Maanteelt pöörab ära hämar ja jahe kollakaks tõmbunud allee. Õhtupäike heidab läbi puude valguslaike. Allee lõpus paistab aegadest muserdatud romantiline sammasportikusega kahekorruseline poolkelpkatusega hoone. Selle ees piiravad ringteest ümbritsetud muru kahelt poolt nulud, kuused, paar lehist, korgipuud. Hoone taha, ülemisele terrassile jääb iluaed, allpool avaneb piklik pargiaas, mida külgedel piiravad puudest kulissid. Kaugemal kroonib vaadet jõgi. Sügiseti omandavad eri liiki puude ja põõsaste lehestik igaüks oma värvivarjundi: vahtrate suured punasekirjud lehed tuiskavad tuulega üle muru, hobukastanite liitlehed liuglevad justkui langevarjud, torkavate kuuskede hõbe, mändide punakaspruunid tüved, ebatsuugade tumedad okkad ... Enam-vähem nii võib kirjeldada sügiseti sissesõitu mõnda Eestimaa mõisa.

Mõisad kui feodaalsed majapidamised oma põldude ja majandushoonetega tekkisid Eesti alal 13. sajandi algul, mil saksa ristisõdijad olid saabunud Eestisse kohalikku rahvast ristiusku pöörama. Need valdused, mis vallutajad siis enda kätte haarasid, jäid nende omandusse 700 aastaks, kuni Eesti Vabariigi iseseisvumiseni 1918. Võõrpäritolu ülemkihi asupaiga ja võimuväljendaja rollis vastandus mõis talule ja külale kui eesti rahva kodule. Mõisa seda külge sümboliseerisid toretsevat eluviisi väljendavad uhked härrastemajad, mis olid ümbritsetud iluaiast või pargist teede, tiikide, sillakeste ja lehtlatega. Mõisate kaudu jõudis siiski ka palju uut ning elu edasiviivat eesti talurahva ellu. Siinne sotsiokultuuriline ja looduslik keskkond mõjutas omakorda mõisat.

Kõige viljakam periood Eesti mõisaansamblite, -losside, majandushoonete ja parkide rajamisel oli 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi esimene pool. Pärast Põhjasõda oli Eesti ala liidetud Venemaaga ning nüüd avati Rootsi ja Venemaa vahel seni kehtinud tollipiir. See lõi mõisnikele võimaluse kiiresti rikastuda, majandustõusu allikaks kujunes Venemaale suure vaheltkasuga müüdav viin.

Kuivõrd Eesti mõisate majandusliku õitsengu teine tugi oli odav tööjõud, pärisorine talupoeg (Eestis kaotati pärisorjus alles 1819. aastal), siis tähendas pärisorjuse kaotamine ning 19. sajandi lõpul hoogustunud talude päriseksostmine mõisatele allakäiku. Mõisate kui majandusüksuste lõpp saabus 1919. aastal Eesti Vabariigi maareformiga, mis tükeldas suurmaavaldused.

Paljud baltisakslased lahkusid Eestist. Osa mõisaid hüljati ja need hakkasid lagunema, teistes alustasid tööd koolid ja kohalikud omavalitsused. 1970. aastatel hakati säilinud mõisahooneid ja parke järk-järgult taastama. Praeguseks on siin-seal endistes mõisasüdametes vanade parkide keskmes avatud hotell, restoran või muuseum.

Omaks võetud võõras. Meie kultuuriruumis kujutas mõis endast majapidamist, kus põllumajandusliku tegevuse kõrval peeti oluliseks, et see võimaldaks omanikule ka puhkust, rahu ja rõõmu. Üks mõisa põhikomponente oli seetõttu ka “vabaõhutuba” – iluaed või park.

