Mõtlesin kasvatada oma aia iluks mõned päevalilled, kes ka maitsvaid seemneid annaksid. Just viimasele mõeldes valisin kõige ilusamad suuremad tuumad poes müügil olevate kooritud seemnete seast ja külvasin maha. Taimed tärkasid ja kasvasid jõudsalt. Asi muutus kahtlaseks siis, kui need olid juba üle kolme meetri kõrged ja muudkui sirgusid, aga suurtest korvõisikutest polnud mingit märki. Peagi küündisid taimed viie meetrini, augusti tormituuled lükkasid enamiku pikali. Püsti jäi vaid see, kelle sidusin tugeva maasse löödud raudtoru külge.

Milles viga? Need pidanuksid ju olema korralikud põllupäevalilled. Jah, muidugi olid seemned pärit kusagilt lõuna poolt. Kas jäi neile siin soojust vajaka või on meie suvepäev liiga pikk? Või sundis hoopis mingi muu põhjus neid nõnda käituma?

Kommenteerib taimefüsioloog Evi Padu

Esimesena tuleb pähe ikkagi päeva pikkuse mõju õitsemisele ning Wightman Garne’i

Henry Allard’i uurimused eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel USA-s Beltsville’i põllukultuuride laboris: tehti kindlaks fotoperioodilisus ja päeva pikkuse olulisus õitsemise induktsioonis. Nimetatud teadlaste üks katseobjekt oli uus tubakasort ‘Marylandi Mammut’, mis kasvas kuni viie meetri kõrguseks, aga antud piirkonnale iseloomulikes tingimustes (päeva pikkus suvel kuni 15 tundi) ei õitsenud. Taimed õitsesid meetri pikkustena, kui päeva pikkust oli kunstlikult lühendatud kaheksa tunnini. Teiste kasvuolude (valguse intensiivsus, mineraaltoitumine jne.) muutmine õitsemist ei mõjutanud.

Päeva pikkuse mõju õitsemisele tõestus hiljem ka paljude teiste taimede puhul. Praegu tavatsetakse jagada taimi lühipäeva-, pikapäeva- ja päevaneutraalseteks taimedeks: esimesed õitsevad ainult lühikese päeva tingimustes, teised pika päeva tingimustes, kolmandate õitsemine ei olene päeva pikkusest. Tegelik jaotus võib olla keerulisem. Näiteks obligatoorsed lühipäevataimed õitsevad ainult siis, kui päev on teatud pikkusest lühem. Fakultatiivsetel lühipäevataimedel arenevad õied ka küllalt pika päeva tingimustes, aga päeva lühenedes suureneb õitsevate taimede hulk jne.

Tõenäoliselt oli antud juhul tegemist hariliku päevalille (Helianthus annuus) seemnetega. Teada on, et hariliku päevalille fotoperioodilisus oleneb sordist: enamik sorte on päevaneutraalsed või õitsevad tunduvalt paremini lühipäeva tingimustes. Seega on võimalik, et meie oludes on suvepäev antud sordi jaoks liiga pikk.

Kõrvale ei saa jätta ka teisi põhjusi. Olenevalt eelkõige kasvukeskkonna temperatuurist varieerub päevalille kasvuperiood 70 päevast (Venemaa teatud piirkonnad) 200 päevani (Mehhiko kõrgmäestik), meie kliima võib olla liiga külm elutsükli läbimiseks vegetatsiooniaja jooksul. Mulla happelisuse ja mineraalainete vaeguse negatiivset mõju ei saa oletada, sest vegetatiivne kasv oli võimas. Harilikule päevalillele sobib pH vahemikus 6,0–7,5, generatiivsesse õitsemisfaasi üleminekut pärsib boori defitsiit mullas.

Et kirjeldatud päevalille liik ja sort on teadmata, ei saa päris välja jätta võimalust, et tegemist on mitmeaastase liigiga, mis annab õitsevad taimed alles teisel aastal risoomist kasvaval taimel (nt. Helianthus maximiliani). Aga kõige tõenäolisem põhjus, miks taimed õitsema ei hakanud, võib olla ikkagi päeva ebasoodsa pikkuse ja madalate keskmiste kasvutemperatuuride kombineeritud toime.

1. Taiz, Lincoln; Zeiger, Eduardo 1991 Plant Physiology. The Benjamin/Cummings Publishing Company ISBN 0-8053-0245-X.

2. www.fao.org/ag/agl/aglw/cropwater/sunflower.stm

3. www.wildlifemanagement.info/publications/wildlife_plantings_7.pdf