Binokkel ja toru, märkmik, pastakas, auto ja GPS on hädavajalikud. Kaart ja fotoaparaat on kindlasti abiks. Nagu väga paljud kolleegid, kasutan fotoaparaati ühe vahendina erialases töös. Üks pilt mättasse, teine üldvaade ja nii 11 korda järjest. Vahepeale pole niisama mättapilte soovitatav teha, sest sügisel pole enam meeles, milline oli õige mätas. Pilti tegevat välibioloogi loodusfotograafiks nimetada oleks vist samasugune solvang kui lindudega tegelevat evolutsioonilist loomaökoloogi ornitoloogiks kutsuda.

Pildi juures pean oluliseks dokumenteerimist: mis ja kes on pildil, kus täpselt ja millal on see tehtud. Pildistamise aja kirjutavad digikaamerad kenasti exif-andmetesse. Ma mõtlen, et oleks tore, kui nad õpiksid lisama ka asukohakoordinaadid ja pildistamise suuna.

Minu jaoks oleksid kurvitsaliste elupaiku uurides väga väärtuslikud näiteks poolsajanditagused pildid meie praegustest uurimisaladest. Tõenäoliselt selliseid pilte ei ole olemas. Et sama seis tulevikus ei korduks, võiks pilte olla palju ning need võiksid olla headel eesmärkidel lihtsalt leitavad ja kasutatavad. „Copyright“ märk ei ole sõna „autor“ moodsam kirjaviis; see on võimalikest rangeim ja enamasti mõttetu piirang.

Kasutan peegelkaamerat nagu seebikarpi, teadmata suurt midagi käsitsi seatavatest sätingutest või kompositsioonist. Õnneks soodustavad fototehnika arengusuunad „puusalt tulistamist“, ole vaid õigel ajal õiges kohas. Kui tulemus ei rahulda, saab osta kallima aparaadi ja jämedama objektiivi, siis läheb kindlasti korda.

Pildistan nõudlikule harrastajale mõeldud kaameratega, valmistajaks Jaapani suurkorporatsioon. Teiste Lääne-Eesti linnuhuviliste seas on ka minu tehtud pilte üleval Läänemaa linnuklubi kodulehel.