Seetõttu on Eestis parke pinnaühiku kohta rohkem kui kusagil mujal maailmas. Kogu Eestit haarav omalaadne mõisate võrk on tugevalt mõjutanud asustust ja maakasutust: siinsed mõisaansamblid on oma hoonestuse ja sellega seonduva haljastusega kujunenud Eesti kultuurmaastikes tooniandvaks.

Oma algupäralt pole niisiis ka pargid hoopiski eestipärane nähtus. Meile tulid nad koos vallutajatega, olles seega maarahvale pikka aega võõrad ja kauged. Ent sajandite jooksul on need põllumajandusmaastikus hästi silma hakkavad põlispuude kogumid omaks võetud.

Kuigi esimesed aiad Eestis rajati teadaolevalt juba 13. sajandil, pandi pargiarhitektuurile Eestis alus alles 17. sajandil, mil linnadest, eelkõige Tallinnast väljuvate maanteede äärde kerkisid patriitside suvemajad ja väikemõisad nende juurde kuuluvate viljapuu- ja lilleaedade ning kalatiikidega, mis kohati moodustasid ühtseid ansambleid.

Pargiarhitektuuri ajaloos on kujundusprintsiipide erinevuse alusel eristatud laias laastus kahte kujundusviisi: regulaarset ehk prantsuse stiili ning looduslikku ehk inglise stiili. Regulaarse stiili tunnuseks on eelkõige teedevõrgu, tehisveekogude, alleede, hekkide ja lillepeenarde sümmeetriline paigutus ning regulaarne kuju. Ideeliseks aluseks on mõte, et inimene on looduse kroon ning annab loodusele selle stiihia vastandusena reeglipärase kuju.

Looduslik, inglise stiil tekkis omakorda prantsuse stiili vastandusena ning seetõttu valitsesid seal looklevad teed, vaheldusrikka kaldajoonega veekogud ning vabajoonelised puu- ja põõsarühmad. Kuigi mõlemat stiili iseloomustavaid jooni on märgata haljastute kujunduses juba Vana-Egiptuses ning Mesopotaamias, said uusaegses Euroopas nad oma tinglikud nimed seetõttu, et tuntuim regulaarstiilis park rajati 17. sajandil Prantsusmaal Versailles’ is vabakujunduslik park tema vastandina sai aga tuntuks Inglismaal Stowe’, Kew’ ja Stourheadi eeskujul. Need üle maailma levinud kujundusideed kajastusid ka Eesti mõisaparkides, kuigi konkreetseid eeskujusid pole Eesti mõisaparkides teadaolevalt rakendatud.

Inimese ja looduse ühislooming. Pargid on pidevalt muutuvad, elusmaterjalist kunstiteosed. Neid vormib looduse stiihia. Pargi rajamisel antakse “kunstiteosele” algtõuge, edasi algab, erinevalt muudest kunstiteose liikidest, elu, mis kätkeb ka surma. Ühed puud ja põõsad surevad, teised kasvavad välja, saavad uue kuju ja mõõtmed. Aastaaegade vaheldus muudab värve. Varjude ja värvide mäng ööpäeva jooksul võib pargis olla elavam ja huvitavam kui Reimsi katedraali fassaadil. Kõike seda korrigeerib aedniku käsi. Vanad ajaloolised pargid kannavad endas nii oma looja ideed ja tema antud arengupotentsiaali,- kui ka läbitud aja pitserit. Neid on kujundanud nii inimeste tegevus ja tegematus kui ka Loodus ise.

Mõisaparke ei saa vaadelda lahus kogu mõisaansamblist. Tulenes ju pargi kujundus otseselt mõisaehitiste arhitektuurist: park pidi looma sobiva raami hoonestusele ning selle ülesehitus järgis tol ajal Euroopa kultuuriruumis valitsenud stiilieelistusi.

