks Kuressaare, Pärnu või Riia. 1857. aastal ehitati Viirelaiule metalltuletorn, mis hoiatas laevamehi ohtlike karide eest

Loodust on enam väärtustatud Kesselaiul (Kessulaid), kus juba 1938. aastal võeti kaitse alla Kesse pank ja 60 hektarit metsa. Saarel nüüd loodud maastikukaitsealast oli lähemalt juttu Eesti Looduse mulluses novembrinumbris [6].

Maastikult eriti mitmekesine on aga Kõinastu laid (2,6 km2, rannajoon 8,4 km), mis paikneb Muhu saare läheduses Väikese väina ja Kassare lahe kokkupuutealal. See laid on ka riikliku seire rannikumaastiku allprojekti üks seireala.

Vahelduv maastik ja taimkate. Sel väikesel saarel on koguni üheksa paigase(maastiku)tüüpi. Valitsevad abradeeritud moreentasandikud, saare kaguosas laiuvad kamardunud rannad, lääneosa ilmestavad aga vanad klibust rannavallid. Paigased omakorda on liigestatud erisuguse taimkattega, valitsevad kadastikud ja rannaniidud. Saare idaosas kasvab mitmesuguse täiusega lehtmets, keskosa kunagised põllumaad on praegu suures osas kasutusel heinamaana (#1). Eri kasvukohtadest on laiul leitud kokku 369 taimeliiki, millest 16 on kaitsealused [7].
Maastikuline liigestatus oleneb suurel määral saare pinnamoest [2]. Laiu keskosa tõuseb ligi seitse meetrit üle merepinna, kaguosa aga vaid kuni pool meetrit. Siit on saar Kõinastu lee kaudu ühendatud Muhumaaga. Lee on ligi kolm kilomeetrit pikk liivaste leetseljakute rida, kus seljakute vahele jäävad madalad jalgsi läbitavad veeribad.

Saare tuumik on Jaani lademe kõvik. Põhjaosas, kus rannajoon on rohkem liigestatud, köidavad tähelepanu Adavere lademe kivimitest koosnevad rändpangased, mille mandrijää on Väinamere põhjast randa lükanud [1]. Ürglooduse raamatusse on kantud saare põhjaosas asuv Suur pank (ka Esimene pank).

Kõinastu läänerannikut ilmestavad kõrged klibuvallid: meri on murrutanud neisse kuni nelja meetri kõrguse astangu, mille jalamil veepiiril paljanduvad aluspõhja kivimid. Seda osa rannast kutsutakse Vesiruks. Sageli on astangu pervel näha rüsijää tegevusjälgi. Nüüdisrannast kõrgemal vanematel klibuvallidel kasvab lookadastik ja -männik (#2). Olenevalt pinnasest ja varasemast kasutusest on kadastik eriilmeline: madalatest maad ligi kadakatest saare edelaosas kuni mitme meetri kõrguste kadakaväljadeni, kuhu on kasvama asunud ka mänd, pihlakas jt.

Saare idaosa on tasane: pinnakattes valitseb moreen, sellel rähkmullad.

Kadastike kõrval leidub siin väärtuslikku salumetsa tamme, vahtra, saare jt. lehtpuudega. Metsa turbe all kasvab sarapuu, rohurinne on hõre. Maapinnal on kogumikena saare ja vahtra hakatisi, kellest enamik rohurindest välja kasvada ei jõuagi.

Saare madalas kaguosas laiub ulatuslik mosaiikne rannaniit, mis jätkub Kõinastu leel. Madalaid, enamasti ajutisi rannajärvikuid palistab tihe samblavaip peamiselt kallas-sirbikust (#3). Need rannaniidud meeldivad kurvitsalistele. Siin võib näha niidurüdi, liivatülli, tutkast [3].

Inimeste eluase. Ajalooliselt on Kõinastu laid seotud Saaremaaga. On teada, et keskajal kuulus Kõinastu laid (Drotzenholm) Maasilinnale. Orduaja lõpul oli Kõinastul kaks talu, kummalgi pool adramaad, hiljem väike küla [4]. Lapimaade süsteem säilis Kõinastul 20. sajandi alguseni. Kõige rohkem on olnud saarel elanikke 19. sajandi keskel – 73 inimest.

Kõinastu laiu põlise elaniku Herbert Võrklaeva andmetel hävis küla Teise maailmasõja ajal. Majad ehitati uuesti üles ja elu saarel jätkus. Ent 1950. aastate alguses traditsiooniline külaelu katkes: saare elanikud astusid kolhoosi. See tõi kaasa põhiasustuse hääbumise. 1965. aastal lahkusid saarelt viimased elanikud. Peagi hakati kodusaarel koos laste ja lastelastega suvitama.

Kolhoosi ajal jäid põllud sööti ning saart kasutati peamiselt noorloomade karjamaana. Loomad toodi siia varakevadel, ja et neid oli lubamatult palju, siis sai kannatada saare taimkate, eriti salumets.

Viimasel aastakümnel on põliselanikud oma maad tagasi saanud. Saare idaosas tegeldakse ühes talus loomakasvatusega, peamiselt on aga Kõinastu kujunenud mõnusaks suvituskohaks. Tegutseb ka turismitalu.

Inimene on mõjutanud Kõinastu laiu maastikke paljude sajandite vältel. Tuginedes eri vanusega kaartidele, võib öelda, et möödunud sajandi algusest alates hakkasid siin põllud asenduma rohumaaga. Suur osa looduslikest rohumaadest on aga nüüdseks kasvanud kadastikku ja vanad puisniidud metsastunud. Niisiis on viimase sajandi jooksul saarel laienenud põõsastikud ja metsaalad, idaosa madalad rannamaad aga roostunud.

Tulevane hoiuala. Kõinastu laiu loodus vajab peremehelikku hoolt, millega saare elanikud kindlasti hakkama saavad. Praegu turistide üle veel eriti ei nuriseta, ent nende tulv võib hakata saarerahvast häirima, suuremaks probleemiks kujuneb aga taimestiku liigtallamine ja risustus. Laiu rannaniite ja Kõinastu leed rikuvad juba praegu mootorsõidukid, mis jätavad sügavaid roopaid.

Natura 2000 inventuuril võeti arvele Kõinastu lee rannaniidud, saare idaosas paiknevad Arbu, Suureniidi (Heinamaa niit, Suurniit, Vihuri) ja Rõdi–Piskuniidi lehtmets ning saare lääneosas asuv männik. Saare loodusväärtusi aitab säilitada kavandatav Kõinastu hoiuala, mille piirid lähevad õige pea kinnitamisele.

1. Aaloe, Ago 1967. Retk Kõinastu laiule. – Eesti Loodus 18 (7): 443–447.

2. Kerna, Jaanika 1993. Kõinastu laiu ning Koipse ja Rammu saare võrdlev maastikuline analüüs. Diplomitöö. Käsikiri TÜ geograafia instituudis.

3. Kuresoo, Andres (koost.) 2002. Valitud elupaikade haudelinnustik: rannaniitude linnustik ja haudelinnustiku punktloendused. Projekti 2002. a. aruanne. Tartu.

http://www.seiremonitor.ee

4. Luha, Artur jt. (toim.) 1934. Saaremaa. Maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus. Tartu.

5. Luige, Armas 1974. Eesti tuletornid. Tallinn.

6. Timm, Uudo 2004. Kesselaiu maastikukaitseala. – Eesti Loodus 55 (11): 530–531.

7. Tokko, Urmas; Roosaluste, Elle 1996. Muhu saare floora ja selle analüüs. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 77. – TA kirjastus, Tallinn: 77–105.