See oli 1949. aasta kevadel. Meid, toona Lihula keskkooli 10. klassi poisse, paluti appi kooli korvpalliväljaku ehitusele – korvilaua kinnituspostide jaoks auke kaevama. Korvpalliväljak oli planeeritud endisele heinamaale.

Ilusat musta mulda oli umbes 30 cm jagu, selle all oli leetekiht (20–25 cm), siis kividega kruus (umbes 50 cm) ning valkjaskollane vesiliiv (25–30 cm). Vesiliiva alt tuli välja turvas. Kaaslased hõikasid mulle augu servalt: “Aitab! Muidu hakkad veel jõhvikaid pilduma.” Viskasin veel augu põhjast rüüstatud labidatäie, ja kõigi imestuseks veereski kruusahunnikult alla ehtne jõhvikas ... Silmasin kohta, kust olin äsja labidaga üle käinud: märkasin turbas ilusat ümarat pesa, mis sarnanes pähklikoorega. Jõhvikas ei olnud punane, vaid kollakaspruun, küllalt tugeva kestaga. Kui ma ta laiaks litsusin, tundsin näpu ja pöidla vahel kõvu seemneid.

Nüüd on sellest kevadpäevast möödunud ligi pool sajandit, ent mind vaevavad ikka kaks küsimust. Miks ei olnud jõhvikas muutunud turbaks nagu kõik ülejäänu? Kui kaua võis see mari olla nõnda püsinud turba- ja liivakihi vahel?

Vastab sooteadlane Mati Ilomets

Turvas kui taimset päritolu orgaaniline maavara tekib soodes seepärast, et taimede surnud osad (juured, varred, lehed, ka viljad) lagunevad vaid osaliselt. Metsas või niidul lagundavad mikroorganismid koostöös selgrootutega (putukad, vihmaussid jt.) kogu surnud taimse aine peaaegu täielikult. Ka mahakukkunud puutüved muutuvad lagundajate toimel lõpuks veeks ja süsihappegaasiks. Ent lagundajad vajavad oma elutegevuseks hapnikku ja sobivat temperatuuri.

Soodes on vesi üsna pinna lähedal, allpool veetaset pole lagundajate elutegevuseks vajalikku hapnikku. Ülalpool veetaset on temperatuur enamasti üsna madal: lagundajaorganismidele vajalikku sooja jagub vaid pindmises 10–15-sentimeetrises kihis. Et turvas ise on halb soojusjuht, siis jääb talvekülm turbasse poole suveni. Nii jääb lagundajatel oma toimetamisteks aega üsna napilt. Pealegi on sood üsna noored ökosüsteemid, nii et sealsete oludega kohastunud mikroorganismide-lagundajate liike pole veel jõudnud kujuneda. Soodes püüavad hakkama saada mineraalmaadele või veekogudele omased liigid.

Lagundajatele „suupärasemad“ on lämmastikurikkamad taimeliigid, näiteks ubaleht, rabamurakas jmt. Seevastu turbasamblaist, sookailust, aga ka jõhvikast jagu saada on juba märksa raskem. Jõhvikas kasvab enamasti turbasamblamättal või vesisel samblavaibal. Sageli võib sügisel silmata marju, millest vaid väike osa on veel samblast välja kiikamas, mõnestki marjast kasvab sammal suvega lausa üle. Turbasammal eriti ei lagune, ja jõhvikaski jääb alles, sest aasta-paari pärast on nad mõlemad juba allpool sooveetaset. Tavaliselt võib turbast leida jõhvika varsi, harvem marju.

Lihulast leitud marja vanust saab hinnata ligikaudu. Teatavasti oli Lihula ümbrus veel 6000 aastat tagasi mere all (Balti mere Litoriinamere arengujärk). Siis hakkas meri taanduma ja umbes 4000 aastat tagasi loksus kallas teisel pool Lihulat. Et leitud mari ja turvas olid liiva alla mattunud, siis võis see kunagine jõhvikarohke sooserv jääda liivade alla, oletan, umbes 4000 aastat tagasi.