18. sajandil on baltisaksa literaat A. W. Hupel märkinud, et aedu oli Eestis kõikjal. Põhiliselt oli neil praktiline iseloom, kuid igas kihelkonnas leidus ka üksikuid suurejoonelisi mõisaaedu. Sel ajal valitses mõisaarhitektuuris barokk ning pargikujunduses regulaarne stiil. Üldine üleminek barokilt klassitsismile toimus Eestis koos mõisakultuuri õitsenguga 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sellega kaasnes suurema osa mõisahoonete ja parkide ümberehitus, kusjuures erilist tähtsust omistati just pargikultuurile. Uute parkide rajamisel sai valitsevaks looduslik pargistiil. Ka vanu parke kujundati ümber või lisati regulaarsele osale ulatuslik looduslikus stiilis park. Pargimaastikke mitmekesistati võõrpuuliikidega ning eri materjalist paviljonide, sillakeste, obeliskide ja monumentidega. Tavaliselt säilitas peahoone ümbrus oma korrapärase ilme, looduslikku stiili rakendati kaugemates pargiosades. Mõisa suunduvad teed ääristati enamasti puiesteedega.

Eesti parkide kujunduses on tunda kindlat kompositsioonilist taotlust, mis toetub maastikule: pargi kunagist ülesehitust tajub tähelepanelik vaatleja isegi siis, kui pargi peaosa või peahoonet enam ei ole. Euroopa maastikuarhitektuuri läbitud etapid peegelduvad Eesti mõisaparkides veel praegugi.

Üks vanemaid Eesti mõisaparke on Tallinnast 20 kilomeetri kaugusel klindi serval asuv Vääna mõisa park. Barokse, 1784. aastast pärineva härrastemaja ees on avar muruväljak, selle taga asuvad kanalijäänused ning regulaarse kujuga tiigid, mis piiravad nelinurkset saarekest. Saarel kasvavad 300-aastased painutatud pärnad. Regulaarset parki on siin hiljem, 19. sajandil täiendatud vabakujulise osaga ning keskaegset linnust matkivate kunstvaremetega. Mõisahoones asuvad praegu kool ja lasteaed.

Ka põhjarannikul, Rakverest 30 km kaugusel asuva Lahemaa rahvuspargi keskuse, Palmse mõisa pargi süda pärineb 18. sajandist. Suurejooneline barokkaed asendati 18. sajandi lõpukümnendil ning 19. sajandi algul maastikupargiga, kuid barokne joonis 1730. aastal valminud härrastemaja ümbritsevas pargiosas regulaarse esiväljaku ning terrassilise tagaaiaga on püsinud tänini. Mõisaansamblis on nüüd rahvuspargi keskus, mõisa härrastemajas muuseum ning endises viinaköögis hotell.

Ainulaadne on esialgu 18. sajandil rangelt regulaarsete terrassidena rajatud ning 19. sajandi lõpus historitsismi vaimus rekonstrueeritud Luke mõisa park Lõuna-Eestis Nõo lähedal Tartumaal. Tema eritasemeliste terrasside servi piiravad pügatud pärnadest puuderead, millele lisandub suurejooneline tiikidesüsteem. Luke mõisa härrastemaja on praeguseks hävinud, kuid park oma terrasse ühendavate treppide ja jalgteede ning pargisuul valvavate lõvidega on üks müstilisemaid paiku Eestimaal.

Segastiilis parkidest on kauneim Räpina park Eesti kaguosas Vene piiri lähedal. Räpina mõis asub Võhandu jõe kaldal, klassitsistlik Sillapää loss pargi keskmes on valminud 1840. aastatel. Lossi lähem ümbrus on kujundatud segastiilis iluaiana, kus on oskuslikult kasutatud eri värvi lehestikuga puude-põõsaste ning lehtpuude-okaspuude värvi ja kuju kontraste ning kaugvaateid. Iluaed läheb sujuvalt üle maastikupargiks ning see omakorda looklevate teedega parkmetsaks, mida ilmestavad jõele avanevad vaated. Park on ka dendroloogiliselt üks Eesti huvitavamaid: siia on alates 1858. aastast toodud üle 300 võõrpuu ja -põõsaliigi. Räpina park on praegu aianduskooli hallata.

