Eesti metsapuudest on haab puuseente elupaigana väga liigirikas: peale haavataeliku, kes teeb olulist metsamajanduslikku kahju, kasvab haaval hulk liike, mis huvitavad pigem teadlasi.

Haabadel kasvab Eestis 73 liiki torikulisi – peamisi puidulagundajaid, neile lisandub veel 123 muud puiduseoselist seeneliiki [3]. Elusatele haabadele asub vaid väike osa neist, enamik eelistab kände ja lamatüvesid. Niisiis on lagupuidul suur väärtus seente elupaigana.

Haavataelik (Phellinus tremulae) on haava suurima vaenlase – südamemädaniku tekitaja. Selle seeneliigi viljakehad arenevad puudel oksaasemete kohal ja paistavad sageli hallide kühmude või mügaratena. Välja arenenud viljakeha on laia laskuva aluse ja läbilõikes nürinurkse kujuga, tugevasti radiaalsuunas lõhestunud ülapinnaga. Alumine pind on kaetud väikeste pooridega, läbilõikes tuleb nähtavale mitu torukeste kihti: iga kiht näitab aastast juurdekasvu. Leitud on isegi kuni 80-aastasi viljakehi [4].

Haavataelik on spetsialiseerunud liik, kasvab vaid haabadel ja paplitel [6]. Temaga on püütud katseliselt nakatada näiteks vahtrat ja kaske, ent looduses pole see õnnestunud. Seevastu haava vastupanuvõime selle seene nakkusele on äärmiselt nõrk, mistõttu ei leia päris terveid puid isegi noortes metsades. Vanemates haavikutes on enamik puid südamemädanikust kahjustatud, mõnes puistus näeb vaid üksikuid haavataeliku viljakehadeta tüvesid [8]. Seda seent on leitud üle Eesti kõigist metsatüüpidest, kus kasvab haab. Tavaliselt asustab ta elusaid puid, vaid üksikleiud pärinevad lamapuudelt.

Haava-tuletaelik (Phellinus populicola) põhjustab samuti tüve valget südamemädanikku. Seegi seen asustab tavaliselt elusaid haavatüvesid, harvem lamatüvesid. Viljakehad on mitmeaastased, puutüvelt tugevasti eenduvad, radiaallõhede ja laia ümara servaga. Ent neid näeb vaid üksikutel puudel, niisiis pole see seen metsamajanduslikult oluline. Haava-tuletaelik kasvab vanades laane- ja salumetsades, inimpelgliku liigina hoidub peamiselt põlismetsadesse. Teda leidub pillatult ja vähesel arvul peaaegu kogu Eestis (peale Loode-Eesti, haruldane on ta ka Põhja- ja Lääne-Eestis) [6]. Soomes on haava-tuletaelik üsna harv [2].

Haavanääts (Junghunia pseudozilingiana) – üheaastane liibunud viljakehaga torikuline seen – kasvab vanadel haavataeliku viljakehadel. Tema valgeid, kreemikaid või pruunikaid sitke-korkjaid viljakehi tasub otsida surevatelt, haavataelikust juba nakatunud tüvedelt. Haavanääts on meil harv, teda peetakse üheks põlismetsade indikaatorliigiks. Kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooriasse. See seen on haruldane kogu Põhja-Euroopas ning esimest korda kirjeldatud Eestis [5].

Jänesvaabik (Ganoderma applanatum) on sagedane salumetsades ja parkides, teda on lihtne ära tunda lameda kakaopruuni kübara järgi. Peale haabade kasvab ka kaskedel, tammel ja sanglepal, harvem teistel lehtpuudel, üksikutel juhtudel on seda liiki leitud ka kuuselt [6]. Seen on meil sage ja põhjustab puidu valgemädanikku. Jänesvaabiku viljakehad on silma jäänud ka kunstnikele.

Vääveltoriku (Laetiporus sulphureus) oranžid või kollakad viljakehad kasvavad haabadel tunduvalt harvemini kui näiteks tammedel või remmelgatel. Ent see seen on tähelepanuväärne, sest tekitab väga kiiresti arenevat südamemädanikku. Vastupidi eespool käsitletud liikidele põhjustab vääveltorik puidu pruunmädanikku. Viljakehad on üheaastased, neid näeb peamiselt parkides ja puisniitudel [6].

Peale haavanäätsu kasvab haabadel teisigi haruldasi seeneliike. Näiteks nahkiseline Candelabrochaete septocystidia, kes leiti möödunud sügisel Muraka looduskaitseala põlismetsast lamavalt kõdunenud haavatüvelt [7]. Varem on seda liiki Eestist leitud kõigest neljal korral. Nii nagu enamiku nahkiseliste korral, saab seda liiki määrata vaid mikroskoopiliste tunnuste järgi. Liigi nimetus tuleneb vaheseintega tsüstiididest [1], mida saab näha, kui uurida seent mikroskoobi all.

1.

Burdsall, Harold 1984. The genus Candelabrochaete (Corticiaceae) in North America and a note on Peniophora mexicana. – Mycotaxon 19: 389–395.
2.

Kotiranta, Heikki; Niemelä, Tuomo 1993. Uhanalaiset käävät Suomessa.Vesi- ja ympäristöhallitus painatuskeskus, Helsinki.
3.

Lõhmus, Asko (koost.) 2005. Saproksüülsete putukate ja seente kriitilise liiginimekirja ja substraadinõudluse ülevaatenimestiku koostamine. Lepingulise töö aruanne. TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituut, Tartu.
4.

Parmasto, Erast; Tamm, Ülo 1969. Haava hirmsaim vaenlane. – Eesti Loodus 20 (9): 520–524.
5.

Parmasto, Erast 1999. Õppevahend seente kasutamiseks metsade vääriselupaikade inventariseerimisel. EPMÜ zooloogia ja botaanika instituut, Tartu.
6.

Parmasto, Erast 2004. Eesti seente levikuatlas, 3. Torikseened. EPMÜ zooloogia ja botaanika instituut, Tartu.
7.

Sell, Indrek 2005. Muraka looduskaitseala põlismetsade puitulagundavad seened. Käsikiri EPMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudis.
8.

Tamm, Ülo 2000. Haab Eestis. Eesti Loodusfoto, Tartu.