Maastikuparkidest on üks kaunimaid ning tuntumaid Tallinnast 26 km kaugusel Lohusalu lahe ääres Keila jõe suudmealal asuv Keila-Joa park. Pargi keskmeks on kuue meetri kõrgune juga ning sellest allavoolu jäävad kõrged kaldad ja metsaga kaetud oruterrassid. Keerulisele ja vaheldusrikkale reljeefile on rajatud maaliline, vahelduvate pargiaasade ning metsaaladega maastikupark, millele lisavad põnevust kolm jõesilda, Meremõisa lossist kujundatud kunstvaremed, mõisaomanike perekonnakalmistu pargi serval ning eelkõige 1833. aastal valminud tornidega historitsistlik loss. Park läheb jõe paremal kaldal üle männikuks, mis ulatub mererannani. Ka dendroloogiliselt on Keila-Joa park huvitav: siin kasvab puid ja põõsaid rohkem kui 80 liigist.

Tuntud meistri looming. Eestis on ka hulk mõisaparke, mida võib seostada laiemalt Euroopas tuntud maastikuarhitektide nimedega. Üks neist on pikaajaline Riia linnaparkide direktor, hilisem Berliini Stieglitzi aiainspektor ning Berliini Dahtemi kõrgema aianduskooli dendroloogiadotsent Georg Kuphaldt. Tallinnas rekonstrueeriti tema projekti järgi 1897–1900 Kadrioru park ning rajati Virumäe avalik aed. Mõisaparkidest on tema projektide järgi valminud Toila-Oru, Olustvere, Kehtna, Polli ja Lohu.

Oma asukohast tingitud eeliste, oskusliku kujunduse ja liigirikkuse poolest on neist põnevaim Toila-Oru, mis rajati 1899–1901. Pargi suurimad vaatamisväärsused on ligikaudu 300 haruldast puu- ja põõsaliiki ning kaunid maastikuvaated, seda eriti kevadel ja sügisel. Park asub rannikul, Kohtla-Järve ja Narva vahel, Pühajõe veerul ja orus. Vahelduv reljeef mereäärse tasandiku, jõeoru kõrgete kallaste ning Neide pangaga muudab pargiala mitmekesiseks ja võimaldab kauneid vaateid kärestikulisele Pühajõele ja merele. Neide pangal asunud härrastemaja, kus 1930. aastail asus Eesti Vabariigi presidendi suveresidents, hävis Teises maailmasõjas, kuid park on pärast sõda taastatud.

Sügis on pargis eriline aeg. Meie kliimas langetavad puittaimed sügiseti lehed. See on parasvöötme puude kohastumine kasvuks ebasobiva aastaaja – talve– üleelamiseks. Enne langemist muudavad lehed enamasti värvust: kolletuvad või muutuvad punaseks, oranžiks, violetseks. Ühel puul võib leiduda mitut eri värvi. Lehtede sügisvärvus on mõnel liigil eriti ilus, nii et need puud ja põõsad torkavad teiste seas silma. Lehtede sügisvärvus oleneb palju ilmastikust: mõõdukalt niiskel ja päikesepaistelisel sügisel ning öökülmade korral saab lehestik erksamad toonid. Et sügistuuled harvendavad järk-järgult lehestikku, muutuvad sügisel vaadeldavamaks ka reljeefi erisused ning haaratavamaks pargikompositsiooni detailid.

Siin tutvustatud pargid on vaid üksikud Eesti sadade oma elusügisesse jõudnud mõisaparkide seas. Paljud neist on ajaloo keerdkäikudes rohtunud ja metsistunud, kuid just sügis on aeg, kus nendegi eredavärvilise lehestikuga puud ja põõsad kuulutavad kaugele üle maastiku oma möödunud hiilgust, andes Eestimaale tema praeguse maalilise eripära.